Sofi Oksanen "Baby Jane"

Ma ei mõista Eestit vallanud Oksaneni-maaniat. Mitte, et ta halb oleks, oh ei, aga midagi tabavalt uut ma sealt ometi ei leidnud.

On tibi (tema seksuaalne orientatsioon ei ole siinkohal oluline), kes tarvitab ohtralt mõnuaineid (olgu see siis alkohol või lademetes erinevaid psühhotroopseid retseptiravimeid). Ta armastab (mis siis, et naist) ja ootab vastuarmastust. Tal on omad hirmud (siinkohal siis depressioon). Tal ei ole tööd. Ta otsib kergemat äraolemist, äraelamist. Tema päevad mööduvad vaid enesega ja oma muredega tegelemisega (oma mure on ka armastatu mure, sest tema heaolu on ju otsese seoses nn. oma heaoluga). On foobiate kõrval ka paanikahäired, millele kahjuks on pühendatud liiga pealiskaudne leheruum. Viimasest oleks tahtnud tõesti pisut rohkem lugeda. On surma, nii enesetappude kui moodsa immuunsussüsteemipuudulikkuse näol.

Oksaneni stiil on muidugi laulev. Sellest õhkuv kergus, ladus voolavus ja kohati lausa poeetiline sõnademäng liigutas mind tõesti. Seda ei juhtu just tihti ja eks see ole märk iseeneses.

Ehk oleksin pidanud alustuseks lugema midagi muud, kuna selle teose temaatika oli minu jaoks liiga oma, liiga teadaolev, liiga igapäevane. Mitte, et mul isiklikke kogemusi antud valdkonnas oleks, kuid minu tuttava tuttavatel on - nii vist oleks siinkohal korrektne öelda:)

Robert van Gulik "Kummitused kloostris"

Kunagi lapsena olin vaimustuses. Taasavastus tekitas rõõmu kergusest ja teksti voolavusest. Krimkadega on mul üldse kummaline suhe. Jäävad teised kuidagi pealiskaudseks minu jaoks (aastaid-aastaid tagasi lugesin neid ometi andunult). Seda eriti viimastel aastatel. Gulik oma vanas headuses vähemalt ei tüüdanud vaid pakkus pisikese taasavastusrõõmu, et oh selle nüansi peale ma kohe ise ei tulnudki. Kuigi jah ..., et siis mida?
Kohtunik Di abiline Tao Gan tegi muidugi väga omapärase etteaste kogumise ja kokkuhoiu teemal:
"Taevas on meile kinkinud nii palju häid asju, pealegi ilma rahata! Katus pea kohal, toitu kõhu jaoks, riided ihukatteks. Ma kardan alati, et ühel heal päeval taevas vihastab, nähes, et me peame neid asju enesestmõistetavaks ja isegi kulutame neid mõtlematult. Sellepärast ei suuda ma ära vistata midagi, mida saab veel ühel või teisel viisil kasutada." (lk. 137)
Huvitav kas mõni nõukaaegne pahnakollektsionäär on samasugusele tulemile jõudnud? Kahtlen.
Õõvastav on muidugi ka kohtunik Di polügaamia. No ma saan aru, et ühiskond ja kultuur nõudis seda, kuid ikkagi on pahakole lugeda. Väkk. Ümmardame kõik koos ühte meest ja siis jagame mitmekesi sõbralikult voodit ja vorbime "isandale" lapsi. No mulle ei meeldi see lihtsalt. Aga eks tuleb leppida nende sellele ajastule iseloomulike pisiseikadega, et nautida Gulik´u kohtunik Di seiklusi.

Aita Kivi, Dagmar Lamp, Kati Murutar, Inga Raitar "Seiklus neljale"

Väga omanäolise ja suurejoonelise reklaamkampaaniaga valgust näinud üllitis. Kui suvel (oli vist ikka suvel) seda Reporteris nägin, siis ikka imestasin ette ja taha, kuid raamatuostulisti sai ta kiirelt pikitud.

