Kersti Dennis "Minu Las Vegas"

Minu esimene selle sarja raamatutest. Mis mind sellise valiku tegemisele ajendas, jäägu minu teada.
Ladusalt ja lihtsalt kirjapandud. Kerge ja haarav lugeda. Ilmselgelt, kui kõik tõele vastab, siis sellel tüdrukul on fortuuna kõige parem sõber. Ka kõige hullemast jamast imekombel väljakeerutada ja nii kaugele jõuda on ikka omajagu vedamine.
Oleme autoriga suhteliselt ühest kandist pärit. Naljakas seik lihtsalt, et proua Suurmets ta paksuks tembeldas ja tantsida ei lubanud ... .
Mina olin ka ikka parajalt trulla, kuid võistlustantsuga tegelesin hoolega ja seda loomulikult samuti Suurmetsa juhendamisel (toona veel perekond Suurmetsa juhendamisel). Isegi võisteldud sai omajagu ja kehakaalust tingitud probleeme küll ei mäleta ... .

Lee Child "Külaline"

A. C. Doyle "Sherlock Holmesi memuaarid"

Väga hea algus krimiklassika sarjale. Ma ilmselgelt ei ole ainus, kes seda neelas:)

Tempokas ülevaade Sherlocki tegemistest ajast, mil see kõik alguse sai ja viimase grande finale mitte õnneliku lõpuga loole, kus see ka lõppeb. Vist.

Ma ei ole varem olnud väga suur Doyle fänn. Midagi olen ikka lugenud aga emotsioone ei mäleta. Nüüd on see igatahes kindlasti muutunud. Et siis AITÜMA Eesti Päevaleht ja Varrak.

Jutud:

• "Hõbelauk" - tekitas kõige vähem emotsioone. Minu jaoks kõige kiretum terves kogumikus.
• "Kollane nägu"
• "Maaklerikontori ametnik"
• "Gloria Scott"
• "Musgrave`i rituaal"
• "Reigate`i mõistatus"
• "Vigane mees"
• "Laevastikuleping"
• "Kodune patsient"
• "Kreeka keele tõlk"
• "Viimane juhtum"

Carlos Ruiz Zafon "Taeva vang"

"Hullule tundub alati, et teised on hullud."

"Seda ma just ütlesingi seitsmekümne protsendi hispaanlaste kohta ..." lk.103

Ilmselgelt Barcelona-sarja kuuluvatest raamatutest kõige nõrgem. Vähemalt minu jaoks. See teos pajatab siis Fermini suure saladuse ja eluloo. Iseenesest ju põnev ja kaasahaarav, nagu kõik eelnevadki sarja raamatud, kuid paraku jäi seekord asi minu jaoks kuidagi hüplema.

Ajavahe samuti. Palju viidati "Ingli mäng" -us toimunule. Tekitas soovi see uuesti läbilugeda, sest palju jäi juba segaseks, ei suutnud seoseid meenutada. Natuke kurb. Sest ei saa ma üle ega ümber esimesest osast, mis on ja jääbki üheks minu lemmikraamatuks:)







Jenny Downham "Enne kui ma suren"

Kurb, kui sa lihtsalt tead ja ootad seda kindlat tundi, mil surema pead. Olgu see lõpp valutu morfiinist täistopitud heleroosa pilv, kuid kõik see kokku... . Lähedased, kes maha jäävad, nende valu, kannatused ja kohustused ... . Mõtlemapanev, kas pole...

Olen isegi sageli mõelnud, mis siis kui ma saaksin teada, et ... . Paratamatult ma tahan, et ma ei teaks. Tulgu siis juba äkki ja suure pauguga. Teadmine võib meile anda küll lisaaega, kuid hind selle aja saamiseks on koletu ja kas see on seda väärt?

Mittetäisväärtuslik elu ja kannatused, tasuks paar lisanädalat/kuud.

Enamik meist vist haaraks siiski oma elunatukesest. Egoism ja enesealahoiuinstinkt jääks siiski võidumeheks. Lähedased ja nende kannatused, ohverdused - oleksid teisejärgulised. Ilmselgelt MINA saaks võidu.

Armas lugu isekusest, lähedaste proovilepanekust ja lõpuks alistumisest. Mõistmisest, et elust kinnihoidmishind ei ole seda enam väärt. Parem on lasta kõigel minna. Nii endal, kui oma lähedastel. Sest ka nende elu on ju sinu olelusvõitluse pärast seismajäänud.

