
Zombi-vampiirid asuvad vallutama maailma, võiks siis olla del Toro, Hogani triloogia teise osa alapealkirjaks.

Kuivõrd erinev ja kaasahaarav elamus oma uudsuses. Sortsid, sortsikütid, kerjuskuningad ja Londonit haaranud Vennaskonna ülemvõim. Sekka veel õudu külvav sarimõrvar ja annus korrakaitsjaid ning seiklus võib alata.
Tegemist Gildi triloogia esimese raamatuga (ja olles enam-vähem 100 % kindel, et viimasega, mis eesti keeles ilmavalgust näeb ... kurb). Kui Eesti Päevaleht selle 2007 a. üllitas, siis köitis raamatu tutvustus mind kohe, kuid hind heidutas, maksis ta omal ajal ikka üle 300.-. Eks ma nüüd saan ka hinnaprobleemist aru. Tegemist ikka erakodselt ILUSA noortekaga. Kaardid, pildid, et siis sisse pikitud vidinad ei saa mitte odavad olla. 








Seda raamatut ootasin ma pikisilmi. Zafon on lihtsalt mu vaieldamatu lemmik. Ka seekord saab käia unustatud raamatute radadel ja kogeda palju müstilist. Noor kirjanik matab oma annet põnevike kirjutamisega varjunime all, mille ahned kirjastajad on talle välja mõelnud, kuni ta ühel ilusal päeval "vabastatakse" leppest kirjastajatega salapärase tundmatu poolt ja samas saab ta pakkumise kirjutada uus ainulaadne usund. Väga pealiskaudselt kokkuvõetud. Kes on see tundmatu? Jumal? Saatan? Tema ise?
Sürrealism ja realism käsikäes. Onju? Kohati nautisin, siis kaotasin järje, ei suutnud ennastunustavalt haarata.
Järjekordne naistekas, kuid pisut minu eelistustest erinev. Peategelaseks 40-ndates eluaastates pereema, kes on unustanud armatsemise võlumaailma, enese kauni keha ja leiab, et kõik tema elus on üks kole rutiin. Kui sinna lisada veel annus vanast peigmehest ja seksikast abikaasa naiskolleegist, siis võib seiklus ikka alata küll. Naiivsust ei leidugi, hoopis kibe annus paranoiat ja kibestumust. Kuid sellegipoolest on raamat tore ja loetav.
Olles hetkel ülisuures depressioonis, mille põhjuseid ei hakka siinkohal loetlema, olen paratamatult haaranud oma embusse lääged naistekad. Kergus ravib! Vähemalt mind.






Saanud eelnevalt sõbrannalt vihje teose unikaalsuse kohta, sai see pikemalt mõtlemata pikitud mu lugemissoovide listi.
Lihtsus ja voolavus pikitult imetabaste ütluste ja lõikudega. Kust see tuleb? Kellelt see küll pärineb? Meeldis idee, teostus, sõnadevalik. Sain ohtralt muiata ja samas pikalt vaagida öeldut.
Täna siis lõpuks leidsin mahti teos lõpuni lugeda. Milline õnnistus. LUGEDA! See kuu ju jooksvalt muleioleaega teema. "Kui sa ise endale ei meeldi, siis kuidas sa saad oodata, et keegi teine sinust midagi peaks." lk. 407



http://www.kriteerium.ee/kataloog.php?uID=52&lang=esthttp://




Pisut intellektuaalsemat ja harivat kirjandust minu siiani tarbitud meelelahutuse vahele. Järgnevalt siis teemade loetelu sisukorrast lähtuvalt ja märksõnu seal leiduvast: 2)Helilooja ja kuulaja erinevast suhtest muusikateosesse. Märksõnaks dodekafoonia muusikas.
3)Inimese muusikalised võimed ja nende hindamine. Piage´t arengustaadiumite teooriale tuginev indiviidi muusikaliste võimete arengu teooria. Mozart ja tema erakordsus. Absoluutne kuulmine. Muusikaline võimekus ja selle seos pärilikkusega ja/või keskkonnaga milles sirgutakse. Muusikaliste võimete ja oskuste hindamine ja selle objektiivsus.
4)Muusika ja emotsioonid. Muusika mõju ja seotus filmis. Muusikud, kui erinevad psühholoogilised tüübid oma valikutes (pilli valikus jne.). Lavahirm ja selle positiivsed ja negatiivsed ilmingud. 
5)Muusika ja ülemhelide rida. Heli ja selle võnkesagedus. Tõva kõrilaulu olemus.
7)Mälust ja muusikast. Kaja-, lühiajaline ja pikaajaline mälu muusikas. Protseduuriline, semantiline ja episoodiline mälu. Tonaalne ja dodekfooniline muusika.
8)Helikõrguse kognitiivsed dimensioonid. Pythagorase häälestus, võrdtempereeritud häälestus ja puhas häälestus. Laadi astmete hierarhia.
9)Tämbri kognitiivsed dimensioonid.
10)Keele ja muusika vastasmõjust eesti vanema rahvalaulu näitel.
11)Theodor Adorno "Sissejuhatus muusikasotsioloogiasse" kui Lääne muusikakultuuri mõtestamise katse. Kuulaja seitse iseloomulikku tüüpi Adorno järgi. Muusika ja selle seos rahvuslikkusega. Dirigent ja orkester ning nende suhe teineteisesse Adorno järgi.
12)Eetikast ja uurimismeetoditest psühholoogias. Ameerika psühholoogide eetikakoodeksi printsiibid. "Musta kasti" meetod, aju elektrilise aktiivsuse mõõtmine ehk elektroentsefalograafia (EEG), magnetoentsefalograafia (MEG) ja positronemissioontomograafia (PET). Sachsi pillideklassifikatsioon ja pillide tavapärane liigitus sümfooniaorkestris.
"Mille inimene meelde jätab, selle põhjal kujundab ta oma maailmapildi. Milline on inimese maailmapilt, see määrab tema tegutsemisviisi. Mis omakorda aitab kujundada meid ümbritsevat maailma selliseks, nagu me tahame (või ka selliseks, nagu me ei taha)." lk.88
"Ausus inimese käitumises on tihedalt seotud tema tegevuse läbipaistvuse ja ka eesmärgipärasusega, sest ebajärjekindel käitumine tekitab kõrvalvaatajas tihti õigustatud küsimusi sellise käitumise tegelike motiivide kohta." lk.163
Ja piisut õõvastav leid Uus-Guinea saarelt analoogina meile tuntud parmupillile. Mängija püüdab kinni suure kiili ja hoiab teda jalgadest. Kuna kiil soovib ära lennata, siis ta vehib tiibadega ja tekitab seega sumisevat heli. Mängija tõstab siis selle hargutava kiili suu juurde ja puhub seda. Pidavat toimima nagu parmupill ikka. Kole kas pole? Siinjuures siis viitan lk. 75, kus saab täpsemalt sellest lugeda.





