Thursday, October 28, 2010

Stephenie Meyer "Noorkuu"


Minu jaoks kiire ja tempokas. Kui algus pakatas Bella melanhooliast ja kaotusevalust, siis sündmuste kiire kulg mattis ängi kõik endasse.
Saaga parim, sest venivuse hetke ei tekkinudki.
Millegipärast sai selles romaanis alguse minu antipaatia hundipoisi vastu ja etteruttavalt võin öelda, et olenemata tema suurest südamest see antipaatia aina süveneb ja kulmineerub viimase raamatu lõpus leppiva, kuid tugeva vastumeelsusega.
Edwardit on vähe. Üldse Cullenid on orbiidist väljas enamus ajast. Kurb.
Valdavalt siis Bella südamevalu lugu ja väikelinna üksluine erakordsus. Kuid mis saab Forksis olla igavat, kui seal elutseb nii koloriitne seltskond;)

Sunday, October 24, 2010

Stephenie Meyer "Videvik"


Suure eelarvamuse tõttu lükkasin lugemist pidevalt edasi. Nüüd kui suurem hullus on juba möödunud, otsustasin saaga lugemist ka ise alustada.
Mis siin ikka ... teada-tuntud teema kõigile.
Pisut üllatav oli, et noortele mõeldud raamatus on nii palju varjatud ja nähtavat erootikat. Kohe piinlikult palju!
Tegelikult mulle meeldis ja esmane eelarvamus sai küllaga kummutatud. Nii, et naudin ahnelt edasist. Aega selleks ju on;)

Carlos Ruiz Zafon "Ingli mäng"

Seda raamatut ootasin ma pikisilmi. Zafon on lihtsalt mu vaieldamatu lemmik. Ka seekord saab käia unustatud raamatute radadel ja kogeda palju müstilist. Noor kirjanik matab oma annet põnevike kirjutamisega varjunime all, mille ahned kirjastajad on talle välja mõelnud, kuni ta ühel ilusal päeval "vabastatakse" leppest kirjastajatega salapärase tundmatu poolt ja samas saab ta pakkumise kirjutada uus ainulaadne usund. Väga pealiskaudselt kokkuvõetud. Kes on see tundmatu? Jumal? Saatan? Tema ise?
Natuke masendav alatoon on tervel lool. Liiga palju surma, hullumist ja traagikat. "Tuule nimi" oli oluliselt helgem lugemine. Samas mattis ja haaras "Ingli mäng" mind täiesti endasse, isegi oma melanhoolsuses.
"Asjatundmatu esitleb end ikka asjatundjana, õel vagana, patune pühakuna, liigkasuvõtja heategijana, väiklane isamaalasena, ülbe alandlikuna, labane peenena ja juhmard vaimuinimesena." (lk.209)

"Keerulistes olukordades võib inimene teinekord kaastunde ja armastuse segi ajada." (lk. 408)

Tuesday, October 19, 2010

Otfried Preussler "Krabat"


Vaieldamatult minu lapsepõlve suurim lemmik! Kordustrüki soetasin kiirelt endalegi ja lugesin kerge värinaga. Kartsin kaotada seda õiget mälestust, kuid õnneks ei pidanud pettuma!
Lihtsalt kirjutatud ja südamesse minev lugu hulkurpoisist, kellest maagiliste unenägude ajendil saab meister-võluri õpipoiss. Kuna maagia ei ole üdini hea ja paistab, et sõrm on antud ka vanapaganale endale, siis algab tõsisem lahing hea ja kurja vahel. Kunagi tundus meister üdini kuri, nüüd aga pigem arukas ja üldsegi mitte halb. Leping on ju siiski leping!
Film ei suutnudki edasi anda seda haaravust. Oma süngusega suutis see küll tabada meeleolu, kuid pinge mittekandvusega mattis selle ühe ja õige. Kurb!

