Stephenie Meyer "Noorkuu"

Minu jaoks kiire ja tempokas. Kui algus pakatas Bella melanhooliast ja kaotusevalust, siis sündmuste kiire kulg mattis ängi kõik endasse.

Saaga parim, sest venivuse hetke ei tekkinudki.

Millegipärast sai selles romaanis alguse minu antipaatia hundipoisi vastu ja etteruttavalt võin öelda, et olenemata tema suurest südamest see antipaatia aina süveneb ja kulmineerub viimase raamatu lõpus leppiva, kuid tugeva vastumeelsusega.
Edwardit on vähe. Üldse Cullenid on orbiidist väljas enamus ajast. Kurb.

Valdavalt siis Bella südamevalu lugu ja väikelinna üksluine erakordsus. Kuid mis saab Forksis olla igavat, kui seal elutseb nii koloriitne seltskond;)