Blake Crouch "Wayward Pines" osa I

F. S. Fitzgerald "Suur Gatsby"

Vahest ongi nii. Ja see on elu. Seekord lihtne ja saladusteta lõpp. Tänapäev tundub olevat keerulisem. Kui mina sureks? Egas minu matustelegi eriti inimesi ei tuleks. Sugulased jah ja needki kohustusest. Ülejäänud "tavaar" liugleks linnas ja nn. teeskleks meeleheitest tingitud seisundit joomise eesmärgil. Aga nad oleks olemas. Vähemalt!

muusika: Vladimir Tostoff "Maailma džässi ajalugu" (lk.48)
https://www.youtube.com/watch?v=PkPnO36HRUk

Loetud raamatud 2015:

Kuidagi kasiseks on see raamatu seltsis chillimine jäänud... kurb.

1. E. L. James "Viiskümmend halli varjundit"
2. E. L. James "Viiskümmend tumedamat varjundit"
3. Stephen King "Lemmikloomasurnuaid"
4. E. L. James "Viiskümmend vabastatud varjundit"

E. L. James "Viiskümmend vabastatud varjundit"

"Ma arvan, et tõeliselt vihane saab olla ainult selle peale, keda sa tõesti armastad." (lk. 454)

muusika:
Fauri "Reekviem" (lk. 158)
Chopin Prelüüd e-moll "Lämbumine" (lk. 260)

Stephen King "Lemmikloomasurnuaid"

"Kogu jutt jõuluaegsest depressioonist on lihtsalt hunnik paska. Küsi suvalise matusekorraldaja käest. Enamik inimesi on jõulude ajal täitsa õnnelikud ja tahavad elada. Seega nad ka elavad. Tavaliselt saame suure hunniku just veebruari paiku. Gripp võtab vanemaid inimesi ja loomulikult ka kopsupõletik - kuid see pole kõik.Tuleb ka inimesi, kes on võidelnud vähiga nagu hullud juba terve aasta või isegi kuusteist kuud. Siis jõuab kätte vana paha veebruar ja vähk sõidab neist justkui teerulliga üle. 31. jaanuaril lastakse nad haiglast välja ja nad tunnevad end tervisest pakatavad. 24. veebruariks on nad mulla all. Inimestel on veebruaris infarktid, insuldid, neerupuudulikkus. See on üks halb kuu. Inimesed väsivad veebruaris ära. Meie siin oma ametis oleme sellega harjunud. Aga siis juhtub sama asi ilma igasuguse põhjuseta juunis või oktoobris. Mitte kunagi augustis. August on rahulik kuu. Kui just mõni gaasitoru ei plahvata või linnabuss ei sõida sillalt alla, ei lähe surnuaia krüpt augustis kunagi täis." (lk.408-409)

E. L. James "Viiskümmend tumedamat varjundit"

muusika:
Eva Cassidy (lk.209)
Van Morrison (lk. 419-420)
Roberta Flack "The First Time Ever I Saw Your Face" (lk.493)
loe:
Daphne du Maurier "Rebecca" (lk.288)

E. L. James "Viiskümmend halli varjundit"

muusika:
Thomas Tallis "Spem in Alium" (lk.491)
Chopin Prelüüd, Oopus 28, nr.4 E-minoor
Bach "Marcello" (lk.494)

vaata:
"La Traviata"
loe:
"Kameeliadaam" (lk.446)

Loetud raamatud 2014:

1. Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome"
2. Georges Simenon "Saint-Pholieni kiriku poodu"
3. Matti Rönkä "Mõrtsuka näoga mees"
4. Diana Leesalu "Mängult on päriselt"
5. Guillermo del Toro, Chuck Hogan "Igavene öö"
6. Mia Leelo Kanarbik  "Tubli tüdruk"
7. Stephen King  "Pärast päikeseloojangut"
8.  Agnes Martin-Lugand "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi"
9. Nasta Pino  "Trepikoda"
10. Kiiri Saar  "Punamütsike kakssada aastat hiljem"
11. Emmi Itäranta  "Vesi mäletab"
12. Stephen King  "Carrie"
13. H.G. Wells  "Nähtamatu"
14. H.G. Wells  "Inimjumalad"

H.G. Wells "Nähtamatu", "Inimjumalad"

"Varem või hiljem peab inimene heitma haigevoodisse ja kannatama, ta peab mõtlema, algul palavikuliselt, siis jõuetult ning lõpuks kustuma, millega mõte lõplikult lakkab." lk. 324 "Inimjumalad"

"Nähtamatu" - liiga lihtsakoeline minu jaoks. Ilmselt leierdatud teema, kuigi tõdema peab ilmselget algupära fakti. Sageli ongi koopiad originaalist paremad ja leides siis selle, et millest kõik alguse sai, on huvi juba eos surnud.

"Inimjumalad" - täiesti minu teos. Erandiks vaid kohatised liigsed maastikukirjeldused. Peategelane ise oli üdini sümpaatne oma inimlike vigade ja ellusuhtumisega. Üksinduse tundmine ka kõige maalilisemas maailmas on adutav mulle oma äratundmises. Inimene on ikka üksi, alati. Olgu või ümbritsev suur pidu ja pillerkaar, indiviid ei saa olla eal rahul ega õnnelik. Vist. Mina ka ei saa. Selles suhtes oleks Utoopia ka minu jaoks unistuste paik, et mõtiskleda, filosofeerida, õppida ... ja seda kõike suuremat muret tundmata materiaalsete väärtuste üle. Siin ja praegu on iga hetk raha ja selle ümber ka elu keerleb. Mammoni kogumine on peamine, eesmärk omaette. Kurb. Paraku pean ka mina selle ori olema, nagu me kõik. Õnnelik ei saa olla ka inimene, kelle jaoks kogumine polegi oluline, siis päädib see pigem meeleheitliku hoidmisinstinktiga ja loomulikult pidev mure oma varanduse säilimise pärast. Surnud ring.

Stephen King "Carrie"

Olen viimse ihukarvani King´i fänn alates esmasest kokkupuutest tema loominguga. Seekordne "elamus" tegi haiget. Ma ei näinud ega tundnud seda. Õiglane ei oleks süüdistada kedagi, kui siis vaid iseenda mittepädevust või lugemisoskuse kadumist. On see võimalik? Alati on kergem kedagi teist süüdistada ja mina ei ole piisava pädevusega selle jaoks kohe mitte. Kuid ometi on igal inimesel õigus oma arvamusele ja minu arvamus seega on, et tõlge ja toimetamine antud teose puhul on täielik jama. Kui lause lõpuks on algus kaduma läinud, siis ... .

Loost endast. Lihtne ja labane koolivägivald, mida tuleb paraku ette igal ajal ja igas kohas. Carrie ise - tõrjutu, teistest erinev, üksik hing, kellele ometi on niipalju antud. Siinkohal siis telekineesi võimed. Ja kõige dramaatilisemal hetkel need vallanduvad. Inimene omas suures häbis ja alanduses ei suudagi kontrollida oma emotsioone ja kui talle on veel nii palju jumala poolt kaasaantud, siis võibki tulemuseks olla saatuslik tragöödia nagu selles looski.

