Thursday, March 31, 2011

Sass Henno "Elu algab täna"


"Kõik, mis on seljataga, on see, mis ei muutu. Kõik, mis on ees, on see, mille kujundan ma ise." (lk. 65)

Täiesti tavalise noormehe elu pöördub ühel kaunil päeval peapeale. Ta kaotab töö, heidetakse koolist välja ja tagatipuks avastab ta, et ta ta tüdruksõber petab teda. Oma tühisust klaasi uputades tutvub ta aga baaris seltskonna soome jõmmidega, kes suudavad talle veelgi suurema jama kaela tõmmata ja rahast lagedaks teha. Meeleheide viib vaid suurema meeleheiteni ja nii jätkub lugu.

See ei olnud minu raamat. Ma olen kas liiga vana või liiga noor selle jaoks. Igatahes läks teos minust suure kaarega mööda. Absoluutselt vale lugemine!

Monday, March 28, 2011

Kiiri Saar "Lepatriinupüüdja"


Hästi vahva! Ei tahaks uskudagi, et tegemist on algupärandiga, mitte tõlkeromaaniga. Seksuaalset otsekohesust ei kohta just sageli eesti kirjanduses. Siinjuures just seda erootiliselt meeldivat poolt.

Väga ladusalt kirjutatud, kiire lugemine, paras ja kiire annus lahutamaks meelt.

Lugu kahest õest, kellest üks on bukahoolik ja teine kaunitarist möllumutt. Ühel päeval aga lähevad nende kehad vahetusse, kusjuures bukahoolik mäletab kõike, kuid teinepool on asjast täielikus teadmatuses.

Nagu ikka üks armastuse ja enese otsimise ja leidmise lugu. Aga põnev oli!

Siinkohal ei taha sisu edasi lahata, muidu kaob avastamisrõõm.

Wednesday, March 23, 2011

Charlotte Bronte "Jane Eyre"


"Iga inimene vajab tegevusrohket elu, ja kui talle seda saatuse poolt pole antud, siis otsib ta seda ise." (lk. 128)

Raske on kogetut sõnadesse seada.

Mulle on varemgi hinge pugenud kriitilise realismi viljelejate teosed, samuti nagu ka naturalismi, kui äärmuse esindaja Zola romaanid, kelle andunud fänn olen alati olnud ja selleks ka jään. Kuid seekord tundsin midagi eriti sügavat. Kummaline, et teos pole mulle varem kättesattunud. Eks seda tingis ka kättesaadavuse probleem, mille hiljuti siiski vanaraamatu kaupluses rahuldasin.

Peategelase hingepiin tabas ka mind. Elasin kui emotsioonide keerises täis südamevalu ja igatsust. Puhas, ennastsalgav armastus ja igatsus. Nii magus on SEE valu. Vist sellepärast ongi nii raske kogetut edasi anda. Jälle miski torkab südamesse ... valu, igatsus, mälestused, sulamata lumi, kevade ootus, hingerahu. Kõik rõhub ja painab oma karmis reaalsuses.Tahaks täielikku rahu ja vaikust, mitte teadmatust homse ees. Või siis vastupidi täielikku ilutulestikku ja uut algust kas või absoluutses teadmatuses. Selle nimi on vist rutiin. Ega seda muidu ei olegi tunda, kuid see teos lahvatab need algeosed ereda leegiga põlema. Õnneks tuli kustus, kuid taasmeenutus ... pole vist vaja.Igatahes rändab ta vaeseke lugemsit ootavate raamatute riiulile tagasi. Ma tahan seda veel!


NB! Hiljuti ilmus eesti keeles ka Bronte teine teos "Shirley" (juba soetatud) ja juhuslikult avastasin, et kinos jookseb järjekordne ekraniseering "Jane Eyere st" (plaani võetud).

Saturday, March 19, 2011

Suzanne Collins "Pilapasknäär"




Nii kui hommikul netis märkasin, et "Näljamängude" kolmas osa on müüki paiskunud, sibasin poodi. Tegelt ka! Arvan, et olin üks esimesi ostjaid;) Lugemine võttis aga pisut aega ja seda üldse mitte ajapuuduse tõttu. Aga kõigest järgnevast edaspidi...
Millegipärast meenub peale lugemist kohe haletotakas kunagine Estini hitt "Esimene lumi". Hmm. Kummaline ja kontekstivaba seos enivei. Kuid kas ainult?
Kõik raamatud olid julmad. See on fakt. Viimane aga lausa paistab pakatavat ülevoolavast ebaõiglusest ja liigsest julmusest, samas ka minnalaskmisest. Eks Katniss ole isegi üks neist minnalaskjaist ja seda lõpuni välja paraku. Nukker, kui noor naine on nii äraaetud, et tal puudub igasugune ambitsioonikus või eneseteostusvajadus. Kui ta lepib oma eluga, kui saatuse poolt määratud paratamatusega. Või oli see siiski tema enese kindel valik? Sel juhul sain mina asjadest ikka päris valesti aru. Epiloog karjus valust ja igatsusest.
Raamatu algus kippus venima. See 13. ringkonna bla-bla ei olnud kohe kindlasti minu jaoks. Hiljem läks asi muidugi oluliselt paremaks ja masendavamaks. Nimedes orienteerumisel tekkis kuni lõpuni välja tõsiseid raskusi. Mõnda tegelast ei suutnudki kuhugi liigitada või eelnevat assotsatsiooni leida.
Võrreldes sarja eelnenud osadega, oli "Pilapasknäär" nõrk. Pisut nagu imetud aga samas vajalik järg. Samas jäi "maitse" suhu, mis eneses on ju hea. Olgu siis sellel vere ja alanduse maitse, kuid peaasi, et tekitas emotsiooni.
Lugeda tasub kindlasti, ilma ei saa!

Thursday, March 03, 2011

Charlaine Harris "Surnud, kuni jõuab öö"


Selline kriminulli sugemetega vampiiriromaan. Aga mitte ainult. Peale vampiiride on esindatud ka kujumuutjad ja eriliste võimetega inimesed nagu peategelane Sookie, kes on juhtumisi telepaat.
Tegevus toimub ühes tavalises Ameerika väikelinnas, kus Sookie kohtab imeilusat vampiiri ja nagu ikka kombeks, tekib neil suur armastus.
Siis aga algavad kummalised mõrvad selles muidu rahulikus ja unnesuikunud linnakeses. Peamiseks kahtlusaluseks satub Sookie vend, kellel paistab olevat olnud tapetud naistega eriline suhe. Eks viimane on sellele alust andnud oma kahtlaste seksuaalkalduvustega. No ja olles oma venna süütuses kindel, hakkabki Sookie oma võimeid kasutades antud lugu uurima. Ega see mõrvarile meeldi ja Sookie enda seksuaalseid eelistusi arvestades on ta isegi kindel Nimi ohvrite nimekirjas.
Kas meeldis? Tagantjärgi jah. Köitvaid hetki jagus. Samas lugemise ajal oli raskusi keskendumisega. Hetkel on muidugi üleüldine probleem sellega, nii et raamatu süüks seda ma siiski vist ajada ei saa. Igatahes tekitas see minus sügavat huvi antud teleseriaali suhtes.
Niipea järge ju oodata ei maksa... .