Seda raamatut ootasin ma pikisilmi. Zafon on lihtsalt mu vaieldamatu lemmik. Ka seekord saab käia unustatud raamatute radadel ja kogeda palju müstilist. Noor kirjanik matab oma annet põnevike kirjutamisega varjunime all, mille ahned kirjastajad on talle välja mõelnud, kuni ta ühel ilusal päeval "vabastatakse" leppest kirjastajatega salapärase tundmatu poolt ja samas saab ta pakkumise kirjutada uus ainulaadne usund. Väga pealiskaudselt kokkuvõetud. Kes on see tundmatu? Jumal? Saatan? Tema ise?Natuke masendav alatoon on tervel lool. Liiga palju surma, hullumist ja traagikat. "Tuule nimi" oli oluliselt helgem lugemine. Samas mattis ja haaras "Ingli mäng" mind täiesti endasse, isegi oma melanhoolsuses.
"Asjatundmatu esitleb end ikka asjatundjana, õel vagana, patune pühakuna, liigkasuvõtja heategijana, väiklane isamaalasena, ülbe alandlikuna, labane peenena ja juhmard vaimuinimesena." (lk.209)
"Keerulistes olukordades võib inimene teinekord kaastunde ja armastuse segi ajada." (lk. 408)
No comments:
Post a Comment