Emmi Itäranta "Vesi mäletab"

Absoluutselt endasse haarav järjekordne apokalüpsise teemaline romaan. Mingil põhjusel on maailmas otsa lõppemas puhas vesi. Täpset põhjust ei tea keegi. Peategelane Noria on teemeistri tütar ja ta teab suurt saladust - varjatud allika saladust. Omades piisavalt puhast vett üritab ta valitsuse eest varjates oma külarahvast aidata. Samal ajal uurib ta vana lugu, milles selgub, et kõik veega seonduv ei olegi päris tõde. Koos oma parima sõbra Sanjaga otsustavad nad ette võtta ohtliku uurimisretke, kuid neid takistatakse. Puhta vee varjamine on suurim patt - surmapatt ja ...

....edasi tuleb ise lugeda ja nautida!

Kiiri Saar "Punamütsike kakssada aastat hiljem"

Ma armastan noortekaid nagu paljusid teisigi žanre. Väga harva juhtub nii, et miski läheb minust kaarega mööda ja ei jõuagi kohale. Oma järjepidevuses viin siiski lugemise alati või millalgi võiduka lõpuni. Vähe on teoseid mis siiani lõpetamist nõuavad.

See siin järjekordselt jäi mind riiulisse ootama. Natuke liiga naiivne, liiga ilustav, liiga ..... . Ütleme siis lühidalt LIIGA minu jaoks.

"Lepatriinumäng" oli kõrgem pilotaaž aga "Punamütsike" kadus kuhugi muinasjutumaale ära.

Las see olla siis. Sisust paari lausega... .

Punamütsike ja Hunt otsustavad igapäevased ja tüütud "ma söön su ära" mängud lõpetada ja koos Tallinaasse Lady Gaga kontserdile sõita. Teel kohtavad nad Hansu ja Gretet, kolme alkohoolikust põrsakest ja  snoobidest Kaunitari ja Koletist, kellega nende teed ristuvad ja seiklused algavad. Põhimõtteliselt nii ongi. Tiba sekka armukolmnurki ja armukadedust ja muinasjutulikku romantikat.

Hetkeks tekkis mõte, et nagu sümbolism ei ole minu teema, siis ilmselt mitte ka muinasjutud. Sorry.

Nasta Pino "Trepikoda"

Väga südamlik ja armsalt nukra alatooniga raamat. Puhas sõnade nauding. Lihtne ja voolav ning mõtlemapanev lugu kolme naise möödunud eluteest. Mida sooviti, mida saadi, mis jäi saamata ning mis ootab veel ees.

"Minu isa oli emast viisteist aastat vanem ja nad olid õnnelikud. Üksainus asi on halb.

Mis asi?

Eks ikka see, et naisel võib pikk lesepõlv tulla, mu vanematel oli nii. Sa mäletad küll, kui üksikuna su vanaema ennast vahel tundis. Ta jäi sõbast ilma, oma parimast sõbrast." (lk.76)

"Kas ongi nii väga vaja noort inimest igal sammul raamidesse suruda? Las iseseisvuvad. Las saavad varakult teada, et kõik, mis teed, teed iseendale. Sõnakuulelikkus ei ole alati voorus. Sõnapidamine küll." (lk. 86)

"Meil kõigil on ükssama hirm. See on hirm üksijäämise, abituse, hüljatuse, äraunustamise ees. Üksinduse hirm. Me ei räägi sellest, aga tunnetame seda kogu aeg. Räägime seespidiselt, iseendaga." (lk.109)

"Inimesed vajavad üksteist. Kõik need hõiskamised üksiolemise ja vabaduse võludest on puhas ilukirjandus. Nädala võib ju asustamata saarel iseseisvust nautida, mitte kauem. Mina ei taluks päevagi, hakkaksin kuu poole ulguma nagu hunt." (lk. 112)

"Usun. Ja veel usun, et inimene ei tohiks lõputult iriseda, miks tal pole seda ja toda, miks ta pole elus nii hiilgava eduni jõudnud kui mõni teine. Ju too teine on siis teistmoodi inimene, tal on olnud teistmoodi tahtmised ja võib-olla ka palju suuremad võimed. Aga kas ta oma suure edu sees ka teistest õnnelikumaks on saanud? Mina leian, et iga inimene peaks tänuga vastu võtma selle, mis talle antud. Mitte oma elu ära kulutama nende asjade taganutmisele, mis oleksid ehk võinud olla, aga milleni ta ei jõudnud. Saamatus pole kõige hullem omadus, alatus on." (lk. 114)

Agnes Martin-Lugand "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi"

Üks minu vaieldamatutest lemmikutest. Iga rida oli täis ehedat emotsiooni. Kaotusvalu on mulle millegipärast alati südamelähedaseks teemaks olnud. Ja kui see on veel emotsionaalselt õieti väljendatud, siis ma olen raamatu lummusse uppunud. Nüüd ja alati.

Minu pere on minu maailm. Ainus maailm. Ilma nendeta ei oleks mind. Ma oleks kadunud hing ja uut algust ei ole olemas. Minu jaoks. Lugedes, kuidas keegi suudab selle valuga leppida ja sellest välja tulla on tõeline ime - innustav ja inspireeriv.

Märkmeid raamatust:

Jay McInerney "Hea elu" (lk. 93)

Arani saared (lk. 94) - inspireeriv paik mida külastada, et leida end taas.

Chuck Palahniuk, Irvine Welsh (lk.146)

Laurent Betton "Maised laibad" ja loomulikult 

Sade "Ohtlikud suhted" (lk.147)

Stephen King "Pärast päikeseloojangut"

Ilmselgelt on Stephen King saanud minu omaks. Avarii mõjus talle täiesti eriskummalisel moel. Minu jaoks. Jutud: "Willa" "Kakukesetüdruk"  "Harvey unenägu" "Peatuspaik" "Velotrenažöör" "Asjad, mis jäid neist maha" "Koolilõpu pärastlõuna" "N." "Põrgukass" "New York Times soodushinnaga" "Tumm" "Ayana" "Väga kitsas koht"

Mia Leelo Kanarbik "Tubli tüdruk"

Aga mulle meeldis:D

Teos on saanud negatiivseid hinnanguid. Otsest tagasisidet (viidatavat) kohanud ei ole (ega otsinud ka ei ole eriti). Mina sain oma emotsiooni kätte ja jäin sajaga rahule. Küll võin öelda, et kõike ei mõistnud, eks see teema olegi minu jaoks kauge ... aga siiski ... tubli viis!

