Olles läbilugenud peaaegu kõik eesti keeles ilmunud Stephen Kingi teosed ja näinud vististi kõiki tema teoste ainetel vändatud linateoseid, julgen väita, et King on alati olnud mu vaieldamatu lemmik. Iseäranis paelub mind tema suurepärane oskus kirjeldada inimese üksindust. ÜKSINDUST suurte tähtedega. Kui raske on leida oma tõelist hingesugulast ja mida tähendab tema kaotamise lein, valu või mitteleidmisest tekkinud tühjustunne. Ükskõik kui palju on me ümber lähedasi kes meist hoolivad, tegelikult oleme ikkagi üksi, kui just me leia seda üht ja ainust, sobivat.Ka "Raamatukogupolitseinikus" on primaarsel kohal inimene oma üksinduses - Sam, Dave, Naomi. Inimene üksi oma hirmude, nõrkuse ja valuga. Kõik see paelus mind jäägitult juba vaieldamatu lemmiku "Lisey lugu" puhul. Teose peateema - vampirism jäi antud loo puhul minu jaoks absoluutselt teisejärguliseks. See lihtsalt ei olnud tähtis! Minugi poolest oleks võinud seal raamatukogus möllata kasvõi kuri hunt. See ju ei olnudki määrav. Samuti jäi minu jaoks lahjaks lõpp. Liiga kiirustav. Tundus nagu oleks "time line" peale surunud ja selle keskosa teemaarendusest ei jäänud paraku midagi alles. Vähemalt minu jaoks mitte. Kuid kõik muu korvas selle pisikese vajakajäämise ja ma sain tõelise vaimse naudingu osaliseks. Aitäh Sulle kallis autor!
No comments:
Post a Comment