Et siis neli naist võidavad mingi kruiisi valdavalt penskarite luksuslaevale ja otsustavad hakata jutustama üksteisele lugusid endast ja oma lähedastest. Kõik nad on omamoodi ilusad ja edukad. Selline visualiseeritult natuke õnnetu, sest ei ole armastust, täiusliku naise fenomen. Ja nagu arvata, nad kõik leiavad endale selle õnneliku ja etteaimatava ilusa lõpu. Murutari loo puhul ainsana tuli lahendus pisut võõras ja üllatav.

Murutar üllataski. Liiga ülepingutatud tekst. Karjus teine oma kangelasega teiste vahelt täpselt nagu muudimuu. Ei haakunud üldise suminaga ja häiris oma ülepaisutatud sõnademängu ja keelevalikuga. Kahju.
Seevastu aga Lamp ja Raitar mängisid oma karakterid imeliselt välja ja nende laulukesi oli kõrvale ja meelele kaunis kuulata.

"- elu on liiga lühike ja väärtuslik, et raisata seda suhetele, mis sulle midagi ei paku, või inimestele, kes ainult sust energiat imevad, midagi vastu andmata." (lk 183 D. Lamp)
"Iga uus armumine on olnud omal moel murdepunkt. Iga uus töökoht või tegevus, mille enda jaoks esmakordselt avastanud olen. Iga uus kogemus, mis õpetanud elule uutmoodi vaatama. Uus mõtteviis või elustiil. Sõltub ju sellest, kas murdepunkt on miski, mis annab eluteele täisnurga all täiesti uue sihi, või miski, mis tõukab sind kulgema endisest õige pisut erineval suunal. Sest, olgem ausad, enamiku inimeste eluteed meenutavad ju pigem leebete loogetega sinusoide." (lk 189 A. Kivi)
"Tean nüüd, et laste ja liisingute nimel ei tohi kummi kuhugi keskpõrandale kokku venitada, nii et kõik on tegelikult õnnetud. Ei saa olla "natukene õnnelik" - nii, nagu ei olda ka "natukene rase". Sa kas oled või mitte." (lk. 241 K. Murutar)

Kaur Kender "Yuppiejumal"

Kõigepealt oli Bukowski ja siis oli Fante ja tema "Küsi kaduvalt" ja siis tuli Kender. Täpselt selles järjekorras see asi oligi. Teadaolevalt siis Fante iidoliks Bukowski ja Kenderile suureks eeskujuks Fante. Stiil on sarnane. Minu jaoks hämu. No sorry. Ei ole see kivi kellegi kapsaaeda, veel vähem Kenderi enda. Tema suhtumine (teosest lähtuvalt) klienditeenindajatesse kui mööblisse? Tugev väljaütlemine enivei, kuid Kender on nõudlik ja helde klient. Kliendina tõeline kuningas. Kumas suhtumist või vähemalt paistis kumavat suhtumist elusse. Temalikku elusse. Siiski ta ei ole minu jaoks mees, kes vaataks bimbot vaid panoeesmärgil ... ta paistab vajavat enamat! Samas see filoloogitibiteema tuli tuttav. Tekkis assotsatsioon teatud indiviididega, et keda vist on sealkohal silmaspeetud. Loodan, et ennatlik ja kui ka mitte, siis vähemalt imetabaselt kaunis!

"Aga kui inimene ennast sitaks peab, siis on selge, et varem või hiljem hakkab ta haisema. Võta mõistus pähe. Sa oled kaunitar. Sa oled ilus naine." (lk. 99)

Ilusaid ja naljakaid hetki on veelgi. Tabavaid leide jätkub kõigile;)

Mulle ei meeldi Bukowski, ei meeldi ka Fante ja seega vist ei meeldi ka Kender (tema stiil) aga see on vaid minu isiklik probleem!!!