Muusikat:

• Beth Gibbons
• Rustin Man (lk. 90)
• Bruno Mars (lk. 160)

Guillermo del Toro, Chuck Hogan "Igavene öö"

Sageli kipuvad kõikvõimalikud triloogiad, tetraloogiad jne. "käest minema". Kas raugeb lugeja endapoolne huvi, olgu põhjuseks kas kulunud vaheaeg, indiviidi eneseareng või mõni muu põhjus või ei suuda autor esimeses osas loodud pinget hoida ka teises osas ... nii olin ka mina kui igavusega löödud ja kulus pikk aeg enne kui suutsin haarata triloogia viimase osa järele.

Seekord sain siis meeldiva üllatuse osaliseks. Põnevust jagus, tegelased arenesid ja lugu jutustas end ilmekalt lõpuni.
Ephraim ei olnudki üliinimene vaid üks meie endi seast oma nõrkuste, himude ja hirmudega.
Elutingimused, millesse meid olude sunnil surutakse, võivad murda ja muuta meie kõigi moraalikoodeksit. Miski ei ole jääv ja enesestmõistetav. Kõik me sureme kunagi nagunii. Kuid millises maailmas me soovime eksisteerida? Kas pidev hirm, valu ja nälg on piisav hind olemise/ eksisteerimise eest, sest täisväärtuslikuks eluks ei saa seda ju nimetada (siinkohal viitan siis verelaagritele). Ka paremate privileegide saavutamisel on oma hind. Kas siis liigikaaslaste reetmise või ligimese hävitamise näol ... . Ilmselgelt ei ole ka see elu. Et siis Isanda käsilaste. Stonehearti meeste elu.
Lõpust... . Valusad ja ilusad lõpud jäävadki alati hinge. Ka selle triloogia lõpp, küll kohati etteaimatav, aga sellegipoolest ma LOOTSIN ja seda enam oli see vägagi ilusalt valus.

Diana Leesalu "Mängult on päriselt"

Kogu see üllitis romaani poolt tekitatud vahetute emotsioonidega kadus. Masendav. Alles jäi vaid üldistav kokkuvõte tunnetest.
Koolivägivald, eneseleidmine, hetkeemotsioonidest ajendatud teod, inimesed, kes elavad topeltelu, aeg (sündmused ise ehk on ajatud aga minu jaoks kindlalt isiklikus ajastus) ... .
Mis siis ikka ...
Sõnatuksvõttev, julge ja igati muljetavaldav teos. Mul puudus absoluutselt igasugune ettekujutus, mida see endast kujutada võib. Kõik see valu edasiantuna nii peenes eneseiroonia võtmes oli peatükk peatüki järel nauditav ja üllatusi täis.

Matti Rönkä "Mõrtsuka näoga mees"

Järjekordset krimkat lõpetades ei ole sageli mõtteid mida jagada ja talletada. Seekord siis meeldiv erand. Ma ei saa väita, et oleks midagi erakordet lugenud. Kohati jättis raamat täiesti žanrivälise tundmuse.

Peategelane Kärppä meeldis mulle mehena vägagi. Tema olek, käitumine, välimus (selle kirjeldus siis) ja põhimõttekindlus. Viimane vist veel eriti.

Tegevuspaigad olid armsalt tuttavad. Situatsioonid ise küll pisut vanamoelised, kuid ilmselt arvestades raamatu ilmumisaega 2002 küllaltki päevakohased. Ise liigutaks seda smuugeldamisaega küll veel pisut varasemaks aga kas minagi seda enam täpselt mäletan. Tuttavaid seiku tuli mullegi ette. No analoogseid.

Georges Simenon "Saint-Pholieni kiriku poodu"

Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome"

Lugema ajendas mind Soomega ühendav tugev seos mis mul viimase aastaga tekkinud on. Raske on, kui üks kaasadest on teine teiselpool lahte. Ühtides autori mõttega, see lähendab. Tunded on kasvanud veelgi ja igatsus on iga üksiku päeva lahutamatu osa.

Palju sain uut teada soomlastest, paljud enesepoolt avastatud hetked said kinnitust.

Soomlased ja nende kokkuhoidlikus.

Kummastav, kuid samas ju õige. Pigem on eestlane see kes laristab. Vähemalt mina. Kuid Soomes olles paratamatult lööb minus eneseski välja väike "roti kompleks".

Raha on isiklik teema ja iga sent on arvel.

Hiljuti oli mu töökaaslasel intsident, kui üks soomlane soovis vahetada viis 1-sendist 5-sendiseks, põhjendades seda sellega, et Soomes ju tillud enam ei kehti. Kõik see toimus restoranis sümpaatse arve tasumise ajal. No mine siis kuhugi mujale sööma!!!

Tervisespordi lembus.

Mu mees nagu mainis just jah, et soomlased on hullud. Väljas on 20 kraadi külma. Ma ei taha ületee poodigi minna aga nemad kärutavad vapralt jalgratastega ringi. Ehk on ka motivaatoriks raha, mida tööandja maksab boonusena jalgrattaga töölkäimise puhul, kuid ilmselgelt mitte ainult. See on neile põhimõtte küsimus.

Vaikus ja rahu.

Ja nii ongi. Soomes olles puhkan ma alati kõige paremini. Kõik veereb, kulgeb omasoodu. Kõigil on aega. Maailm ei jookse eest ära.

Liikluskultuur ja viisakus.

Kõik arvestavad kõigiga. Jalakäijad ja ratturid tänavad sind kui autojuhti, kui nendega viisakalt arvestad. Keegi ei ürita rullnokka mängida. Ja siis kontrastiks Tallinna liikluskultuur. Fui!

Soomlaste ausus.

Nagu autorgi mainis on see kaheotsaga asi. Mina olen neis tiba pettunud. Kogesin ise intsidenti, kus vene turist unustas oma kaamera maha ja keskealine soomlanna lihtsalt omastas selle silmagi pilgutamata. Lugu ise oli muidugi kurioossem ja ühtäkki teenindajana sain ka mina sellesse loosse segatud. Õnneks oli pealtnägijaid teisigi ja minu ausus kahtluse alla ei sattunud aga hinge jäi mulle ikka selline sapine ja õnnetu tunne.

Soome loodus köidab mindki ja ei mõista ma üht oma head tuttavat, kes seda maad ja loodust lausa jälestab, eelistades sellele Rootsit.

Muuseume ma ei olegi veel enda jaoks avastanud. Vist on alati liiga palju muud tegemist olnud. Kuid eks annab seda viga parandada. Ringi sõitnud olen see-eest juba natuke. Ja see on tõeliselt lahe. Paraku kaugemale põhja ei ole veel jõudnud, kuigi ka seal on sõpru ja tuttavaid ees. Eks jõuab veel.

Mulle meeldis see raamat. Palju kasulikku, huvitavat ja mõtlemapanevat. Aus soovitus kõigile Soome kolijatele või seal juba resideeruvatele inimestele. Midagi uut leiab kindlasti ja ohtralt äratundmisrõõmu!

