Monday, September 23, 2013

A. C. Doyle "Sherlock Holmesi memuaarid"

Väga hea algus krimiklassika sarjale. Ma ilmselgelt ei ole ainus, kes seda neelas:)
Tempokas ülevaade Sherlocki tegemistest ajast, mil see kõik alguse sai ja viimase grande finale mitte õnneliku lõpuga loole, kus see ka lõppeb. Vist.
Ma ei ole varem olnud väga suur Doyle fänn. Midagi olen ikka lugenud aga emotsioone ei mäleta. Nüüd on see igatahes kindlasti muutunud. Et siis AITÜMA Eesti Päevaleht ja Varrak.
Jutud:
  • "Hõbelauk" - tekitas kõige vähem emotsioone. Minu jaoks kõige kiretum terves kogumikus.
  • "Kollane nägu"
  • "Maaklerikontori ametnik"
  • "Gloria Scott"
  • "Musgrave`i rituaal"
  • "Reigate`i mõistatus"
  • "Vigane mees"
  • "Laevastikuleping"
  • "Kodune patsient"
  • "Kreeka keele tõlk"
  • "Viimane juhtum"

Tuesday, September 17, 2013

Carlos Ruiz Zafon "Taeva vang"


"Hullule tundub alati, et teised on hullud."
"Seda ma just ütlesingi seitsmekümne protsendi hispaanlaste kohta ..." lk.103

Ilmselgelt Barcelona-sarja kuuluvatest raamatutest kõige nõrgem. Vähemalt minu jaoks. See teos pajatab siis Fermini suure saladuse ja eluloo. Iseenesest ju põnev ja kaasahaarav, nagu kõik eelnevadki sarja raamatud, kuid paraku jäi seekord asi minu jaoks kuidagi hüplema.
Ajavahe samuti. Palju viidati "Ingli mäng" -us toimunule. Tekitas soovi see uuesti läbilugeda, sest palju jäi juba segaseks, ei suutnud seoseid meenutada. Natuke kurb. Sest ei saa ma üle ega ümber esimesest osast, mis on ja jääbki üheks minu lemmikraamatuks:)





Saturday, September 07, 2013

Jenny Downham "Enne kui ma suren"

Kurb, kui sa lihtsalt tead ja ootad seda kindlat tundi, mil surema pead. Olgu see lõpp valutu morfiinist täistopitud heleroosa pilv, kuid kõik see kokku... . Lähedased, kes maha jäävad, nende valu, kannatused ja kohustused ... . Mõtlemapanev, kas pole...
Olen isegi sageli mõelnud, mis siis kui ma saaksin teada, et ... . Paratamatult ma tahan, et ma ei teaks. Tulgu siis juba äkki ja suure pauguga. Teadmine võib meile anda küll lisaaega, kuid hind selle aja saamiseks on koletu ja kas see on seda väärt?
Mittetäisväärtuslik elu ja kannatused, tasuks paar lisanädalat/kuud.
Enamik meist vist haaraks siiski oma elunatukesest. Egoism ja enesealahoiuinstinkt jääks siiski võidumeheks. Lähedased ja nende kannatused, ohverdused - oleksid teisejärgulised. Ilmselgelt MINA saaks võidu.
Armas lugu isekusest, lähedaste proovilepanekust ja lõpuks alistumisest. Mõistmisest, et elust kinnihoidmishind ei ole seda enam väärt. Parem on lasta kõigel minna. Nii endal, kui oma lähedastel. Sest ka nende elu on ju sinu olelusvõitluse pärast seismajäänud.

"Sina muudkui ketrad iseendast rääkida, nagu sa oleksid maailmas ainuke, kellel mõni mure on. Me oleme kõik samas paadis, kas tead. Me sünnime, sööme, situme ja sureme. Nii ongi!" lk.154