Friday, November 21, 2014

H.G. Wells "Nähtamatu", "Inimjumalad"

"Varem või hiljem peab inimene heitma haigevoodisse ja kannatama, ta peab mõtlema, algul palavikuliselt, siis jõuetult ning lõpuks kustuma, millega mõte lõplikult lakkab." lk. 324 "Inimjumalad"

"Nähtamatu" - liiga lihtsakoeline minu jaoks. Ilmselt leierdatud teema, kuigi tõdema peab ilmselget algupära fakti. Sageli ongi koopiad originaalist paremad ja leides siis selle, et millest kõik alguse sai, on huvi juba eos surnud.
"Inimjumalad" - täiesti minu teos. Erandiks vaid kohatised liigsed maastikukirjeldused. Peategelane ise oli üdini sümpaatne oma inimlike vigade ja ellusuhtumisega. Üksinduse tundmine ka kõige maalilisemas maailmas on adutav mulle oma äratundmises. Inimene on ikka üksi, alati. Olgu või ümbritsev suur pidu ja pillerkaar, indiviid ei saa olla eal rahul ega õnnelik. Vist. Mina ka ei saa. Selles suhtes oleks Utoopia ka minu jaoks unistuste paik, et mõtiskleda, filosofeerida, õppida ... ja seda kõike suuremat muret tundmata materiaalsete väärtuste üle. Siin ja praegu on iga hetk raha ja selle ümber ka elu keerleb. Mammoni kogumine on peamine, eesmärk omaette. Kurb. Paraku pean ka mina selle ori olema, nagu me kõik. Õnnelik ei saa olla ka inimene, kelle jaoks kogumine polegi oluline, siis päädib see pigem meeleheitliku hoidmisinstinktiga ja loomulikult pidev mure oma varanduse säilimise pärast. Surnud ring.