Loetud raamatute nimekiri 2013:

1. Annemarie Selinko "Desiree"
2. Susan Mallery "Suusoojaks"
3. kogumik "Kinnimüüritud tuba"
4. Susan Mallery "Ihu ja hingega"
5. Susan Mallery "Südamelt ära"
6. Jenny Downham "Enne kui ma suren"
7. Carlos Ruiz Zafon "Taeva vang"
8. A. C. Doyle "Sherlock Holmesi memuaarid"
9. Lee Child "Külaline"
10. Kersti Dennis "Minu Las Vegas"
11. Raymond Chandler "Pikk hüvastijätt"
12. Henning Mankell "Näota mõrvarid"  

 

Henning Mankell "Näota mõrvarid"

Raymond Chandler "Pikk hüvastijätt"

"Alkohol on nagu armastus," ütles ta. "Esimene suudlus on nõiduslik, teine on intiimne, kolmas on rutiin." lk. 22

 

Kersti Dennis "Minu Las Vegas"

Minu esimene selle sarja raamatutest. Mis mind sellise valiku tegemisele ajendas, jäägu minu teada.
Ladusalt ja lihtsalt kirjapandud. Kerge ja haarav lugeda. Ilmselgelt, kui kõik tõele vastab, siis sellel tüdrukul on fortuuna kõige parem sõber. Ka kõige hullemast jamast imekombel väljakeerutada ja nii kaugele jõuda on ikka omajagu vedamine.
Oleme autoriga suhteliselt ühest kandist pärit. Naljakas seik lihtsalt, et proua Suurmets ta paksuks tembeldas ja tantsida ei lubanud ... .
Mina olin ka ikka parajalt trulla, kuid võistlustantsuga tegelesin hoolega ja seda loomulikult samuti Suurmetsa juhendamisel (toona veel perekond Suurmetsa juhendamisel). Isegi võisteldud sai omajagu ja kehakaalust tingitud probleeme küll ei mäleta ... .

Lee Child "Külaline"

A. C. Doyle "Sherlock Holmesi memuaarid"

Väga hea algus krimiklassika sarjale. Ma ilmselgelt ei ole ainus, kes seda neelas:)

Tempokas ülevaade Sherlocki tegemistest ajast, mil see kõik alguse sai ja viimase grande finale mitte õnneliku lõpuga loole, kus see ka lõppeb. Vist.

Ma ei ole varem olnud väga suur Doyle fänn. Midagi olen ikka lugenud aga emotsioone ei mäleta. Nüüd on see igatahes kindlasti muutunud. Et siis AITÜMA Eesti Päevaleht ja Varrak.

Jutud:

• "Hõbelauk" - tekitas kõige vähem emotsioone. Minu jaoks kõige kiretum terves kogumikus.
• "Kollane nägu"
• "Maaklerikontori ametnik"
• "Gloria Scott"
• "Musgrave`i rituaal"
• "Reigate`i mõistatus"
• "Vigane mees"
• "Laevastikuleping"
• "Kodune patsient"
• "Kreeka keele tõlk"
• "Viimane juhtum"

Carlos Ruiz Zafon "Taeva vang"

"Hullule tundub alati, et teised on hullud."

"Seda ma just ütlesingi seitsmekümne protsendi hispaanlaste kohta ..." lk.103

Ilmselgelt Barcelona-sarja kuuluvatest raamatutest kõige nõrgem. Vähemalt minu jaoks. See teos pajatab siis Fermini suure saladuse ja eluloo. Iseenesest ju põnev ja kaasahaarav, nagu kõik eelnevadki sarja raamatud, kuid paraku jäi seekord asi minu jaoks kuidagi hüplema.

Ajavahe samuti. Palju viidati "Ingli mäng" -us toimunule. Tekitas soovi see uuesti läbilugeda, sest palju jäi juba segaseks, ei suutnud seoseid meenutada. Natuke kurb. Sest ei saa ma üle ega ümber esimesest osast, mis on ja jääbki üheks minu lemmikraamatuks:)







Jenny Downham "Enne kui ma suren"

Kurb, kui sa lihtsalt tead ja ootad seda kindlat tundi, mil surema pead. Olgu see lõpp valutu morfiinist täistopitud heleroosa pilv, kuid kõik see kokku... . Lähedased, kes maha jäävad, nende valu, kannatused ja kohustused ... . Mõtlemapanev, kas pole...

Olen isegi sageli mõelnud, mis siis kui ma saaksin teada, et ... . Paratamatult ma tahan, et ma ei teaks. Tulgu siis juba äkki ja suure pauguga. Teadmine võib meile anda küll lisaaega, kuid hind selle aja saamiseks on koletu ja kas see on seda väärt?

Mittetäisväärtuslik elu ja kannatused, tasuks paar lisanädalat/kuud.

Enamik meist vist haaraks siiski oma elunatukesest. Egoism ja enesealahoiuinstinkt jääks siiski võidumeheks. Lähedased ja nende kannatused, ohverdused - oleksid teisejärgulised. Ilmselgelt MINA saaks võidu.

Armas lugu isekusest, lähedaste proovilepanekust ja lõpuks alistumisest. Mõistmisest, et elust kinnihoidmishind ei ole seda enam väärt. Parem on lasta kõigel minna. Nii endal, kui oma lähedastel. Sest ka nende elu on ju sinu olelusvõitluse pärast seismajäänud.

"Sina muudkui ketrad iseendast rääkida, nagu sa oleksid maailmas ainuke, kellel mõni mure on. Me oleme kõik samas paadis, kas tead. Me sünnime, sööme, situme ja sureme. Nii ongi!" lk.154
 

Susan Mallery "Südamelt ära"

Kaualoetud kaunikene või ma ei teagi ... . Ehk siis õdede Titanite kolmas osa. Seekord siis peategelaseks neist noorim ja kõige metsikum, kes naftapuurtorni plahvatuses oma nägemise kaotas. Ei midagi uut:D Sama teema ikka:D

Susan Mallery "Ihu ja hingega"

Tegemist siis Titanite tetraloogia esimese osaga ehk Lexi looga. Nagu juba eelpoolses postituses sai mainitud, alustasin valest otsast.

Järjekordselt on tegu esimese armastusega. Aru ma ei saa mis värk sellega on ja tahtmatult tekkis minus küsimus, et kes minu esimene armumine ja/või armastus oli? Jõudsin järeldusele, et ei mäleta või on mu aju selle info lihtsalt blokeerinud. Arvestades minu ebastabiilset emotsionaalset seisundit viimasel ajal ja kevaddepressiooni, mida üritan erinevate vahendite abil tulutult uputada, on see tõik isegi suhteliselt loogiline.

Doosi ei ole ma veel kätte saanud ja kaks osa on veel ees. Ehk aitab ja saan reele tagasi. Hetkel ei suuda endiselt maailmaga suhelda. Kool, sõbrad - kõik on välistatud. Suudan end vaid töö ja alkoholiga uputada. Proovisin ennastpiitsutavat trenni aga eneseväsitamine ei andnud samuti tulemust. Unehäired lisandusid vaid .... . 

