Kurb, kui sa lihtsalt tead ja ootad seda kindlat tundi, mil surema pead. Olgu see lõpp valutu morfiinist täistopitud heleroosa pilv, kuid kõik see kokku... . Lähedased, kes maha jäävad, nende valu, kannatused ja kohustused ... . Mõtlemapanev, kas pole...
Olen isegi sageli mõelnud, mis siis kui ma saaksin teada, et ... . Paratamatult ma tahan, et ma ei teaks. Tulgu siis juba äkki ja suure pauguga. Teadmine võib meile anda küll lisaaega, kuid hind selle aja saamiseks on koletu ja kas see on seda väärt?
Mittetäisväärtuslik elu ja kannatused, tasuks paar lisanädalat/kuud.
Enamik meist vist haaraks siiski oma elunatukesest. Egoism ja enesealahoiuinstinkt jääks siiski võidumeheks. Lähedased ja nende kannatused, ohverdused - oleksid teisejärgulised. Ilmselgelt MINA saaks võidu.
Armas lugu isekusest, lähedaste proovilepanekust ja lõpuks alistumisest. Mõistmisest, et elust kinnihoidmishind ei ole seda enam väärt. Parem on lasta kõigel minna. Nii endal, kui oma lähedastel. Sest ka nende elu on ju sinu olelusvõitluse pärast seismajäänud.
"Sina muudkui ketrad iseendast rääkida, nagu sa oleksid maailmas ainuke, kellel mõni mure on. Me oleme kõik samas paadis, kas tead. Me sünnime, sööme, situme ja sureme. Nii ongi!" lk.154
"Sina muudkui ketrad iseendast rääkida, nagu sa oleksid maailmas ainuke, kellel mõni mure on. Me oleme kõik samas paadis, kas tead. Me sünnime, sööme, situme ja sureme. Nii ongi!" lk.154
No comments:
Post a Comment