George R. R. Martin "Kuningate heitlus" 2

Njah. Aega võttis aga oli põnev (kohati). Samas võrreldes eelmiste osadega valgus kõik minu jaoks laiali. Raske oli kohaneda ja nautida lahingukirjeldusi. Muutusid teised kohati lausa tüütuks. Eelmiste osadega võrreldes jäi hinge tühi tunne. Ootusärevus puudub, kuigi saagat pooleli ma kindlasti ei jäta. Meeldisid tegelaste isiksuste arengud. Suure poolehoiu võitsid Sansa (varasemalt oli ta minu jaoks üks äärmiselt ebameeldiv positiivne tegelane), Tyrion ja tema nutikas tarkus ning ka Arya oma tõelise vaprusega.
Palju jäi segaseks ja ma ei suutnudki mõningaid lünki täita.

Apollos käidud korda mitu:P

Viimasel ajal on lugemine unarusse jäänud, kuid seeeest on mu teine kirg mind kõvasti premeerinud. See on ju tore, kui suudan nädalas seitsmest turnast kuus rahadesse tulla ja lausa kolm võita:D Tegu siis pokkeriga, kes veel ei tea. Siinkohal olen endale alati lubanud, et peale võitu saan raamatuid!!! Nii tore! Ostsin lõpuks isegi Murakami "Kafka mererannas" ära, kuigi enamus raha (siinkohal nn. lubatud "kulutan ära raha", mitte reaalne võit, mis on ju ometi kordades, lausa kümnetes kordades suurem) läks siiski massile (listi soodukatele ja mõningatele leidudele ka) ja saabaste peale. No see viimane on kyll haige fetiš minu poolt. Mitte kingade, vaid just saabaste!!! Suutsin jälle mingid bling-bling klubikad soetada - 7 paari vist juba??? Samas klubitamas ma ei käi ju:P
Veel leidsin raamatutest tiba odavaid Gulikeid, tiba Murutari, "Minu armsad luud" (film masendas aga raamat oli kinnisidee), mõned toredad poolnaistekad, pisut Oksaneni ja üks pisike shnaps Kenderit. Fantasy jäi seekord välja. Väike ajutine üledoos vist, see Martin venib ja venib, kuigi on nii põnev .... .
Njah. Nagu tänagi. Lugeda oli soov kõva, kuid siis ... liiga krdi palav ja keegi ei suutnud kaminat vaigistada, kole veiniisu, kole väss ja nii ma siis üritasin lugeda ja pidin pidevalt mingi järjekordse häda pärast katkestama. Lõpuks sai ikkagi loobutud ja käsi pokaali järgi sirutatud:D Ikkagi naistepäeva eelõhtu ju ja homme ei ole kuhugi kiiret!

Leo Kunnas "Gort Ashryn. Enne viimast sõda." I

Ma ei tahaks eriti arvustada eesti autoreid aga tõele au andes Kunnas kuulub oma üllitisega küll maailma kirjameeste seltskonda. Milline voolavus.

Kuu alguses kui raamatut nokitsema hakkasin, kurtsin venivuse üle. Meeletu mass militaarseid kirjeldusi oli minu kui naisterahva jaoks lihtsalt liig mis liig. Seetõttu viskasin raamatu korduvalt nurka ja tegin pidevaid ponnistusi, et sellele jälle käpp vahele ajada. Raske oli. Mingist hetkest hakkas aga teos jooksma ja siis enam käest ma seda ei saanud (see oli siis peale Kommodoori ja Irv´i vestluse lõppu).

Militarism kirjanduses mulle meeldib. Kiiksuga nagu ma olen.

Ja lahinguarvuti ise oli tõeline koomik. Tema vestlused Irv´iga panid mu nii mõnigi kord muigama ja samas suutis ta pilduda tõelisi pärle.