"Kui sul tekivad erinevate meestega pidevalt ühesugused probleemid, siis pole viga meestes, vaid sinus." lk. 201

kogumik "Kinnimüüritud tuba"

Suhteliselt mõttetu kogumik. Hirmu ja põnevust ei õnnestunud üleüldse kogeda. Lõpupoolsed novellid ehk muutusid vist paeluvamaks aga muidu no ma ei tea ... . Erilisi mälestusi ei teki. Mainimist väärivad ehk "Uus päike" Fletcher, "Viirastuslik tõld" Edwards ja "Madam Crowli vaim" Le Fanu. 

Aga autorite list ikka ka:

W.E. Aytoun

Honroe de Balzac

Ambrose Bierce

Wilkie Collins

Catherine Crowe

Daniel Defoe

Charles Dickens

Amelia B. Edwards

Sheridan Le Fanu

J. S. Fletcher

John Galt

Theophile Gautier

Nathaniel Hawthorne

James Hogg

Washington Irving

Herbert Jenkins

Norman MacLeod

Prosper Merimee

Walter Scott

Samuel Warren

tundmatu autor

Susan Mallery "Suusoojaks"

Kevad on käes. Mitte küll veel füüsiliselt aga emotsionaalselt paraku küll. Tahaks olla teki all, kogeda ja ammutada ja ma ei taha oma suures väsimuses mitte midagi teha ega mitte kedagi näha.

Sellest tingitult siis taaskord kevadine armastusromaani(de) laks.

Hea oli, kerge oli, tekitas igatsust... . Õnneks mu raamaturiiulis Mallery nappust veel niipea ei teki, nii et oma "ravidoosi" peaksin kätte saama. See on hea. Vist!

Lugu siis lühidalt sõjasangarist ja rikka pere võsukesest, kelle noorsooarmastus uuesti lõkkele lööb. Lisaks sekka veel mõningaid intriige ja vastuseis naisterahva isaga ja segadust ning põletavaid kirgi kui palju:D
Tegemist Titanite tetraloogia teise osaga (Skye lugu).  Sai vist pisut valest otsast alustatud:D

Annemarie Selinko "Desiree"

"Väike tüdruk, sa ei tohigi hilisel tunnil tulla mu juurde, kuningannad ei hiili öökuues oma lossides ringi. Sa pead täis ehtsat naiselikku tagasihoidlikkust oma ruumides ootama, kuni ma su juurde tulen." lk. 459
"Enamik naisi tohib neljakümne kaheksa aastaselt lakata noor olemast. ___ Nad tohivad jälle iseenestele kuuluda." lk. 471

Üks tõsiselt haarav armastuslugu, või pigem siis juba kokkupõimunult lausa mitu lugu. Ühe sugupõlve perekonnasaaga, täis traagikat ja rõõmu. Ja ennekõike Prantsusmaa ajalugu (18 saj. lõpp ja 19 sajand), kirjapandud nii mänguliselt ja haaravalt.
Desiree inimesena eksisteeris tõeliselt, temast sai ka hiljem Rootsi, Norra kuninganna, peale seda kui Rootsi vana kuningas Karl XIII adopteeris ta abikaasa marssal Bernadotte´i ja ta pisikese poja Oskari. Päevikut, millel romaan baseerub tegelikkuses ei eksisteeri, kuid kõik asetleidvad sündmused (v.a. paar vaheseika, millele teoses ka viidatakse) on reaalselt asetleidnud. Märkimata ei saa ma ka jätta Napoleoni ennast, kelle ümber ja kellest johtuvalt sündmused pidevalt keerlevad. Ja õukonnaelu ja intriigid .... nämma:)
Seega tõsiselt põnev, ilus ja muljetavaldavalt hariv kirjandusüllitis.
1954 a. ilmus USA´s romaani alusel ka samanimeline film, kuid IMDB näppides paistab, et suure linateosest üllitisega tegemist siiski ei ole.
"Desiree" (1954)

Loetud raamatute nimekiri 2012

See aasta on lugemisevallas masendavalt pärsituks jäänud. Eks elu oma keerdkäikutega on minu teele pillutanud lihtsalt liigselt sündmusi ja paraku nende kõrvalt on raamatumaailma sukeldumine olnud ilmvõimatu. Aga see selleks, elu läheb edasi ja egas ka lugemiselamused kuhugi soiku jää...

1. Wolfgang Hohlbein "Druiidide värav"
2. Jackie Collins "Vaene väike lipakas tüdruk"
3. Wayne Bartlett, Flavia Idriceanu "Verelegendid" Vampiir ajaloos ja müüdis.
4. Mari Järve "Esimene aasta"
5. Dagmar Lamp "Ööd kollases autos"
6. Stephen King "Raamatukogupolitseinik"
7. John Twelve Hawks "Rändaja"
8. John Twelve Hawks "Tume jõgi"
9. John Twelve Hawks "Kuldne linn"
10. Anna Sam "Kassapidaja katsumused"

Anna Sam "Kassapidaja katsumused"

Selline sups ja läbi. Ootused olid erakordselt kõrged, paraku pidin aga sügavalt pettuma. Ei midagi uut, ega šokeerivat. Kliendid ongi isevärki. Leidub ju kõiki. Ka jätiseid... .
Asjatu raiskamine! Kuid ühes on autoril õigus. Paljud teenindajad on kõrgharitud ja töötavad kas omal vabal valikul või olude sunnil teenindussfääris ja kohe kindlasti mitte ei ole nad kliendist madalamad või rumalamad.
Inimesed, austust palun!

Ka klienditeenindaja ....

John Twelve Hawks "Kuldne linn"

Raamatuid saab lugeda siis, kui ollakse oma minaga rahus, või kui ollakse leppinud paratamatusega. Sellest ka nelja kuune paus, kus miski ei toiminud nii nagu oleks reaalselt pidanud olema. Eks ka palju tööd mängis selles mittelugemise faasis olulist rolli. Aga see selleks.
Palju läks ajaga triloogiast kaduma. Kolmandat ja ühtviisi ka viimast osa lugedes ei adunud kõiki nüansse enam terava äratundmishetkega. Sellegipoolest, kuhu on inimkond liikumas? Kõiki meie liigutusi jälgitakse, need salvestatakse ja iseärasused saavad ülima tähelepanu osaliseks. Kas me tahame olla täpp kõiketeadvas "Suures Masinas", mis kalkuleerib ja arvutab 99% tõenäosusega juba ette, et mida me hommikusöögiks sööme või mida õhtul kell seitse teeme? Mina igatahes ei taha! Eks iga inimene peab ise oma valiku tegema.
Paljuski mõtlemapanev triloogia. Mis on tähtis? Kas indiviid ja isikuvabadus või kõiges kontrollitud ühiskond? Eks me igaüks selle järgi ka elame ja oma igapäevaseid otsuseid teeme.
Utoopiat selles triloogias oli tegelikult vähe. Kõik on võimalik ja palju ka nii on, mida raamatutes kirjeldati. Igaüks eneses on ju "rändaja" omaette. Kas või unenägudes saame kogeda teisi reaalsusi, oma teisi ja sageli allumatuid minasid. Paljus siis see Rändajate rändamisest erineb? Tegelikult ju ei erinegi nii väga!