Monday, October 18, 2010

Haruki Murakami "Kafka mererannas"

Sürrealism ja realism käsikäes. Onju? Kohati nautisin, siis kaotasin järje, ei suutnud ennastunustavalt haarata.
"Ega silmade kinnipanemisest asjad paremaks ei muutu. Ega silmade kinnipanemisest asjad olematuks ei muutu. Või veel, kui järgmine kord silmad jälle lahti teed, siis on asjad veelgi hullemaks läinud. Selline on maailm, milles me elame ... . Ainult viletsad vennad panevad silmad kinni. Ainult argpüksid pööravad pilgud kõrvale. Aeg tiksub edasi ka siis, kui sinul on silmad suletud ja kõrvad kinni kaetud." (lk. 183)
"Sest armastades kedagi teist, otsime me tegelikult enese puuduvat osa. Sellepärast olemegi alati nukrad, kui me kasvõi natukenegi eemal olles oma kallima peale mõtleme." (lk. 367)
"Mälestused soojendavad su keha seestpoolt. Kuid samal ajal rebestavad seda seest raevukalt." (lk. 482)
Et siis üks kodust põgenenud teismeline poiss, pisut napakas vanapapi, kes oskab kassidega rääkida ja pikamaa-autojuht. Nende elude mittetahtlik ristumine läbi reaalsuse ja sürreaalsuse. Kassidega oleks muidugi tore osata rääkida. Ja kassid on ühed kesksed ja valdavalt arukad loomad selles lugulaulus.
Eks see üks eneseotsimise lugu ole või siis teistpidi mõne loo lõpetamise lugu. Südamesse läks, meeldis ka, kuigi kohati tekkis raskusi.

Saturday, October 09, 2010

Jenny Gardiner "Voodis torisejaga"

Järjekordne naistekas, kuid pisut minu eelistustest erinev. Peategelaseks 40-ndates eluaastates pereema, kes on unustanud armatsemise võlumaailma, enese kauni keha ja leiab, et kõik tema elus on üks kole rutiin. Kui sinna lisada veel annus vanast peigmehest ja seksikast abikaasa naiskolleegist, siis võib seiklus ikka alata küll. Naiivsust ei leidugi, hoopis kibe annus paranoiat ja kibestumust. Kuid sellegipoolest on raamat tore ja loetav.
"... koorem peret ülal pidada on kirjeldamatu ... see võib mehes halvima välja tuua. Mõnikord oleksid nagu tangid su rinda purustamas. Nii suur surve on kõigile midagi anda - rahaliselt, emotsionaalselt, kuidas iganes. See võib tekitada hirmu ja ebaloomulikku pinget, mida seni pole tuntud. See võib muuta toreda mehe tõeliseks sitapeaks." (lk. 125)

Monday, October 04, 2010

Marianne Mancusi "Uudismasendus"

Olles hetkel ülisuures depressioonis, mille põhjuseid ei hakka siinkohal loetlema, olen paratamatult haaranud oma embusse lääged naistekad. Kergus ravib! Vähemalt mind.
"Uudismasendus" on lugu 27-aastasest alamakstud teleprodutsent Maddyst, kelle elu pöördub peapeale. Tema vanemad lahutavad, ta armub kihlatud operaatorisse, tema pisike õde osutub narkomaaniks ja ta saab vihje suure narkokartelli salatunneli kohta, mille uurimine viib teda kohati lausa eluohtlike seikadeni. Üdini Kinsellalik teos. Ja Kinsella mulle meeldib! Selles suhtes õige ravim minu hingeelu lappimiseks.
Ega ma kuu, paari pärast enam ei mäleta sellest midagi, kuid eks olegi "sellised" raamatud mõeldud pigem mõtete ja tundmuste lahjendamiseks ja eemalepeletamiseks. Jaanalinnuefekt - ainult ilma alkoholita.
Soovitan soojalt, kui meeldib Kinsella, kui oled naine ja kui oled väsinud ja katki.