Täiesti masendav. Ma jumaldan Canavani, Hobb´i ja Martinit. Kübeke kõigest, ka pisuke Paolini headusest oli romaanisaaga alguses ka Rothfussil. Vähemalt minu jaoks. Leidsin kübekese sellest millestki, mida nautisin teistes. Leidsin selle liite. Ja mille ma leidsin teisest poolest eest? Naiivsuse, aimduse sellest, et see kõik juba korra oli, erakordsuse puudumise ja uinaku. Ehk olen liiga kuri? Ehk oli vale tuju? Ma ei ole kindel. See miski ikka üldiselt haarab mind aga esimese raamatu teine osa jättis mu täiesti külmaks ja tüütas mind oma kusagilt loetud ja aimatava kordusega. Ja va narkouimas sõltlasest lohehakatis, kes ilmselgelt ikka ei olnud lohe oli ka kuidagi veider. Et nagu? Ja see pidev armastajate juhuslik trehvamine eikellegimaaperifeerias ... nojah ... kuidas kellelegi aga igatahes mitte mulle.
No comments:
Post a Comment