Kõik vandenõud tavatsevad surmaga lõppeda. See on juba neil olemuses. Poliitilised vandenõud, terroristide vandnõud, armastajate salaplaanid ja igasugused jutustused, isegi vandenõud laste mängudes. Iga kord kui me salanõud peame, liigume sellega surmale lähemale. See on justkui leping, millele igaüks peab alla kirjutama, nii ohvrid kui ka vandenõulased ise. (lk. 31)Ma ei ole kunagi kuulnud ühtegi last ega teismelist rääkimas nii spetsiifilistel teemadel ja keerulite sõnadega nagu loen seda DeLillo romaanist. Hämmastav ja absoluutselt ebareaalne. Pisikesed tegelased on oma olemuselt ja käitumismaneeridelt pigem vanainimesed ja vanakesed seevastu lapsemeelsed, hirmunud ja lihtsad. Ehk tõesti on asi selles, et lapsed ei tunneta oma nooruse tõttu ürgseimat hirmu - surmahirmu?
Liiga palju kirjeldusi ja skeptilisust minu jaoks. Kaasahaaravaks sain ehk pidada vaid seiku elust enesest.
Surmahirm kui selline ei ole ju kellelegi võõras. Kardan isegi. Mitte küll surma, kuid eks ole minu foobiadki sellega tihedalt seotud.
Hirm kaotada kaaslane ja jääda üksi painab ka mind sageli. Just hilja õhtul teki all on see eriti tugev. Ma ei taha teda kaotada! Ma ei oska enam ilma temata! Ja kui surmaga peaks võidujooks algama, siis loodan kogu südamest, et mina jõuan enne finišisse, sest ma ei suuda taluda kaotusevalu, elu ilma temata, seda üksinduse agooniat. Egoistlik, kuid paraku valus tõde, mis kaigub ka selle romaani ridadelt ja nõuab oma jäägitut tähelepanu.
Sündmustevaene, kohati väga sügav, igav, kummalise stiiliga (ei tea kas see on tõlke viga või siis tõesti ongi tegemist DeLillo´le omase stiiliga) teos. Uuesti lugeda vist ei taha. Teistele ka ei soovitaks. Aga lõpu mu agoonia sai ja üllatavalt kiiresti. Ju siis ma midagi sealt ikka leidsin.
No comments:
Post a Comment