"Sina muudkui ketrad iseendast rääkida, nagu sa oleksid maailmas ainuke, kellel mõni mure on. Me oleme kõik samas paadis, kas tead. Me sünnime, sööme, situme ja sureme. Nii ongi!" lk.154
 

Susan Mallery "Südamelt ära"

Kaualoetud kaunikene või ma ei teagi ... . Ehk siis õdede Titanite kolmas osa. Seekord siis peategelaseks neist noorim ja kõige metsikum, kes naftapuurtorni plahvatuses oma nägemise kaotas. Ei midagi uut:D Sama teema ikka:D

Susan Mallery "Ihu ja hingega"

Tegemist siis Titanite tetraloogia esimese osaga ehk Lexi looga. Nagu juba eelpoolses postituses sai mainitud, alustasin valest otsast.

Järjekordselt on tegu esimese armastusega. Aru ma ei saa mis värk sellega on ja tahtmatult tekkis minus küsimus, et kes minu esimene armumine ja/või armastus oli? Jõudsin järeldusele, et ei mäleta või on mu aju selle info lihtsalt blokeerinud. Arvestades minu ebastabiilset emotsionaalset seisundit viimasel ajal ja kevaddepressiooni, mida üritan erinevate vahendite abil tulutult uputada, on see tõik isegi suhteliselt loogiline.

Doosi ei ole ma veel kätte saanud ja kaks osa on veel ees. Ehk aitab ja saan reele tagasi. Hetkel ei suuda endiselt maailmaga suhelda. Kool, sõbrad - kõik on välistatud. Suudan end vaid töö ja alkoholiga uputada. Proovisin ennastpiitsutavat trenni aga eneseväsitamine ei andnud samuti tulemust. Unehäired lisandusid vaid .... . 

"Kui sul tekivad erinevate meestega pidevalt ühesugused probleemid, siis pole viga meestes, vaid sinus." lk. 201

kogumik "Kinnimüüritud tuba"

Suhteliselt mõttetu kogumik. Hirmu ja põnevust ei õnnestunud üleüldse kogeda. Lõpupoolsed novellid ehk muutusid vist paeluvamaks aga muidu no ma ei tea ... . Erilisi mälestusi ei teki. Mainimist väärivad ehk "Uus päike" Fletcher, "Viirastuslik tõld" Edwards ja "Madam Crowli vaim" Le Fanu. 

Aga autorite list ikka ka:

W.E. Aytoun

Honroe de Balzac

Ambrose Bierce

Wilkie Collins

Catherine Crowe

Daniel Defoe

Charles Dickens

Amelia B. Edwards

Sheridan Le Fanu

J. S. Fletcher

John Galt

Theophile Gautier

Nathaniel Hawthorne

James Hogg

Washington Irving

Herbert Jenkins

Norman MacLeod

Prosper Merimee

Walter Scott

Samuel Warren

tundmatu autor

Susan Mallery "Suusoojaks"

Kevad on käes. Mitte küll veel füüsiliselt aga emotsionaalselt paraku küll. Tahaks olla teki all, kogeda ja ammutada ja ma ei taha oma suures väsimuses mitte midagi teha ega mitte kedagi näha.

Sellest tingitult siis taaskord kevadine armastusromaani(de) laks.

Hea oli, kerge oli, tekitas igatsust... . Õnneks mu raamaturiiulis Mallery nappust veel niipea ei teki, nii et oma "ravidoosi" peaksin kätte saama. See on hea. Vist!

Lugu siis lühidalt sõjasangarist ja rikka pere võsukesest, kelle noorsooarmastus uuesti lõkkele lööb. Lisaks sekka veel mõningaid intriige ja vastuseis naisterahva isaga ja segadust ning põletavaid kirgi kui palju:D
Tegemist Titanite tetraloogia teise osaga (Skye lugu).  Sai vist pisut valest otsast alustatud:D

Annemarie Selinko "Desiree"

"Väike tüdruk, sa ei tohigi hilisel tunnil tulla mu juurde, kuningannad ei hiili öökuues oma lossides ringi. Sa pead täis ehtsat naiselikku tagasihoidlikkust oma ruumides ootama, kuni ma su juurde tulen." lk. 459
"Enamik naisi tohib neljakümne kaheksa aastaselt lakata noor olemast. ___ Nad tohivad jälle iseenestele kuuluda." lk. 471