Väga omanäolise ja suurejoonelise reklaamkampaaniaga valgust näinud üllitis. Kui suvel (oli vist ikka suvel) seda Reporteris nägin, siis ikka imestasin ette ja taha, kuid raamatuostulisti sai ta kiirelt pikitud.
Kõigepealt oli Bukowski ja siis oli Fante ja tema "Küsi kaduvalt" ja siis tuli Kender. Täpselt selles järjekorras see asi oligi. Teadaolevalt siis Fante iidoliks Bukowski ja Kenderile suureks eeskujuks Fante. Stiil on sarnane. Minu jaoks hämu. No sorry. Ei ole see kivi kellegi kapsaaeda, veel vähem Kenderi enda. Tema suhtumine (teosest lähtuvalt) klienditeenindajatesse kui mööblisse? Tugev väljaütlemine enivei, kuid Kender on nõudlik ja helde klient. Kliendina tõeline kuningas. Kumas suhtumist või vähemalt paistis kumavat suhtumist elusse. Temalikku elusse. Siiski ta ei ole minu jaoks mees, kes vaataks bimbot vaid panoeesmärgil ... ta paistab vajavat enamat! Samas see filoloogitibiteema tuli tuttav. Tekkis assotsatsioon teatud indiviididega, et keda vist on sealkohal silmaspeetud. Loodan, et ennatlik ja kui ka mitte, siis vähemalt imetabaselt kaunis!
Njah. Aega võttis aga oli põnev (kohati). Samas võrreldes eelmiste osadega valgus kõik minu jaoks laiali. Raske oli kohaneda ja nautida lahingukirjeldusi. Muutusid teised kohati lausa tüütuks. Eelmiste osadega võrreldes jäi hinge tühi tunne. Ootusärevus puudub, kuigi saagat pooleli ma kindlasti ei jäta. Meeldisid tegelaste isiksuste arengud. Suure poolehoiu võitsid Sansa (varasemalt oli ta minu jaoks üks äärmiselt ebameeldiv positiivne tegelane), Tyrion ja tema nutikas tarkus ning ka Arya oma tõelise vaprusega.
Ühel külmal jaanuarihommikul leiavad raamatukogutöötajad tagastatud raamatute postkastist üdini külmunud kassipoja. See on lugu lootmisest, ellujäämisest, võitlusest ja meeletust armastusest ja hoolimisest. See on lugu imearmsast kõutsist ja lugu inimestest, kes teda ümbritsevad. See on väikelinna ellujäämislugu ja lugu erinevatest põlvkondadest. Imearmas ja südamlik ajaviide eriti praegusel majanduslikult ebastabiilses olukorras.Võrreldes Amberi kroonikate ja näiteks "Needuste alleega" jäi antud teos minu jaoks liiga laialivalguvaks. Tegelikult sain lähedaselt juba ennetavalt hoiatava noodi, et päris ehedat rõõmu sellest oodata ei maksa. Segane, hüplik ja sisuvaene. Iseenesest oli tabav ja uudne lahendus ajas rändamisest, kuid Tees eneses nägin siiski pigem Amberi tee varju. Ehk siis sama erinevate reaalsuste teema, kuid pikitud ka ajas rändamisest. Ja jällegi draakonid? Mis mõte nagu neil oli ja milleks neid vaja oli? Tundus pigem pastakast väljaimetud kahvatu Amberi kloonina. Eks ta seal vahepeal ilmunud ju ongi ja sellest johtuvalt tekib paratamatult tunne, et tegu on sundteosega fännide survel või siis edust tiivustatuna kribatud uus analoog, et ehk läheb ka see peale. No ma ei tea. Minu jaoks siiski kahvatu vari Zelazny loomingus.
Ma vaid neelasin seda! Rosin!
Vahelduseks siis natuke naistekat. Kinsella on nii toredalt pealiskaudne ja kerge. Kui ikka masendus suur ja väsimus, siis pisut kergust ravib. Ma ei oskagi midagi kommenteerida. Kõik oli üdini ootuspärane, sain sealt just selle noosi, mida ootasin, eeldasin ja soovisin. Üdini naiivne, "blond" ja mida kõike veel... .