Friday, November 21, 2014

H.G. Wells "Nähtamatu", "Inimjumalad"

"Varem või hiljem peab inimene heitma haigevoodisse ja kannatama, ta peab mõtlema, algul palavikuliselt, siis jõuetult ning lõpuks kustuma, millega mõte lõplikult lakkab." lk. 324 "Inimjumalad"

"Nähtamatu" - liiga lihtsakoeline minu jaoks. Ilmselt leierdatud teema, kuigi tõdema peab ilmselget algupära fakti. Sageli ongi koopiad originaalist paremad ja leides siis selle, et millest kõik alguse sai, on huvi juba eos surnud.
"Inimjumalad" - täiesti minu teos. Erandiks vaid kohatised liigsed maastikukirjeldused. Peategelane ise oli üdini sümpaatne oma inimlike vigade ja ellusuhtumisega. Üksinduse tundmine ka kõige maalilisemas maailmas on adutav mulle oma äratundmises. Inimene on ikka üksi, alati. Olgu või ümbritsev suur pidu ja pillerkaar, indiviid ei saa olla eal rahul ega õnnelik. Vist. Mina ka ei saa. Selles suhtes oleks Utoopia ka minu jaoks unistuste paik, et mõtiskleda, filosofeerida, õppida ... ja seda kõike suuremat muret tundmata materiaalsete väärtuste üle. Siin ja praegu on iga hetk raha ja selle ümber ka elu keerleb. Mammoni kogumine on peamine, eesmärk omaette. Kurb. Paraku pean ka mina selle ori olema, nagu me kõik. Õnnelik ei saa olla ka inimene, kelle jaoks kogumine polegi oluline, siis päädib see pigem meeleheitliku hoidmisinstinktiga ja loomulikult pidev mure oma varanduse säilimise pärast. Surnud ring.

Saturday, October 04, 2014

Stephen King "Carrie"

Olen viimse ihukarvani King´i fänn alates esmasest kokkupuutest tema loominguga. Seekordne "elamus" tegi haiget. Ma ei näinud ega tundnud seda. Õiglane ei oleks süüdistada kedagi, kui siis vaid iseenda mittepädevust või lugemisoskuse kadumist. On see võimalik? Alati on kergem kedagi teist süüdistada ja mina ei ole piisava pädevusega selle jaoks kohe mitte. Kuid ometi on igal inimesel õigus oma arvamusele ja minu arvamus seega on, et tõlge ja toimetamine antud teose puhul on täielik jama. Kui lause lõpuks on algus kaduma läinud, siis ... .
Loost endast. Lihtne ja labane koolivägivald, mida tuleb paraku ette igal ajal ja igas kohas. Carrie ise - tõrjutu, teistest erinev, üksik hing, kellele ometi on niipalju antud. Siinkohal siis telekineesi võimed. Ja kõige dramaatilisemal hetkel need vallanduvad. Inimene omas suures häbis ja alanduses ei suudagi kontrollida oma emotsioone ja kui talle on veel nii palju jumala poolt kaasaantud, siis võibki tulemuseks olla saatuslik tragöödia nagu selles looski.

Thursday, June 05, 2014

Emmi Itäranta "Vesi mäletab"

Absoluutselt endasse haarav järjekordne apokalüpsise teemaline romaan. Mingil põhjusel on maailmas otsa lõppemas puhas vesi. Täpset põhjust ei tea keegi. Peategelane Noria on teemeistri tütar ja ta teab suurt saladust - varjatud allika saladust. Omades piisavalt puhast vett üritab ta valitsuse eest varjates oma külarahvast aidata. Samal ajal uurib ta vana lugu, milles selgub, et kõik veega seonduv ei olegi päris tõde. Koos oma parima sõbra Sanjaga otsustavad nad ette võtta ohtliku uurimisretke, kuid neid takistatakse. Puhta vee varjamine on suurim patt - surmapatt ja ...
....edasi tuleb ise lugeda ja nautida!

