Sürrealism ja realism käsikäes. Onju? Kohati nautisin, siis kaotasin järje, ei suutnud ennastunustavalt haarata."Ega silmade kinnipanemisest asjad paremaks ei muutu. Ega silmade kinnipanemisest asjad olematuks ei muutu. Või veel, kui järgmine kord silmad jälle lahti teed, siis on asjad veelgi hullemaks läinud. Selline on maailm, milles me elame ... . Ainult viletsad vennad panevad silmad kinni. Ainult argpüksid pööravad pilgud kõrvale. Aeg tiksub edasi ka siis, kui sinul on silmad suletud ja kõrvad kinni kaetud." (lk. 183)
"Sest armastades kedagi teist, otsime me tegelikult enese puuduvat osa. Sellepärast olemegi alati nukrad, kui me kasvõi natukenegi eemal olles oma kallima peale mõtleme." (lk. 367)
"Mälestused soojendavad su keha seestpoolt. Kuid samal ajal rebestavad seda seest raevukalt." (lk. 482)
Et siis üks kodust põgenenud teismeline poiss, pisut napakas vanapapi, kes oskab kassidega rääkida ja pikamaa-autojuht. Nende elude mittetahtlik ristumine läbi reaalsuse ja sürreaalsuse. Kassidega oleks muidugi tore osata rääkida. Ja kassid on ühed kesksed ja valdavalt arukad loomad selles lugulaulus.
Eks see üks eneseotsimise lugu ole või siis teistpidi mõne loo lõpetamise lugu. Südamesse läks, meeldis ka, kuigi kohati tekkis raskusi.
1 comment:
vanamehe-autojuhi lugu oli väga mõnus... mõtlesin hiljuti üle lugeda, aga siis ikka ei viitsinud.
Post a Comment