John Twelve Hawks "Tume jõgi"

Triloogia teises osas on rändajatest vendade vastasseis erileerides omandanud juba lõplikuse. Selgunud on ka tõsiasi, et nende isa elab ja mõlemate poolte primaarseks ülesandeks on vanahärra leidmine. Vennaskond on ametis muidugi ka kvantarvuti taasülesehitamisega ja annab endast kõik, et tabada Gabriel ja arlekiinist Maya. Viimaste kaaskond on vahepeal paljunenud ja samas ka oluliselt kahanenud. Arenema on hakanud ka juba esimeses osas adutavad romantikaliinid. Mängu astuvad uued tegelaskujud, kuid muidu areneb teema hoogsalt ja põnevalt edasi.
PS! Vennaskonna palgasõdurid on ainult kuidagi saamatuks ja hädiseks muutunud.

"...ütles Isaac Jones, et kõik, kes valivad vale raja, ületavad tumeda jõe, sattudes linna, kus valitseb lõputu öö." (lk. 65)

John Twelve Hawks "Rändaja"

Maailmas, kus me elame oleme me sotsiaalse inimesena paratamatult fikseeritud osake globaalsest võrgustikust, mis suudab tuvastada igat meie sammu. Sellest irduda ja "kaduda" on ilmselgelt väga keeruline. Selleks tuleks loobuda paljudest nii loomulikuks saanud hüvedest ja maailmakorraldusest.
Erinevate uskumuste järgi eksisteerivad meie maailma kõrval ka paralleeldimensioonid. Need on kõik väga sarnased, kuid samas ka totaalselt erinevad.
Mõned üksikud väljavalitud suudavad maailmade vahelisi piire ületada ja ammutada sealt uusi teadmisi. Neid kutsutakse rändajateks ja neid kaitseb eriline sõdalastekild - arlekiinid. Juba aastatuhandeid on neid tagakiusatud, kuna nende poolt levitatu tekitab probleeme valitsejatele, kelle eesmärgiks on alati olnud võim ja kontoll masside üle.
Tänapäevaks on Vennaskonna nimeline organisatsioon hävitanud enamiku teadaolevatest rändajatest. Rändajateks sünnitakse kas juhuslikult ja see on sageli ka geneetiliselt päritav. Kaks venda - Michael ja Gabriel on pikalt elanud väljaspool võrku, kuna nende isa oli kuulus rändaja. Isa on peale Vennaskonna rünnakut aga teadmata kadunud, ema surnud ja vanim vendadest (Michael) otsustab naasta võrku, et orjata mammona kultust. Nii jõuab neile jälile Vennaskond, kes on väljaarendamas viimast täieliku kontolli sammu - nn. interaktiivset vanglat - panoptikumi. Selleks vajavad nad aga elusat rändajat ja tõenäosus, et üks vendadest oma isa rändaja geene omab, on vägagi tõenäoline.
Maya on noor naine, kelle isa on arlekiin. Kui viimane jõhkralt mõrvatakse, ei jää Mayal muud üle kui täita oma isa viimane soov - leida vennad enne Vennaskonda ja kaitsta neid oma elu hinnaga. Nii algab triloogia esimese osa meeletu ja ülipõnev seiklus.

Stephen King "Raamatukogupolitseinik"

Olles läbilugenud peaaegu kõik eesti keeles ilmunud Stephen Kingi teosed ja näinud vististi kõiki tema teoste ainetel vändatud linateoseid, julgen väita, et King on alati olnud mu vaieldamatu lemmik. Iseäranis paelub mind tema suurepärane oskus kirjeldada inimese üksindust. ÜKSINDUST suurte tähtedega. Kui raske on leida oma tõelist hingesugulast ja mida tähendab tema kaotamise lein, valu või mitteleidmisest tekkinud tühjustunne. Ükskõik kui palju on me ümber lähedasi kes meist hoolivad, tegelikult oleme ikkagi üksi, kui just me leia seda üht ja ainust, sobivat.
Ka "Raamatukogupolitseinikus" on primaarsel kohal inimene oma üksinduses - Sam, Dave, Naomi. Inimene üksi oma hirmude, nõrkuse ja valuga. Kõik see paelus mind jäägitult juba vaieldamatu lemmiku "Lisey lugu" puhul. Teose peateema - vampirism jäi antud loo puhul minu jaoks absoluutselt teisejärguliseks. See lihtsalt ei olnud tähtis! Minugi poolest oleks võinud seal raamatukogus möllata kasvõi kuri hunt. See ju ei olnudki määrav. Samuti jäi minu jaoks lahjaks lõpp. Liiga kiirustav. Tundus nagu oleks "time line" peale surunud ja selle keskosa teemaarendusest ei jäänud paraku midagi alles. Vähemalt minu jaoks mitte. Kuid kõik muu korvas selle pisikese vajakajäämise ja ma sain tõelise vaimse naudingu osaliseks. Aitäh Sulle kallis autor!

Dagmar Lamp "Ööd kollases autos"

Dagmar Lamp kirjanikuna on mulle siiani alati meeldinud ja ka sel korral ma ei pidanud pettuma. Täpselt see, mida ootasin, selle ma ka leidsin. Ehk on ta küll antud raamatu puhul laskunud pisut sügavamale inimese üksinduse faasi ja selle erinevate põhjuste, väljundite (alkoholism) kirjeldamisesse ja piskusse analüüsi läbi nimitegelase Liise silmade. Liise on naistaksojuht ja seega ka pisut psühholoog, kes on omadega liiga sassis, et kõike päris selgelt ja sageli ka kainelt aduda. Kuid kas pole meis kõigis kübeke paranoiat ja alkoholismi? Minul igatahes on mõlemad. Olles tugevas surutises enese "jamadega", tiksun ja kriban ma varasel õhtupoolikul oma blogi ja limpsin viina, mille jaoks on ilmselgelt liiga varajane kellaaeg. Nagu Liisegi. Samas it is my case ja my time. Muust ma hooli. Homme on uus päev oma uute murede ja jamadega. Täna on mul minu päev ja kui ma tahan unustada, siis nii ma ka teen ja see on ainult minu asi. Alati ei ole õnnelikku lõppu! Või siiski on? Elame, näeme. Liisel vähemalt oli!

