Ma ei tahaks eriti arvustada eesti autoreid aga tõele au andes Kunnas kuulub oma üllitisega küll maailma kirjameeste seltskonda. Milline voolavus.
Kuu alguses kui raamatut nokitsema hakkasin, kurtsin venivuse üle. Meeletu mass militaarseid kirjeldusi oli minu kui naisterahva jaoks lihtsalt liig mis liig. Seetõttu viskasin raamatu korduvalt nurka ja tegin pidevaid ponnistusi, et sellele jälle käpp vahele ajada. Raske oli. Mingist hetkest hakkas aga teos jooksma ja siis enam käest ma seda ei saanud (see oli siis peale Kommodoori ja Irv´i vestluse lõppu).
Militarism kirjanduses mulle meeldib. Kiiksuga nagu ma olen.
Ja lahinguarvuti ise oli tõeline koomik. Tema vestlused Irv´iga panid mu nii mõnigi kord muigama ja samas suutis ta pilduda tõelisi pärle.
"Meessoost isendi poolt naissoost isendile lillede kinkimine on selles kontekstis sümboolne märk, millega antakse teada soovist astuda seksuaalvahekorda...___" (lk. 258)
"Ära ütle ei, kui elu pakub sulle midagi tõeliselt suurt, ilusat ja head. Seda juhtub tõenäoliselt vaid kord elus." (lk. 262)
Riiulis ootab järge ka teine osa. Paraku otsustasin siiski teha väikese pausi, kuigi öösel kätu ikka sügeles järje haaramise järgi.
No comments:
Post a Comment