Wednesday, December 16, 2009

Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed."

"Inimesed sebisid, nagu oleksid neil siilid püksis." (lk. 75)
"Töö õilistab! Ilma tööta muutub inimene nurjatuks, labaseks. Ilma tööta inimene on kasutu putukas. Oh, ma tunnen juba, et ainuüksi mõte tööle on muutunud mind puhtamaks, senisest palju paremaks inimeseks!" (lk. 212)
Aga lemmikuks on siiski endiselt "Liblikas"!

Tuesday, December 15, 2009

Apollo kirjandusklubi

Kole pakane oli. Aga minema pidi. Lihtsalt pidi. Et siis fantasy.
Mina, kui tagasihoidlik eestlane ja teistpidi jälle, ma ju ei soovinud kaotada sõnakestki Kersti ja Rene jutust, sõna ei võtnud. Mõtteid ja sõnu tekkis aga palju.
Tegelikult on ju tore, et "Videviku" saaga paneb noored kirjutama. Nojah, kas nüüd peab kohe kirjastuste postkaste ummistama on iseasi. Tänapäeval on igaastane noorsooromaani konkurss! Veelgi toredam oleks kui kirjastused paneks pead ja tahtmise kokku ning teeksid saidi, kuhu saaksidki noored oma teosed saata. Ise uhke tehtu üle ja teistel tore lugeda. Hetkel olen taolist käitumist valdavalt rate.ee -s täheldanud. Aga vahva ju. Mina ka sõbrantsiga lapsepõlves viljelesin mina-sulle, sina-mulle järjejutusaagat. Väga põnev oli. Vähemalt tema oma minu jaoks.
Eestis on palju toredaid ulme ja/või fantasy kirjanikke. No vist on jah. Vist on siinkohal eriti aktuaalne. Häirima jäi Siim Veskimees. Ka minu riiulil on nii mõnedki tema teosed. Kaer ütles, et on tore. On jah tore. On jah loetav. Paraku ma aga ei mäleta tema ühestki teosest mitte midagi. Kas siis on ikka tore? Ampsu sain, maitses ka. Muidu oleks ju ühe teosega piirdunud.... . Aga kõht jäi ikka tühjaks ja kui korralikku kõhutäit ei saa, siis ikka masu ajal seda rohkem oma riiulisse ei soeta ka. :(
Kirjastustest. Ma armastan raamatuid. Armastan neid lugeda, omada ja uuesti tarbida. Kirjastusi on ju palju. Kõigest sellest hoolimata on minu raamaturiiulis siiski valdavalt Pegasuse ja Varraku raamatud (Eesti Päevaleht on ka tore vahepala). Armastan erinevaid autoreid, kuid üks vaieldamatu kirg on King. Pegasuse tõlked on siinkohal lausa imelised. "Udu" oli ka imeline hetkeni millal ilmus eesti keeles! Ma jumaldasin kuuldemängu, filmi, inglise keelset versiooni, kuid see millega kirjastus Fantaasia hakkama sai .... masendav. Ja paraku see käib peaaegu kõigi Fantaasia raamatute kohta (ei oska tuua näidet, et mille kohta ei käi, kuid erand peab ju olema).
Tõlkija ja toimetaja on tähtis ja võin väita, et tõlkija (toimetaja ikka ka) on lausa jumal. Õnneks on Pegasust ja Varrakut pisikeste raamatujumalatega õnnistatud. Siinkohal mina kui pisike bukahoolik tunnistan ausalt, et enne tänast külastasin iganädalaselt Pegasuse ja Varraku kodukat ja korra kuus Erseni ja Tänapäeva oma. Eks peab ka see midagi tähendama!!!
Filmidest. Heast raamatust on väga raske head filmi teha. Senini on ju kõik Kingi ekraniseeringud tühja jooksnud. "Roheline miil" ja "Udu" on ainsad õnnestunud pärlid. Sama käib ka paljude teiste teoste põhjal vändatud ekraniseeringute kohta. "Kuldne kompass", "Eragon", "Võitlustanner maa" jne. No muidugi on erandeid aga üdiselt on läbi filmi edu lootmine odav tee. Et teeks siis turundust? No tuleb teha jah aga mõõdukalt. Kui näen suurt kampaaniat, siis see tekitab minus õõvastust. Ma ei taha seda enam lugeda. Mõõdukus on määrav, kuna suust-suhu ja netiportaalide imetabane ilu kommentaariumides on pigem see mis mind raamatu juurde tõmbab. "Näljamängud" siinkohal näitena ei vaja reklaami. Delfi raamatukommentaarium kubiseb niivõrd huvitekitavatest kommidest, et nii kui mahti saan, nii ma seda lugema ka hakkan.
"Videviku" saagat pole ma aga tänu suurele reklaamikampaaniale senini lugenud. Okeika ... olen aus, raamatuostulistis ta mul on.:D
No niipalju oleks veel endast välja öelda. Loodan, et selliseid üritusi tehakse linnarahvale veel ja veel. Justnimelt kirjastuste üritusi. Tahaks teada mis tuleval poolaastal plaanis. Tahaks kuulda nende paljulugenud inimeste mõtteid. Tahaks ja tahaks. Tegelikult ju võiks teha korra kvartalis toreda uudiskijanduse õhtu. Vai jummel ... ma küll sibaks sinna, olgu õues või -34 kraadi.
Ja oma krdi "Aliisi" pean ma ka valmis saama. Vampiire seal ju ei ole!!! On palju armastust, raamatuid, fantaasiat ja pisut pisut Hobb´i.