Mari Järve "Esimene aasta"

Olen suures vaimustuses üle pika aja ja loodan siiralt, et kunagi tuleb ehk ka järg.
Autori teemavaldamine ja absoluutne ülemvõim käsitletu suhtes paneb kummardama.
Kusagilt kaugelt saab alguse raske viirus, mis kribinal-krabinal jõuab ka Eesti pinnale. Kõik püüavad väljuda sellest jamast eluga, kuid linnad on karantiinis ja kedagi sisse-välja ei lubata. Ometi jõuavad 10 inimest erinevatel põhjustel pakku pääseda ja satuvad olude sunnil kokku. Haiguspuhangule järgneb peatselt ka infosulg ja näljahäda, mis viib paratamatult rüüstamise ja kaoseni. Koos üritavad nad ellu jääda, üksi nad seda ei suudakski ja pealtnäha nii erinevatest inimestest saab ühtehoidev "perekond".
Ärkasin isegi keset ööd üles ja adusin, et nägin kõike raamatus kirjeldatut unes. Küll oma versiooni loost, kuid siiski. Nii hinge läks raamat.
Häiris vaid see mobiilioperaatorite nimemäng. Pisut pentsik ja pointless oli. Oleks piisanud ühestki.
loterii.blogspot.com/2011/11/mari-jarve-esimene-aasta-2011.html

Wayne Bartlett, Flavia Idriceanu "Verelegendid." Vampiir ajaloos ja müüdis.

Olles viimasel ajal tarbinud ohtralt igasuguseid nn. vampiirikaid, sai vahelduseks siis ettevõetud midagi asjalikumat, et pisut targemaks saada vampirismi kui sellise ajaloost ja olemusest. Kerge ja hariv lugemine, pikitud ohtrate legendidega. Samuti sisaldab teos pisikest analüüsi seostest ja põhjustest ennekõike küll Dracula puhul, kuid kajastamist leiab ka Harry Potteri Voldemort ja paljud teised.
Samuti leiab viiteid nii kurikuulsa Vlad Teibasseajaja kohta, kui ka Elisabeth Bathory õõvastava loo.
Ja ehk on kasu raamatus ka kui Reisjuhist/planeerijast. Mõnda kirjeldatud paika on plaanis külastada endalgi, et osasaada neis paigus peituvast "muusast" ja müstikast.

Jackie Collins "Vaene väike lipakas tüdruk"

Mis seal ikka järjekordne naistekas. Seekord siis ilusate ja edukate elust LA-s. Igati loetav.
Endised koolikaaslased satuvad juhuslikult taas kokku, kui toimub kuulsa filmistaari mõrv. Üks neist on advokaat, teine mõrvatu tütar, kolmas kaob salapäraselt intriigi tõttu senaatoriga ja loosse mässitud rikkad ja edukad poisid tulevad oma kaastunnet avaldama ja hõljuvad muudel ärilistel ja panokaalutlustel ringi. Vist oli nii.
Seega igati ootuspärane ja tavaline värk.
http://www.apollo.ee/product.php/0860141

Wolfgang Hohlbein "Druiidide värav"

Tuntud fantasy-klassiku nägemus ühest mõeldavast maailmalõputeooriast.
Šveitsi väikelinnas tunneliehitustööde käigus hakkavad juhtuma kummalised lood, inimesed kaovad, aeg kaob ja selle kõigega paistab olevat kuidagi seotud mägi ja sellest paistab ainsana midagi teadvat erak, kes mäel elab. Kuid kaob ka tema, jättes endast maha ohtralt hoiatusi ja segaseid viiteid.
Insener Warstein hakkab asja uurima ja peab selle eest maksma oma karjääri ja auga. Olles roninud peitu maailma eest ja püüdes unustada kõike läbielatut algab aga lugu tema jaoks taas, kui atraktiivne naisterahvas Angelica tal palub asi uuesti käsile võtta. Koos hakkavad nad uuesti uurima mäge ja sellega seonduvat, mis paistab nüüdseks olevat juba globaalne ja hävingule määratud.
Suhteliselt emotsioonitu teos minu jaoks. Ootused olid erakordselt kõrged ja sellest johtuvalt ka pisike pettumus. Samas soovitasin seda soojalt oma vendadele, kellele paistavad igasugused paralleeldimensioonid ja mustaauguteooriad vägagi meeldivat. Eks näis mis nemad asjast arvavad ... .

Loetud raamatute nimekiri 2011

1)Kami Garcia, Margaret Stohl "Ilusad olendid"
2)Bernard Beckett "Loomine"
3)Caroline Cox "Kuidas olla jumalik"
4)Ryu Murakami "Misosupis"
5)Lauri Vahtre "Eesti rahva lugu"
6)Milana "Milana. Eesti modelli päevik"
7)Chelsea Handler "Minu lustlik elu"
8)Charlaine Harris "Surnud, kuni jõuab öö"
9)Suzanne Collins "Pilapasknäär"
10)Charlotte Bronte "Jane Eyre"
11)Kiiri Saar "Lepatriinupüüdja"
12)Sass Henno "Elu algab täna"
13)Marsha Mehran "Granaatõunasupp"
14)James Rollins "Luude kaart"
15)Ira Levin "Pilvelõhkuja"
16)kogumik "Linnud"
17)M.C. Beaton "Uustulnuka surm"
18)Jason Goodwin "Bellini kaart"
19)Heather Graham "Nägemine"
20)kogumik "Alfred Hitchcock esitleb: Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud"
21)Leo Kunnas "Gort Ashryn. III osa. Rahu"
22)Susan Mallery "Vana arm ei roosteta"
23)Heather Graham "Surnud ruum"
24)Suzanne McLeod "Vere magus lõhn"
25)George R. R. Martin "Mõõkade maru" 1. osa: Teras ja lumi
26)Jayne Ann Krentz "Tormiline väljakutse"
27)Sass Henno "Mina olin siin"
28)Stephenie Meyer "Bree Tanneri lühike teine elu"
29)Eda Kalmre "Tüdruk veiniplekiga kleidis"
30)Krystyna Kuhn "Org 1. 1 raamat. Mäng"
31)L.J. Smith "Stefani päevikud: Juured"
32)Fern Michaels "Pärast homset"
33)Amanda Stevens "Nukumeister"
34)Allison Pearson "Kuidas ta seda suudab?"

Allison Pearson "Kuidas ta seda suudab?"

"Surmas ei määratleta meid selle järgi, mida me oleme teinud või kes olnud, vaid selle järgi, mida oleme teistele tähendanud. Kui hästi me oleme armastust jaganud ja vastu saanud." (lk. 245)
"Mehed ilma naiseta on nagu mehed ilma emata; nad on rohkem orvud kui leseks jäänud naised. Naiseta mehed kaotavad selgroo, nad ei suuda enam sirge seljaga astuda, ei suuda isegi habemeajamisvahtu kõrvadelt maha pühkida. Meestel on naist rohkem vaja kui naistel meest; kas mitte see polegi maailma väljaütlemata saladus?" (lk. 338)
Väga tempokas, kiire ja sajaga endasse haarav. Filmi ei ole kahjuks veel näinud, kuid raamat oleks nagu "Seks ja linna" teine versioon. Siikohal siis teleekraanile jõudnu, kuna raamat ei olnud suurt midagi väärt. Igati kaasaegne lugu naisest, kes püüab olla täiuslik nii äris, kui kodus emana. Paraku mõlemat ju ei saa ja kusagile tuleb ohver tuua. Eneseirooniaga ja naljaga pooleks, haarab see lugu nii endasse ja paneb mõtlema erinevate väärtuste, rollide, suhete üle. Igati kohustuslik kirjandus töönarkomaanidest naistele. Nii nendele, kel on juba lapsed ja neilegi, kellel neid veel ei ole, kuid plaanis on või isegi siis, kui plaanis ei ole. Mõtlemisainet pakkuv teos igatahes.
10 POINTS!