Friday, May 30, 2014

Kiiri Saar "Punamütsike kakssada aastat hiljem"

Ma armastan noortekaid nagu paljusid teisigi žanre. Väga harva juhtub nii, et miski läheb minust kaarega mööda ja ei jõuagi kohale. Oma järjepidevuses viin siiski lugemise alati või millalgi võiduka lõpuni. Vähe on teoseid mis siiani lõpetamist nõuavad.
See siin järjekordselt jäi mind riiulisse ootama. Natuke liiga naiivne, liiga ilustav, liiga ..... . Ütleme siis lühidalt LIIGA minu jaoks.
"Lepatriinumäng" oli kõrgem pilotaaž aga "Punamütsike" kadus kuhugi muinasjutumaale ära.
Las see olla siis. Sisust paari lausega... .
Punamütsike ja Hunt otsustavad igapäevased ja tüütud "ma söön su ära" mängud lõpetada ja koos Tallinaasse Lady Gaga kontserdile sõita. Teel kohtavad nad Hansu ja Gretet, kolme alkohoolikust põrsakest ja  snoobidest Kaunitari ja Koletist, kellega nende teed ristuvad ja seiklused algavad. Põhimõtteliselt nii ongi. Tiba sekka armukolmnurki ja armukadedust ja muinasjutulikku romantikat.
Hetkeks tekkis mõte, et nagu sümbolism ei ole minu teema, siis ilmselt mitte ka muinasjutud. Sorry.

Wednesday, April 23, 2014

Nasta Pino "Trepikoda"

Väga südamlik ja armsalt nukra alatooniga raamat. Puhas sõnade nauding. Lihtne ja voolav ning mõtlemapanev lugu kolme naise möödunud eluteest. Mida sooviti, mida saadi, mis jäi saamata ning mis ootab veel ees.

"Minu isa oli emast viisteist aastat vanem ja nad olid õnnelikud. Üksainus asi on halb.
Mis asi?
Eks ikka see, et naisel võib pikk lesepõlv tulla, mu vanematel oli nii. Sa mäletad küll, kui üksikuna su vanaema ennast vahel tundis. Ta jäi sõbast ilma, oma parimast sõbrast." (lk.76)

"Kas ongi nii väga vaja noort inimest igal sammul raamidesse suruda? Las iseseisvuvad. Las saavad varakult teada, et kõik, mis teed, teed iseendale. Sõnakuulelikkus ei ole alati voorus. Sõnapidamine küll." (lk. 86)

"Meil kõigil on ükssama hirm. See on hirm üksijäämise, abituse, hüljatuse, äraunustamise ees. Üksinduse hirm. Me ei räägi sellest, aga tunnetame seda kogu aeg. Räägime seespidiselt, iseendaga." (lk.109)

"Inimesed vajavad üksteist. Kõik need hõiskamised üksiolemise ja vabaduse võludest on puhas ilukirjandus. Nädala võib ju asustamata saarel iseseisvust nautida, mitte kauem. Mina ei taluks päevagi, hakkaksin kuu poole ulguma nagu hunt." (lk. 112)

"Usun. Ja veel usun, et inimene ei tohiks lõputult iriseda, miks tal pole seda ja toda, miks ta pole elus nii hiilgava eduni jõudnud kui mõni teine. Ju too teine on siis teistmoodi inimene, tal on olnud teistmoodi tahtmised ja võib-olla ka palju suuremad võimed. Aga kas ta oma suure edu sees ka teistest õnnelikumaks on saanud? Mina leian, et iga inimene peaks tänuga vastu võtma selle, mis talle antud. Mitte oma elu ära kulutama nende asjade taganutmisele, mis oleksid ehk võinud olla, aga milleni ta ei jõudnud. Saamatus pole kõige hullem omadus, alatus on." (lk. 114)


Saturday, April 19, 2014

Agnes Martin-Lugand "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi"

Üks minu vaieldamatutest lemmikutest. Iga rida oli täis ehedat emotsiooni. Kaotusvalu on mulle millegipärast alati südamelähedaseks teemaks olnud. Ja kui see on veel emotsionaalselt õieti väljendatud, siis ma olen raamatu lummusse uppunud. Nüüd ja alati.
Minu pere on minu maailm. Ainus maailm. Ilma nendeta ei oleks mind. Ma oleks kadunud hing ja uut algust ei ole olemas. Minu jaoks. Lugedes, kuidas keegi suudab selle valuga leppida ja sellest välja tulla on tõeline ime - innustav ja inspireeriv.
Märkmeid raamatust:
Jay McInerney "Hea elu" (lk. 93)
Arani saared (lk. 94) - inspireeriv paik mida külastada, et leida end taas.
Chuck Palahniuk, Irvine Welsh (lk.146)
Laurent Betton "Maised laibad" ja loomulikult 
Sade "Ohtlikud suhted" (lk.147)

Tuesday, April 15, 2014

Stephen King "Pärast päikeseloojangut"