"Meessoost isendi poolt naissoost isendile lillede kinkimine on selles kontekstis sümboolne märk, millega antakse teada soovist astuda seksuaalvahekorda...___" (lk. 258)

"Ära ütle ei, kui elu pakub sulle midagi tõeliselt suurt, ilusat ja head. Seda juhtub tõenäoliselt vaid kord elus." (lk. 262)

Riiulis ootab järge ka teine osa. Paraku otsustasin siiski teha väikese pausi, kuigi öösel kätu ikka sügeles järje haaramise järgi.

http://raamatunarkar.wordpress.com/2009/01/24/leo-kunnas-gort-ashryn-kirja-pani-hans/

http://loterii.blogspot.com/2009/05/leo-kunnas-gort-ashryn-i-2008.html

Vicky Myron; Bret Witter "Kuulus raamatukogukass Dewey"

Ühel külmal jaanuarihommikul leiavad raamatukogutöötajad tagastatud raamatute postkastist üdini külmunud kassipoja. See on lugu lootmisest, ellujäämisest, võitlusest ja meeletust armastusest ja hoolimisest. See on lugu imearmsast kõutsist ja lugu inimestest, kes teda ümbritsevad. See on väikelinna ellujäämislugu ja lugu erinevatest põlvkondadest. Imearmas ja südamlik ajaviide eriti praegusel majanduslikult ebastabiilses olukorras.

Ka minul on kusagil üks punane kõuts ja alati kui ma vanematekodu külastan, leiab ta hetke, et mind andunult lakkuda ja nurruda. Isepäine ja uhke, samas tulvil armastust ja valmis seda igal moel endast andma.

http://en.wikipedia.org/wiki/Dewey_Readmore_Books

http://www.deweyreadmorebooks.com/

Roger Zelazny "Teemärgid"

Võrreldes Amberi kroonikate ja näiteks "Needuste alleega" jäi antud teos minu jaoks liiga laialivalguvaks. Tegelikult sain lähedaselt juba ennetavalt hoiatava noodi, et päris ehedat rõõmu sellest oodata ei maksa. Segane, hüplik ja sisuvaene. Iseenesest oli tabav ja uudne lahendus ajas rändamisest, kuid Tees eneses nägin siiski pigem Amberi tee varju. Ehk siis sama erinevate reaalsuste teema, kuid pikitud ka ajas rändamisest. Ja jällegi draakonid? Mis mõte nagu neil oli ja milleks neid vaja oli? Tundus pigem pastakast väljaimetud kahvatu Amberi kloonina. Eks ta seal vahepeal ilmunud ju ongi ja sellest johtuvalt tekib paratamatult tunne, et tegu on sundteosega fännide survel või siis edust tiivustatuna kribatud uus analoog, et ehk läheb ka see peale. No ma ei tea. Minu jaoks siiski kahvatu vari Zelazny loomingus.

Robin Hobb "Kuninglik salamõrtsukas" Farseeri triloogia II raamat 2. osa

Ma vaid neelasin seda! Rosin!

Pisut keeruline oli alustuseks kohaneda kõigi tegelastega, kuna eelmise raamatu lugemisest on möödas juba päris pikk aeg. Siiski suutsin ennast intriigide ja tegelaste taustaga suht kiiresti kurssi viia. Mõne üksiku puhul jäi minu mälu pikemalt triivima, kuid siiski suutsin tuvastada ka viimased jäänukid ja nad õigesse lünka suruda, et kõike õigesti hoomata. Siinkohal on tegemist muidugi minu isikliku probleemiga, mitte raamatu poolsega. No mis teha, et mõni tegelane (näiteks emand Patience ja Celerity) ei olnud mulle nii sügavalt hinge juurdunud!

Ja nüüd pean ma siinkohal jälle raskelt ohkama. Millal küll tuleb järg? Nii põnevaks läks ju!

Sophie Kinsella "Kas mäletate mind?"