Amanda Stevens "Nukumeister"

No nii... . Oi kaua sai seda põnevikku loetud. Oli põnev, kuid millegipärast on totaalne lugemiskriis käsikäes sügisväsimusega ja nii see venima hakkaski.
Müstiline lugu lapseröövist, korrumpeerunud politseinikest, hullumeelsest ja hullumeelsusest, armastusest ja selle puudumisest ning suurest reetmisest. Igati inimlik oma vigades, hingevalus ja eksimustes. Samas pidevat pinevust hoidev ja pingsalt arenev.

Fern Michaels "Pärast homset"

Paistab, et hetkel olen romantikalainel. Või siis pigem selle puuduse lainel ja otsin aseainet raamaturidadelt. Hinge läks see raamatuke ja väga-väga. Tõsine kosutus halli päeva.
Mida muud ma oskangi öelda. Ilus, südantsoojendav muinasjutt! Tahan veel!

L. J. Smith "Stefani päevikud: Juured"

Tegemist on siis eellooga tänapäeval toimuvale vampiirisaagale. Kuidas ikka vendadest said vampiirid ja nende vaenu telgitagused.
Sarjast mäletan Katherini tuisupäise ja pisut ehk kergemeelsenagi, raamatus aga oli kõik teisiti. Ei mingit otsustusvõimetust. Samuti tema surm oli lahendatud seriaalis enesetapuna. Teadupoolest võttis ta ju kee kaelast ja lasi päikesel ennast hävitada, kuid raamatus ... .
Ja kumb vendadest ikka see mustem ja halb on?

Krystyna Kuhn "Org 1. 1 raamat. Mäng"

http://www.krystyna-kuhn.de/
Päris pikalt sai raamatu soetamiseks hoogu võetud, kuid tasus ära. Sisututvustust lugedes eeldasin, et tegemist on raamatuga üleloomulikust valdkonnast. Oma üllatuseks aga leidsin ennast noortekrimkat lugemas. Ega paha ei olnudki, kuigi loodan järgedes kohata ka seda oodatud üleloomulikkuseaspekti, mida paistab antud saaga ka lubavat.
Vend-õde on elanud üle kohutava tragöödia ja otsivad uute identiteetidega pelgupaiga üksildases eliitkolledžis. Paraku paistavad seal paljud kannatavat paljastamisohu all ja kui nende saladused hakkavad lekkima ja kaduma jääb üks õpilastest, algab ajujaht tõenäolisele mõrtsukale.
Kõigele lisab salapära ammune lugu, kui grupp tudengeid teadmata kadunuks jäi ja seejärel kolledž suleti.

Eda Kalmre "Tüdruk veiniplekiga kleidis"

Kes meist poleks lapspõlves nautinud õudusjuttude vestmist ja kuulamist? Antud raamat ongi kogumik nn. linnalegende. Tore taasmeenutus lapsepõlvest igatahes;)

Stephenie Meyer "Bree Tanneri lühike teine elu"

Et siis lisa või peatüki laiendus verinoortest. No ma ei tea. Igatahes hale vari "Videviku" saaga enda kõrval. Oleks võinud ka olemata ja lugemata jääda. Milles muidugi veelkord kinnitust leidsin on verinoorte lauslollus. Uudisena tuli muidugi nende absoluutne naiivsus. Samas kas võibki loota ühiskonna madalamast kihist pärit isikute puhul erakordse nupukuse ilminguid. Et mitte teadmata kadumistega tähelepanu äratada, siis seda taktikat Victoria kasutaski uute vampiiride loomisel. Paraku ei olnud vastloodud aga piisavalt arukad ja vaoshoitud ning suutsid Seattle´is paraja mäsu korraldada, mis jõudis ka Voltaire´de kõrvu. Teadupärast on ju uute vampiiride loomise eelduseks võim(e) neid ohjata. Seda aga Victoria ei suutnud, ei tahtnud ja nii ootaski neid ees hävitamine.

Sass Henno "Mina olin siin"

Oluliselt parem lugemine, kui "Elu algab täna". Temaatika tekitas nostalgiat. Mitte, et mina oleksin selle kõik mingil varieeruval viisil läbi teinud, kuid kummastavalt tuttavaid hetki tuli ette küll. Tegelikult mis ma ikka siin vassin. Varieeruval viisil olen selle ma siiski läbi teinud. Ainult, et mina olin targem ja olukorrad ise olid Suuremad ja kasutegur versus raha ületas alati ohu. Risk oli minimaalne ja nüüd meenutades võiks sellest isegi raamatu valmis kribada. Kes õigel ajal mängust ei väljunud ja muidu nõrgemad lülid lõpetasid muidugi halvasti. Aga oli ka võitjaid ja väljaastujaid. Viimaste hulka kuulun ka mina. Aga see kõik oli väga ammu, eelmisel sajandil lausa.

Raamatust endast ei olegi midagi kirjutada. Ja seda heas mõttes. Arvan, et enamus on selle põhjal vändatud filmi näinud ja teavad isegi. Ehk minategelase ja Regina suhe oli raamatus pisut pealiskaudsem, kui linateoses, kuid see oli ka see vähene erinevus.

Igatahes tore oli mälestuste radadele korraks laskuda.

Jayne Ann Krentz "Tormiline väljakutse"

Öeldakse, et naine armastab ja tunnetab sõnadega. Nüüd ma siis saan aru sellest naistekate fenomenist ehk siis tõelisest õrnemale soole suunatud kirjandusest. Antud teosest saaks kohe kindlasti mõne pornoka stsenaariumi valmis pusida. Ega miskit süžeed ju eriti panole vaja olegi. Kuid kas ikka peab kõik kinolinale jõudma? Tegelikult kogesin, et lugedes on mõju kordades efektiivsem ja teatud elamust vajades on antud žanr, seega ka see teos jäägitult õigel kohal.

Nüüd nädalaid hiljem ülevaadet kribades pean aga kurbusega tõdema, et ma ei mäleta raamatu sisust mitte kui midagi. Isegi õhkõrna teemavilksatust ei suuda mu mälu raamatule omistada. Ilge jama! :D

Peategelane Leya sõidab puhkusele, et juurelda oma ja venna firma saatuse üle, et kas on ikka tarvilik siduda ennast finantsnõustaja karmi lepinguga. Reisil kohtab ta jalustrabavat meest, kes aga paraku osutubki selleks kardetud finantsnõustajaks. Olles meeleheitel, et mees tahab vaid firmat ja mitte naist ennast, algab erootiline kassi ja hiire mäng.