Ilmselgelt on Stephen King saanud minu omaks. Avarii mõjus talle täiesti eriskummalisel moel. Minu jaoks.
Jutud:
  • "Willa"
  • "Kakukesetüdruk"
  •  "Harvey unenägu"
  • "Peatuspaik"
  • "Velotrenažöör"
  • "Asjad, mis jäid neist maha"
  • "Koolilõpu pärastlõuna"
  • "N."
  • "Põrgukass"
  • "New York Times soodushinnaga"
  • "Tumm"
  • "Ayana"
  • "Väga kitsas koht"

Tuesday, March 18, 2014

Mia Leelo Kanarbik "Tubli tüdruk"

Aga mulle meeldis:D
Teos on saanud negatiivseid hinnanguid. Otsest tagasisidet (viidatavat) kohanud ei ole (ega otsinud ka ei ole eriti). Mina sain oma emotsiooni kätte ja jäin sajaga rahule. Küll võin öelda, et kõike ei mõistnud, eks see teema olegi minu jaoks kauge ... aga siiski ... tubli viis!
Muusikat:
  • Beth Gibbons
  • Rustin Man (lk. 90)
  • Bruno Mars (lk. 160)

Sunday, March 09, 2014

Guillermo del Toro, Chuck Hogan "Igavene öö"

Sageli kipuvad kõikvõimalikud triloogiad, tetraloogiad jne. "käest minema". Kas raugeb lugeja endapoolne huvi, olgu põhjuseks kas kulunud vaheaeg, indiviidi eneseareng või mõni muu põhjus või ei suuda autor esimeses osas loodud pinget hoida ka teises osas ... nii olin ka mina kui igavusega löödud ja kulus pikk aeg enne kui suutsin haarata triloogia viimase osa järele.
Seekord sain siis meeldiva üllatuse osaliseks. Põnevust jagus, tegelased arenesid ja lugu jutustas end ilmekalt lõpuni.
Ephraim ei olnudki üliinimene vaid üks meie endi seast oma nõrkuste, himude ja hirmudega.
Elutingimused, millesse meid olude sunnil surutakse, võivad murda ja muuta meie kõigi moraalikoodeksit. Miski ei ole jääv ja enesestmõistetav. Kõik me sureme kunagi nagunii. Kuid millises maailmas me soovime eksisteerida? Kas pidev hirm, valu ja nälg on piisav hind olemise/ eksisteerimise eest, sest täisväärtuslikuks eluks ei saa seda ju nimetada (siinkohal viitan siis verelaagritele). Ka paremate privileegide saavutamisel on oma hind. Kas siis liigikaaslaste reetmise või ligimese hävitamise näol ... . Ilmselgelt ei ole ka see elu. Et siis Isanda käsilaste. Stonehearti meeste elu.
Lõpust... . Valusad ja ilusad lõpud jäävadki alati hinge. Ka selle triloogia lõpp, küll kohati etteaimatav, aga sellegipoolest ma LOOTSIN ja seda enam oli see vägagi ilusalt valus.

Sunday, February 23, 2014

Diana Leesalu "Mängult on päriselt"

Kogu see üllitis romaani poolt tekitatud vahetute emotsioonidega kadus. Masendav. Alles jäi vaid üldistav kokkuvõte tunnetest.
Koolivägivald, eneseleidmine, hetkeemotsioonidest ajendatud teod, inimesed, kes elavad topeltelu, aeg (sündmused ise ehk on ajatud aga minu jaoks kindlalt isiklikus ajastus) ... .
Mis siis ikka ...
Sõnatuksvõttev, julge ja igati muljetavaldav teos. Mul puudus absoluutselt igasugune ettekujutus, mida see endast kujutada võib. Kõik see valu edasiantuna nii peenes eneseiroonia võtmes oli peatükk peatüki järel nauditav ja üllatusi täis.

Monday, February 10, 2014

Matti Rönkä "Mõrtsuka näoga mees"

Järjekordset krimkat lõpetades ei ole sageli mõtteid mida jagada ja talletada. Seekord siis meeldiv erand. Ma ei saa väita, et oleks midagi erakordet lugenud. Kohati jättis raamat täiesti žanrivälise tundmuse.
Peategelane Kärppä meeldis mulle mehena vägagi. Tema olek, käitumine, välimus (selle kirjeldus siis) ja põhimõttekindlus. Viimane vist veel eriti.
Tegevuspaigad olid armsalt tuttavad. Situatsioonid ise küll pisut vanamoelised, kuid ilmselt arvestades raamatu ilmumisaega 2002 küllaltki päevakohased. Ise liigutaks seda smuugeldamisaega küll veel pisut varasemaks aga kas minagi seda enam täpselt mäletan. Tuttavaid seiku tuli mullegi ette. No analoogseid.