Tuesday, December 08, 2009

Don DeLillo "Valge müra"

Kõik vandenõud tavatsevad surmaga lõppeda. See on juba neil olemuses. Poliitilised vandenõud, terroristide vandnõud, armastajate salaplaanid ja igasugused jutustused, isegi vandenõud laste mängudes. Iga kord kui me salanõud peame, liigume sellega surmale lähemale. See on justkui leping, millele igaüks peab alla kirjutama, nii ohvrid kui ka vandenõulased ise. (lk. 31)
Ma ei ole kunagi kuulnud ühtegi last ega teismelist rääkimas nii spetsiifilistel teemadel ja keerulite sõnadega nagu loen seda DeLillo romaanist. Hämmastav ja absoluutselt ebareaalne. Pisikesed tegelased on oma olemuselt ja käitumismaneeridelt pigem vanainimesed ja vanakesed seevastu lapsemeelsed, hirmunud ja lihtsad. Ehk tõesti on asi selles, et lapsed ei tunneta oma nooruse tõttu ürgseimat hirmu - surmahirmu?
Liiga palju kirjeldusi ja skeptilisust minu jaoks. Kaasahaaravaks sain ehk pidada vaid seiku elust enesest.
Surmahirm kui selline ei ole ju kellelegi võõras. Kardan isegi. Mitte küll surma, kuid eks ole minu foobiadki sellega tihedalt seotud.
Hirm kaotada kaaslane ja jääda üksi painab ka mind sageli. Just hilja õhtul teki all on see eriti tugev. Ma ei taha teda kaotada! Ma ei oska enam ilma temata! Ja kui surmaga peaks võidujooks algama, siis loodan kogu südamest, et mina jõuan enne finišisse, sest ma ei suuda taluda kaotusevalu, elu ilma temata, seda üksinduse agooniat. Egoistlik, kuid paraku valus tõde, mis kaigub ka selle romaani ridadelt ja nõuab oma jäägitut tähelepanu.
Sündmustevaene, kohati väga sügav, igav, kummalise stiiliga (ei tea kas see on tõlke viga või siis tõesti ongi tegemist DeLillo´le omase stiiliga) teos. Uuesti lugeda vist ei taha. Teistele ka ei soovitaks. Aga lõpu mu agoonia sai ja üllatavalt kiiresti. Ju siis ma midagi sealt ikka leidsin.

Thursday, December 03, 2009

Stephen King "Lisey lugu"

Algul ei saanud vedama aga peale paari esimest peatükki ei saanudki enam pidama. Et siis kuni lõpuni välja.
Väga isiklik ja kurb romaan. Tahtmatult kandusid ka minu mõtted lähedastele ja võimalikule kaotusvalule. Õnneks ma ei ole midagi nii isiklikku veel kogenud, kuid mingil hetkel me kogeme seda paratamatult kõik. Siis oleks vist õige hetk teos uuesti läbi lugeda ja ehk suudaksin seda tunnetada mõnest täiesti uuest aspektist. Lohutust peaks see igatahes pakkuma.
"Lisey lugu" on hoopis midagi muud, kui olen suure King´i fännina harjunud lugema. Isiklik, intiimne, samas ei tule puudust tunda ka õõvastavast teispoolsusest, müstikast ja acctionist. Bummi jahid;) TÕRIP (tõmba rihm pingule) jne.
Midagi jäi veel hinge ... inimesed, kes meist varakult lahkuvad .... neid armastab jumal lihtsalt rohkem, sest kutsub nad kiirelt enda juurde. Täpset sõnastust enam ei mäleta, kuid mõte jäi kummitama. Järgmine kord üritan märkmeid teha ja viidata:P