Vahelduseks siis natuke naistekat. Kinsella on nii toredalt pealiskaudne ja kerge. Kui ikka masendus suur ja väsimus, siis pisut kergust ravib. Ma ei oskagi midagi kommenteerida. Kõik oli üdini ootuspärane, sain sealt just selle noosi, mida ootasin, eeldasin ja soovisin. Üdini naiivne, "blond" ja mida kõike veel... .
Sisust lühidalt. Tütarlaps ärkab haiglas ja oi ups, viiamane mis ta mäletab on see, et ta on puseriti hammastega 25-aastane ilmselgelt tööl alahinnatud ja just maha jäetud. Aga tegelikult on möödunud 3 aastat ja ta on piltilus karjääritibi, pealegi veel abielus miljonäriga. No mälu tal tagasi ei tule loomulikult ja see suhkruvatielu on ka puhas kližee, mida võiski oodata. Ja eks sealt siis igasugused liinid ja tramburai ka pihta hakkab;)

Midagi siiski. Trükivead! Kas tõesti pean ma igalt leheküljelt neid leidma? Kas on palju palutud, et keegi enne trükkiminekut selle terava pilguga ülevaataks ja korrektuurid läbi viiks?

Suzanne Collins "Näljamängud"

Haaras algusest lõpuni. Pisut eelarvamust tekitas temaatika teadmine, kuid õnneks pidin pettuma. Ehk pisut lääge oli pikitud armulugu, kuid ilma selleta paistis õnnelik lõpp kaduvväike. Kuigi kas siiski? Peeta ei tekitanud minus tundeid, pigem vastumeelsust oma allaheitliku loomu poolest. Väkk. Tema küll unistuste printsi tiitlit ei vääri. Vähemalt minu jaoks mitte.

Üle pika aja sai esimene osa ka konkreetse lõpu. Pisut väsitav oli siiani lugeda ... ja siis kannatamatult oodata järgmise osa tõlget. Edasi tahaks teada küll, kuid õnneks painavaid mõtteid maha ei jäänud. Ja siinkohal seda kõike positiivse poole pealt. Et siis tahaks uut osa aga küüsi närides raamatupoe ukse taha seisma ei jookse. Siinjuures unetu öö ma endale siiski sain. Kella 6-ni hommikul ei ole just minu stiil unega võidelda ja lehti neelata!

Patrick Rothfuss "Tuule nimi" I (2. osa)

Täiesti masendav. Ma jumaldan Canavani, Hobb´i ja Martinit. Kübeke kõigest, ka pisuke Paolini headusest oli romaanisaaga alguses ka Rothfussil. Vähemalt minu jaoks. Leidsin kübekese sellest millestki, mida nautisin teistes. Leidsin selle liite. Ja mille ma leidsin teisest poolest eest? Naiivsuse, aimduse sellest, et see kõik juba korra oli, erakordsuse puudumise ja uinaku. Ehk olen liiga kuri? Ehk oli vale tuju? Ma ei ole kindel. See miski ikka üldiselt haarab mind aga esimese raamatu teine osa jättis mu täiesti külmaks ja tüütas mind oma kusagilt loetud ja aimatava kordusega. Ja va narkouimas sõltlasest lohehakatis, kes ilmselgelt ikka ei olnud lohe oli ka kuidagi veider. Et nagu? Ja see pidev armastajate juhuslik trehvamine eikellegimaaperifeerias ... nojah ... kuidas kellelegi aga igatahes mitte mulle.

Loetud raamatute nimekiri 2009:

1. George R. R. Martin "Kuningate heitlus" 2. osa 1. raamat
2. Stephen King "Udu"
3. Arturo Perez-Reverte "Dumas´ klubi"
4. Terry Pratchett "Autojuhid"
5. Krister Kivi "Ime!"
6. Stephen King "Mobla"
7. Michael Scott "Alkeemik: surematu Nicholas Flameli saladused"
8. Stephen King "Laskur"
9. Carlos Ruiz Zafon "Tuule vari"
10. Dan Brown "Da Vinci kood"
11. Clifford D. Simak "Libainimesed"
12. Clifford D. Simak "Härjapõlvlaste kaitseala"
13. Philip Pullman "Kuldne kompass"
14. Philip Pullman "Inglite torn"
15. Philip Pullman "Vaigust kiiker"
16. Honore de Balzac "Isa Goriot"
17. Sophie Kinsella "Kellel poleks saladusi?"
18. Emma McLaughlin, Nicola Kraus "Lapsehoidja päevikud"
19. Stephen King "Lisey lugu"
20. Don DeLillo "Valge müra"
21. Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed."

Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed."

"Inimesed sebisid, nagu oleksid neil siilid püksis." (lk. 75)

"Töö õilistab! Ilma tööta muutub inimene nurjatuks, labaseks. Ilma tööta inimene on kasutu putukas. Oh, ma tunnen juba, et ainuüksi mõte tööle on muutunud mind puhtamaks, senisest palju paremaks inimeseks!" (lk. 212)

Aga lemmikuks on siiski endiselt "Liblikas"!

Apollo kirjandusklubi

Kole pakane oli. Aga minema pidi. Lihtsalt pidi. Et siis fantasy.

Mina, kui tagasihoidlik eestlane ja teistpidi jälle, ma ju ei soovinud kaotada sõnakestki Kersti ja Rene jutust, sõna ei võtnud. Mõtteid ja sõnu tekkis aga palju.

Tegelikult on ju tore, et "Videviku" saaga paneb noored kirjutama. Nojah, kas nüüd peab kohe kirjastuste postkaste ummistama on iseasi. Tänapäeval on igaastane noorsooromaani konkurss! Veelgi toredam oleks kui kirjastused paneks pead ja tahtmise kokku ning teeksid saidi, kuhu saaksidki noored oma teosed saata. Ise uhke tehtu üle ja teistel tore lugeda. Hetkel olen taolist käitumist valdavalt rate.ee -s täheldanud. Aga vahva ju. Mina ka sõbrantsiga lapsepõlves viljelesin mina-sulle, sina-mulle järjejutusaagat. Väga põnev oli. Vähemalt tema oma minu jaoks.

Eestis on palju toredaid ulme ja/või fantasy kirjanikke. No vist on jah. Vist on siinkohal eriti aktuaalne. Häirima jäi Siim Veskimees. Ka minu riiulil on nii mõnedki tema teosed. Kaer ütles, et on tore. On jah tore. On jah loetav. Paraku ma aga ei mäleta tema ühestki teosest mitte midagi. Kas siis on ikka tore? Ampsu sain, maitses ka. Muidu oleks ju ühe teosega piirdunud.... . Aga kõht jäi ikka tühjaks ja kui korralikku kõhutäit ei saa, siis ikka masu ajal seda rohkem oma riiulisse ei soeta ka. :(

Kirjastustest. Ma armastan raamatuid. Armastan neid lugeda, omada ja uuesti tarbida. Kirjastusi on ju palju. Kõigest sellest hoolimata on minu raamaturiiulis siiski valdavalt Pegasuse ja Varraku raamatud (Eesti Päevaleht on ka tore vahepala). Armastan erinevaid autoreid, kuid üks vaieldamatu kirg on King. Pegasuse tõlked on siinkohal lausa imelised. "Udu" oli ka imeline hetkeni millal ilmus eesti keeles! Ma jumaldasin kuuldemängu, filmi, inglise keelset versiooni, kuid see millega kirjastus Fantaasia hakkama sai .... masendav. Ja paraku see käib peaaegu kõigi Fantaasia raamatute kohta (ei oska tuua näidet, et mille kohta ei käi, kuid erand peab ju olema).

Tõlkija ja toimetaja on tähtis ja võin väita, et tõlkija (toimetaja ikka ka) on lausa jumal. Õnneks on Pegasust ja Varrakut pisikeste raamatujumalatega õnnistatud. Siinkohal mina kui pisike bukahoolik tunnistan ausalt, et enne tänast külastasin iganädalaselt Pegasuse ja Varraku kodukat ja korra kuus Erseni ja Tänapäeva oma. Eks peab ka see midagi tähendama!!!