Üks tõsiselt haarav armastuslugu, või pigem siis juba kokkupõimunult lausa mitu lugu. Ühe sugupõlve perekonnasaaga, täis traagikat ja rõõmu. Ja ennekõike Prantsusmaa ajalugu (18 saj. lõpp ja 19 sajand), kirjapandud nii mänguliselt ja haaravalt.
Desiree inimesena eksisteeris tõeliselt, temast sai ka hiljem Rootsi, Norra kuninganna, peale seda kui Rootsi vana kuningas Karl XIII adopteeris ta abikaasa marssal Bernadotte´i ja ta pisikese poja Oskari. Päevikut, millel romaan baseerub tegelikkuses ei eksisteeri, kuid kõik asetleidvad sündmused (v.a. paar vaheseika, millele teoses ka viidatakse) on reaalselt asetleidnud. Märkimata ei saa ma ka jätta Napoleoni ennast, kelle ümber ja kellest johtuvalt sündmused pidevalt keerlevad. Ja õukonnaelu ja intriigid .... nämma:)
Seega tõsiselt põnev, ilus ja muljetavaldavalt hariv kirjandusüllitis.
1954 a. ilmus USA´s romaani alusel ka samanimeline film, kuid IMDB näppides paistab, et suure linateosest üllitisega tegemist siiski ei ole.
"Desiree" (1954)

Loetud raamatute nimekiri 2012

See aasta on lugemisevallas masendavalt pärsituks jäänud. Eks elu oma keerdkäikutega on minu teele pillutanud lihtsalt liigselt sündmusi ja paraku nende kõrvalt on raamatumaailma sukeldumine olnud ilmvõimatu. Aga see selleks, elu läheb edasi ja egas ka lugemiselamused kuhugi soiku jää...

1. Wolfgang Hohlbein "Druiidide värav"
2. Jackie Collins "Vaene väike lipakas tüdruk"
3. Wayne Bartlett, Flavia Idriceanu "Verelegendid" Vampiir ajaloos ja müüdis.
4. Mari Järve "Esimene aasta"
5. Dagmar Lamp "Ööd kollases autos"
6. Stephen King "Raamatukogupolitseinik"
7. John Twelve Hawks "Rändaja"
8. John Twelve Hawks "Tume jõgi"
9. John Twelve Hawks "Kuldne linn"
10. Anna Sam "Kassapidaja katsumused"

Anna Sam "Kassapidaja katsumused"

Selline sups ja läbi. Ootused olid erakordselt kõrged, paraku pidin aga sügavalt pettuma. Ei midagi uut, ega šokeerivat. Kliendid ongi isevärki. Leidub ju kõiki. Ka jätiseid... .
Asjatu raiskamine! Kuid ühes on autoril õigus. Paljud teenindajad on kõrgharitud ja töötavad kas omal vabal valikul või olude sunnil teenindussfääris ja kohe kindlasti mitte ei ole nad kliendist madalamad või rumalamad.
Inimesed, austust palun!

Ka klienditeenindaja ....

John Twelve Hawks "Kuldne linn"

Raamatuid saab lugeda siis, kui ollakse oma minaga rahus, või kui ollakse leppinud paratamatusega. Sellest ka nelja kuune paus, kus miski ei toiminud nii nagu oleks reaalselt pidanud olema. Eks ka palju tööd mängis selles mittelugemise faasis olulist rolli. Aga see selleks.
Palju läks ajaga triloogiast kaduma. Kolmandat ja ühtviisi ka viimast osa lugedes ei adunud kõiki nüansse enam terava äratundmishetkega. Sellegipoolest, kuhu on inimkond liikumas? Kõiki meie liigutusi jälgitakse, need salvestatakse ja iseärasused saavad ülima tähelepanu osaliseks. Kas me tahame olla täpp kõiketeadvas "Suures Masinas", mis kalkuleerib ja arvutab 99% tõenäosusega juba ette, et mida me hommikusöögiks sööme või mida õhtul kell seitse teeme? Mina igatahes ei taha! Eks iga inimene peab ise oma valiku tegema.
Paljuski mõtlemapanev triloogia. Mis on tähtis? Kas indiviid ja isikuvabadus või kõiges kontrollitud ühiskond? Eks me igaüks selle järgi ka elame ja oma igapäevaseid otsuseid teeme.
Utoopiat selles triloogias oli tegelikult vähe. Kõik on võimalik ja palju ka nii on, mida raamatutes kirjeldati. Igaüks eneses on ju "rändaja" omaette. Kas või unenägudes saame kogeda teisi reaalsusi, oma teisi ja sageli allumatuid minasid. Paljus siis see Rändajate rändamisest erineb? Tegelikult ju ei erinegi nii väga!

John Twelve Hawks "Tume jõgi"

Triloogia teises osas on rändajatest vendade vastasseis erileerides omandanud juba lõplikuse. Selgunud on ka tõsiasi, et nende isa elab ja mõlemate poolte primaarseks ülesandeks on vanahärra leidmine. Vennaskond on ametis muidugi ka kvantarvuti taasülesehitamisega ja annab endast kõik, et tabada Gabriel ja arlekiinist Maya. Viimaste kaaskond on vahepeal paljunenud ja samas ka oluliselt kahanenud. Arenema on hakanud ka juba esimeses osas adutavad romantikaliinid. Mängu astuvad uued tegelaskujud, kuid muidu areneb teema hoogsalt ja põnevalt edasi.
PS! Vennaskonna palgasõdurid on ainult kuidagi saamatuks ja hädiseks muutunud.

"...ütles Isaac Jones, et kõik, kes valivad vale raja, ületavad tumeda jõe, sattudes linna, kus valitseb lõputu öö." (lk. 65)

John Twelve Hawks "Rändaja"

Maailmas, kus me elame oleme me sotsiaalse inimesena paratamatult fikseeritud osake globaalsest võrgustikust, mis suudab tuvastada igat meie sammu. Sellest irduda ja "kaduda" on ilmselgelt väga keeruline. Selleks tuleks loobuda paljudest nii loomulikuks saanud hüvedest ja maailmakorraldusest.
Erinevate uskumuste järgi eksisteerivad meie maailma kõrval ka paralleeldimensioonid. Need on kõik väga sarnased, kuid samas ka totaalselt erinevad.
Mõned üksikud väljavalitud suudavad maailmade vahelisi piire ületada ja ammutada sealt uusi teadmisi. Neid kutsutakse rändajateks ja neid kaitseb eriline sõdalastekild - arlekiinid. Juba aastatuhandeid on neid tagakiusatud, kuna nende poolt levitatu tekitab probleeme valitsejatele, kelle eesmärgiks on alati olnud võim ja kontoll masside üle.
Tänapäevaks on Vennaskonna nimeline organisatsioon hävitanud enamiku teadaolevatest rändajatest. Rändajateks sünnitakse kas juhuslikult ja see on sageli ka geneetiliselt päritav. Kaks venda - Michael ja Gabriel on pikalt elanud väljaspool võrku, kuna nende isa oli kuulus rändaja. Isa on peale Vennaskonna rünnakut aga teadmata kadunud, ema surnud ja vanim vendadest (Michael) otsustab naasta võrku, et orjata mammona kultust. Nii jõuab neile jälile Vennaskond, kes on väljaarendamas viimast täieliku kontolli sammu - nn. interaktiivset vanglat - panoptikumi. Selleks vajavad nad aga elusat rändajat ja tõenäosus, et üks vendadest oma isa rändaja geene omab, on vägagi tõenäoline.
Maya on noor naine, kelle isa on arlekiin. Kui viimane jõhkralt mõrvatakse, ei jää Mayal muud üle kui täita oma isa viimane soov - leida vennad enne Vennaskonda ja kaitsta neid oma elu hinnaga. Nii algab triloogia esimese osa meeletu ja ülipõnev seiklus.

Stephen King "Raamatukogupolitseinik"

Olles läbilugenud peaaegu kõik eesti keeles ilmunud Stephen Kingi teosed ja näinud vististi kõiki tema teoste ainetel vändatud linateoseid, julgen väita, et King on alati olnud mu vaieldamatu lemmik. Iseäranis paelub mind tema suurepärane oskus kirjeldada inimese üksindust. ÜKSINDUST suurte tähtedega. Kui raske on leida oma tõelist hingesugulast ja mida tähendab tema kaotamise lein, valu või mitteleidmisest tekkinud tühjustunne. Ükskõik kui palju on me ümber lähedasi kes meist hoolivad, tegelikult oleme ikkagi üksi, kui just me leia seda üht ja ainust, sobivat.
Ka "Raamatukogupolitseinikus" on primaarsel kohal inimene oma üksinduses - Sam, Dave, Naomi. Inimene üksi oma hirmude, nõrkuse ja valuga. Kõik see paelus mind jäägitult juba vaieldamatu lemmiku "Lisey lugu" puhul. Teose peateema - vampirism jäi antud loo puhul minu jaoks absoluutselt teisejärguliseks. See lihtsalt ei olnud tähtis! Minugi poolest oleks võinud seal raamatukogus möllata kasvõi kuri hunt. See ju ei olnudki määrav. Samuti jäi minu jaoks lahjaks lõpp. Liiga kiirustav. Tundus nagu oleks "time line" peale surunud ja selle keskosa teemaarendusest ei jäänud paraku midagi alles. Vähemalt minu jaoks mitte. Kuid kõik muu korvas selle pisikese vajakajäämise ja ma sain tõelise vaimse naudingu osaliseks. Aitäh Sulle kallis autor!

Dagmar Lamp "Ööd kollases autos"

Dagmar Lamp kirjanikuna on mulle siiani alati meeldinud ja ka sel korral ma ei pidanud pettuma. Täpselt see, mida ootasin, selle ma ka leidsin. Ehk on ta küll antud raamatu puhul laskunud pisut sügavamale inimese üksinduse faasi ja selle erinevate põhjuste, väljundite (alkoholism) kirjeldamisesse ja piskusse analüüsi läbi nimitegelase Liise silmade. Liise on naistaksojuht ja seega ka pisut psühholoog, kes on omadega liiga sassis, et kõike päris selgelt ja sageli ka kainelt aduda. Kuid kas pole meis kõigis kübeke paranoiat ja alkoholismi? Minul igatahes on mõlemad. Olles tugevas surutises enese "jamadega", tiksun ja kriban ma varasel õhtupoolikul oma blogi ja limpsin viina, mille jaoks on ilmselgelt liiga varajane kellaaeg. Nagu Liisegi. Samas it is my case ja my time. Muust ma hooli. Homme on uus päev oma uute murede ja jamadega. Täna on mul minu päev ja kui ma tahan unustada, siis nii ma ka teen ja see on ainult minu asi. Alati ei ole õnnelikku lõppu! Või siiski on? Elame, näeme. Liisel vähemalt oli!

Mari Järve "Esimene aasta"

Olen suures vaimustuses üle pika aja ja loodan siiralt, et kunagi tuleb ehk ka järg.
Autori teemavaldamine ja absoluutne ülemvõim käsitletu suhtes paneb kummardama.
Kusagilt kaugelt saab alguse raske viirus, mis kribinal-krabinal jõuab ka Eesti pinnale. Kõik püüavad väljuda sellest jamast eluga, kuid linnad on karantiinis ja kedagi sisse-välja ei lubata. Ometi jõuavad 10 inimest erinevatel põhjustel pakku pääseda ja satuvad olude sunnil kokku. Haiguspuhangule järgneb peatselt ka infosulg ja näljahäda, mis viib paratamatult rüüstamise ja kaoseni. Koos üritavad nad ellu jääda, üksi nad seda ei suudakski ja pealtnäha nii erinevatest inimestest saab ühtehoidev "perekond".
Ärkasin isegi keset ööd üles ja adusin, et nägin kõike raamatus kirjeldatut unes. Küll oma versiooni loost, kuid siiski. Nii hinge läks raamat.
Häiris vaid see mobiilioperaatorite nimemäng. Pisut pentsik ja pointless oli. Oleks piisanud ühestki.
loterii.blogspot.com/2011/11/mari-jarve-esimene-aasta-2011.html

Wayne Bartlett, Flavia Idriceanu "Verelegendid." Vampiir ajaloos ja müüdis.

Olles viimasel ajal tarbinud ohtralt igasuguseid nn. vampiirikaid, sai vahelduseks siis ettevõetud midagi asjalikumat, et pisut targemaks saada vampirismi kui sellise ajaloost ja olemusest. Kerge ja hariv lugemine, pikitud ohtrate legendidega. Samuti sisaldab teos pisikest analüüsi seostest ja põhjustest ennekõike küll Dracula puhul, kuid kajastamist leiab ka Harry Potteri Voldemort ja paljud teised.
Samuti leiab viiteid nii kurikuulsa Vlad Teibasseajaja kohta, kui ka Elisabeth Bathory õõvastava loo.
Ja ehk on kasu raamatus ka kui Reisjuhist/planeerijast. Mõnda kirjeldatud paika on plaanis külastada endalgi, et osasaada neis paigus peituvast "muusast" ja müstikast.

Jackie Collins "Vaene väike lipakas tüdruk"

Mis seal ikka järjekordne naistekas. Seekord siis ilusate ja edukate elust LA-s. Igati loetav.
Endised koolikaaslased satuvad juhuslikult taas kokku, kui toimub kuulsa filmistaari mõrv. Üks neist on advokaat, teine mõrvatu tütar, kolmas kaob salapäraselt intriigi tõttu senaatoriga ja loosse mässitud rikkad ja edukad poisid tulevad oma kaastunnet avaldama ja hõljuvad muudel ärilistel ja panokaalutlustel ringi. Vist oli nii.
Seega igati ootuspärane ja tavaline värk.
http://www.apollo.ee/product.php/0860141