"Iga inimene vajab tegevusrohket elu, ja kui talle seda saatuse poolt pole antud, siis otsib ta seda ise." (lk. 128)Raske on kogetut sõnadesse seada.
Mulle on varemgi hinge pugenud kriitilise realismi viljelejate teosed, samuti nagu ka naturalismi, kui äärmuse esindaja Zola romaanid, kelle andunud fänn olen alati olnud ja selleks ka jään. Kuid seekord tundsin midagi eriti sügavat. Kummaline, et teos pole mulle varem kättesattunud. Eks seda tingis ka kättesaadavuse probleem, mille hiljuti siiski vanaraamatu kaupluses rahuldasin.
Peategelase hingepiin tabas ka mind. Elasin kui emotsioonide keerises täis südamevalu ja igatsust. Puhas, ennastsalgav armastus ja igatsus. Nii magus on SEE valu. Vist sellepärast ongi nii raske kogetut edasi anda. Jälle miski torkab südamesse ... valu, igatsus, mälestused, sulamata lumi, kevade ootus, hingerahu. Kõik rõhub ja painab oma karmis reaalsuses.Tahaks täielikku rahu ja vaikust, mitte teadmatust homse ees. Või siis vastupidi täielikku ilutulestikku ja uut algust kas või absoluutses teadmatuses. Selle nimi on vist rutiin. Ega seda muidu ei olegi tunda, kuid see teos lahvatab need algeosed ereda leegiga põlema. Õnneks tuli kustus, kuid taasmeenutus ... pole vist vaja.Igatahes rändab ta vaeseke lugemsit ootavate raamatute riiulile tagasi. Ma tahan seda veel!
NB! Hiljuti ilmus eesti keeles ka Bronte teine teos "Shirley" (juba soetatud) ja juhuslikult avastasin, et kinos jookseb järjekordne ekraniseering "Jane Eyere st" (plaani võetud).
No comments:
Post a Comment