Filmidest. Heast raamatust on väga raske head filmi teha. Senini on ju kõik Kingi ekraniseeringud tühja jooksnud. "Roheline miil" ja "Udu" on ainsad õnnestunud pärlid. Sama käib ka paljude teiste teoste põhjal vändatud ekraniseeringute kohta. "Kuldne kompass", "Eragon", "Võitlustanner maa" jne. No muidugi on erandeid aga üdiselt on läbi filmi edu lootmine odav tee. Et teeks siis turundust? No tuleb teha jah aga mõõdukalt. Kui näen suurt kampaaniat, siis see tekitab minus õõvastust. Ma ei taha seda enam lugeda. Mõõdukus on määrav, kuna suust-suhu ja netiportaalide imetabane ilu kommentaariumides on pigem see mis mind raamatu juurde tõmbab. "Näljamängud" siinkohal näitena ei vaja reklaami. Delfi raamatukommentaarium kubiseb niivõrd huvitekitavatest kommidest, et nii kui mahti saan, nii ma seda lugema ka hakkan.

"Videviku" saagat pole ma aga tänu suurele reklaamikampaaniale senini lugenud. Okeika ... olen aus, raamatuostulistis ta mul on.:D

No niipalju oleks veel endast välja öelda. Loodan, et selliseid üritusi tehakse linnarahvale veel ja veel. Justnimelt kirjastuste üritusi. Tahaks teada mis tuleval poolaastal plaanis. Tahaks kuulda nende paljulugenud inimeste mõtteid. Tahaks ja tahaks. Tegelikult ju võiks teha korra kvartalis toreda uudiskijanduse õhtu. Vai jummel ... ma küll sibaks sinna, olgu õues või -34 kraadi.

Ja oma krdi "Aliisi" pean ma ka valmis saama. Vampiire seal ju ei ole!!! On palju armastust, raamatuid, fantaasiat ja pisut pisut Hobb´i.

Don DeLillo "Valge müra"

Kõik vandenõud tavatsevad surmaga lõppeda. See on juba neil olemuses. Poliitilised vandenõud, terroristide vandnõud, armastajate salaplaanid ja igasugused jutustused, isegi vandenõud laste mängudes. Iga kord kui me salanõud peame, liigume sellega surmale lähemale. See on justkui leping, millele igaüks peab alla kirjutama, nii ohvrid kui ka vandenõulased ise. (lk. 31)

Ma ei ole kunagi kuulnud ühtegi last ega teismelist rääkimas nii spetsiifilistel teemadel ja keerulite sõnadega nagu loen seda DeLillo romaanist. Hämmastav ja absoluutselt ebareaalne. Pisikesed tegelased on oma olemuselt ja käitumismaneeridelt pigem vanainimesed ja vanakesed seevastu lapsemeelsed, hirmunud ja lihtsad. Ehk tõesti on asi selles, et lapsed ei tunneta oma nooruse tõttu ürgseimat hirmu - surmahirmu?

Liiga palju kirjeldusi ja skeptilisust minu jaoks. Kaasahaaravaks sain ehk pidada vaid seiku elust enesest.

Surmahirm kui selline ei ole ju kellelegi võõras. Kardan isegi. Mitte küll surma, kuid eks ole minu foobiadki sellega tihedalt seotud.

Hirm kaotada kaaslane ja jääda üksi painab ka mind sageli. Just hilja õhtul teki all on see eriti tugev. Ma ei taha teda kaotada! Ma ei oska enam ilma temata! Ja kui surmaga peaks võidujooks algama, siis loodan kogu südamest, et mina jõuan enne finišisse, sest ma ei suuda taluda kaotusevalu, elu ilma temata, seda üksinduse agooniat. Egoistlik, kuid paraku valus tõde, mis kaigub ka selle romaani ridadelt ja nõuab oma jäägitut tähelepanu.

