Heinlein oli vist üks mu esimesi vaimustusi ulme/fantasy vallas. Seetõttu ei saa ma ühtegi laitvat sõna lausuda. Mäletan senini esmakordset vaimustust, mis valdas mind seda teost lugedes. Korduvtarbimine kustutas kahjuks esmast eufooriat. Kuid vaid pisut. Senini vaimustab mind Heinleini militaristlik maailmakorraldus.
Kunnase kosmosesaagat lugedes valdas mind kummaline tuttavlikkus. Nüüd siis tean, et mida see mulle paljuski meenutas;) Kõik siin ilmas on varieeruvalt korduv oleks vist siinkohal asine väita.
Mitteteadjatele teadmiseks, et film ja raamat ei käi käsikäes. Kui film sisaldas peamiselt madinat, siis raamat on keskendunud pigem tulevikumaailma militaristlikule maailmakorraldusele ja sõjaväeteenistusele. Madinat saab tarbida vaid viimases peatükis. Kuid see just võlubki. Nii ehe ja inimlik ja nii enesestmõistetavalt edasi antud, et tekib paratamatult küsimus, et milleks üldse on vaja mõnda muud poliitilist valitsemiskorda.
Palju on öeldud monarhia, demokraatia ja kommunismi kohta, kuid paraku ei teinud ma märkmeid. Oluline on ehk see, et Heinlein on suutnud ammendavalt põhjendada, miks ei jää püsima ja ei sobi ükski poliitiline kord v.a. militarism.
Igati tore taasmeenutus;) Peaks vist "Nukkude isanda" ka kusagilt sebima ja pisut nostalgitsema.
1 comment:
no kas nüüd just nii siiras militarismikiitus (mitte et raamatust midagi mäletaks).
Post a Comment