Thursday, January 23, 2014

Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome"

Lugema ajendas mind Soomega ühendav tugev seos mis mul viimase aastaga tekkinud on. Raske on, kui üks kaasadest on teine teiselpool lahte. Ühtides autori mõttega, see lähendab. Tunded on kasvanud veelgi ja igatsus on iga üksiku päeva lahutamatu osa.
Palju sain uut teada soomlastest, paljud enesepoolt avastatud hetked said kinnitust.
Soomlased ja nende kokkuhoidlikus.
Kummastav, kuid samas ju õige. Pigem on eestlane see kes laristab. Vähemalt mina. Kuid Soomes olles paratamatult lööb minus eneseski välja väike "roti kompleks".
Raha on isiklik teema ja iga sent on arvel.
Hiljuti oli mu töökaaslasel intsident, kui üks soomlane soovis vahetada viis 1-sendist 5-sendiseks, põhjendades seda sellega, et Soomes ju tillud enam ei kehti. Kõik see toimus restoranis sümpaatse arve tasumise ajal. No mine siis kuhugi mujale sööma!!!
Tervisespordi lembus.
Mu mees nagu mainis just jah, et soomlased on hullud. Väljas on 20 kraadi külma. Ma ei taha ületee poodigi minna aga nemad kärutavad vapralt jalgratastega ringi. Ehk on ka motivaatoriks raha, mida tööandja maksab boonusena jalgrattaga töölkäimise puhul, kuid ilmselgelt mitte ainult. See on neile põhimõtte küsimus.
Vaikus ja rahu.
Ja nii ongi. Soomes olles puhkan ma alati kõige paremini. Kõik veereb, kulgeb omasoodu. Kõigil on aega. Maailm ei jookse eest ära.
Liikluskultuur ja viisakus.
Kõik arvestavad kõigiga. Jalakäijad ja ratturid tänavad sind kui autojuhti, kui nendega viisakalt arvestad. Keegi ei ürita rullnokka mängida. Ja siis kontrastiks Tallinna liikluskultuur. Fui!
Soomlaste ausus.
Nagu autorgi mainis on see kaheotsaga asi. Mina olen neis tiba pettunud. Kogesin ise intsidenti, kus vene turist unustas oma kaamera maha ja keskealine soomlanna lihtsalt omastas selle silmagi pilgutamata. Lugu ise oli muidugi kurioossem ja ühtäkki teenindajana sain ka mina sellesse loosse segatud. Õnneks oli pealtnägijaid teisigi ja minu ausus kahtluse alla ei sattunud aga hinge jäi mulle ikka selline sapine ja õnnetu tunne.
Soome loodus köidab mindki ja ei mõista ma üht oma head tuttavat, kes seda maad ja loodust lausa jälestab, eelistades sellele Rootsit.
Muuseume ma ei olegi veel enda jaoks avastanud. Vist on alati liiga palju muud tegemist olnud. Kuid eks annab seda viga parandada. Ringi sõitnud olen see-eest juba natuke. Ja see on tõeliselt lahe. Paraku kaugemale põhja ei ole veel jõudnud, kuigi ka seal on sõpru ja tuttavaid ees. Eks jõuab veel.
Mulle meeldis see raamat. Palju kasulikku, huvitavat ja mõtlemapanevat. Aus soovitus kõigile Soome kolijatele või seal juba resideeruvatele inimestele. Midagi uut leiab kindlasti ja ohtralt äratundmisrõõmu!

Loetud raamatute nimekiri 2013:

  1. Annemarie Selinko "Desiree"
  2. Susan Mallery "Suusoojaks"
  3. kogumik "Kinnimüüritud tuba"
  4. Susan Mallery "Ihu ja hingega"
  5. Susan Mallery "Südamelt ära"
  6. Jenny Downham "Enne kui ma suren"
  7. Carlos Ruiz Zafon "Taeva vang"
  8. A. C. Doyle "Sherlock Holmesi memuaarid"
  9. Lee Child "Külaline"
  10. Kersti Dennis "Minu Las Vegas"
  11. Raymond Chandler "Pikk hüvastijätt"
  12. Henning Mankell "Näota mõrvarid"