Sündmustevaene, kohati väga sügav, igav, kummalise stiiliga (ei tea kas see on tõlke viga või siis tõesti ongi tegemist DeLillo´le omase stiiliga) teos. Uuesti lugeda vist ei taha. Teistele ka ei soovitaks. Aga lõpu mu agoonia sai ja üllatavalt kiiresti. Ju siis ma midagi sealt ikka leidsin.

Stephen King "Lisey lugu"

Algul ei saanud vedama aga peale paari esimest peatükki ei saanudki enam pidama. Et siis kuni lõpuni välja.

Väga isiklik ja kurb romaan. Tahtmatult kandusid ka minu mõtted lähedastele ja võimalikule kaotusvalule. Õnneks ma ei ole midagi nii isiklikku veel kogenud, kuid mingil hetkel me kogeme seda paratamatult kõik. Siis oleks vist õige hetk teos uuesti läbi lugeda ja ehk suudaksin seda tunnetada mõnest täiesti uuest aspektist. Lohutust peaks see igatahes pakkuma.

"Lisey lugu" on hoopis midagi muud, kui olen suure King´i fännina harjunud lugema. Isiklik, intiimne, samas ei tule puudust tunda ka õõvastavast teispoolsusest, müstikast ja acctionist. Bummi jahid;) TÕRIP (tõmba rihm pingule) jne.

Midagi jäi veel hinge ... inimesed, kes meist varakult lahkuvad .... neid armastab jumal lihtsalt rohkem, sest kutsub nad kiirelt enda juurde. Täpset sõnastust enam ei mäleta, kuid mõte jäi kummitama. Järgmine kord üritan märkmeid teha ja viidata:P

Loetud raamatute nimekiri 2008:

No nii. Alustaks siis ka blogimisega.
Praegusel segasel ja lihtsal ajal minu elus on selleks piisavalt vaba aega.
Seega tulevad kirjutised valdavalt loetud raamatute näol.
Siinkohal siis ka pisut loetuid raamatuid:

Loetud raamatute nimekiri 2008:

1. Robin Hobb "Kuninglik salamõrtsukas"
2. George R. R. Martin "Troonide mäng" 1. osa 2. raamat
3. Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"
4. Alexandre Dumas "Kameeliadaam"
5. Andrus Kivirähk "Liblikas"
6. Siim Veskimees "Keskpäevapimedus"
7. Trudi Canavan "Võlurite gild"
8. Trudi Canavan "Õpilane"
9. Maite Carranza "Emahundi klann"
10. Victor Malarek "Natašad. Inimkaubandus tänapäeval"
11. J. K. Rowling "Harry Potter ja surmavägised"
12. Maite Carranza "Jäine kõrb"
13. John Fowles "Maag"
14. Anonüümne "Raamat, millel pole nime"
15. Lauren Weisberger "Saatan kannab Pradat"
16. Siim Veskimees "Operatsioon ogaline päike"
17. Erich Maria Remarque "Lissaboni öö"
18. Epp Petrone, Dagmar Lamp "Meestest lihtsalt"
19. Paulo Coelho "Alkeemik"
20. Epp Petrone, Dagmar Reintam "Õun ära süüa?"
21. Trudi Canavan "Ülemlord"
22. John Fante "Küsi kaduvalt"
23. Krister Kivi "Eesti maja"
24. Sheri S. Tepper "Rohtmaa"
25. D.A.F. de Sade "Justine ehk vooruse õnnetused"
26. Maria Küchen "Õnnelik hoor"
27. Andrus Kivirähk "Rehepapp"
28. Lennart Meri "Poliitiline testament"
29. Burke Hedges "Mõistujutt torujuhtmest"
30. Fay Weldon "Spaa Dekameron"
31. Charles Bukowski "Naised"
32. Hindrek-Peeter Meri "Tagasivaateid veerevast vagunist"
33. Patrick Rothfuss "Tuule nimi"