Dagmar Lamp kirjanikuna on mulle siiani alati meeldinud ja ka sel korral ma ei pidanud pettuma. Täpselt see, mida ootasin, selle ma ka leidsin. Ehk on ta küll antud raamatu puhul laskunud pisut sügavamale inimese üksinduse faasi ja selle erinevate põhjuste, väljundite (alkoholism) kirjeldamisesse ja piskusse analüüsi läbi nimitegelase Liise silmade. Liise on naistaksojuht ja seega ka pisut psühholoog, kes on omadega liiga sassis, et kõike päris selgelt ja sageli ka kainelt aduda. Kuid kas pole meis kõigis kübeke paranoiat ja alkoholismi? Minul igatahes on mõlemad. Olles tugevas surutises enese "jamadega", tiksun ja kriban ma varasel õhtupoolikul oma blogi ja limpsin viina, mille jaoks on ilmselgelt liiga varajane kellaaeg. Nagu Liisegi. Samas it is my case ja my time. Muust ma hooli. Homme on uus päev oma uute murede ja jamadega. Täna on mul minu päev ja kui ma tahan unustada, siis nii ma ka teen ja see on ainult minu asi. Alati ei ole õnnelikku lõppu! Või siiski on? Elame, näeme. Liisel vähemalt oli!
Thursday, March 01, 2012
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment