Gwen Hunter "Uinu vaikselt"

Loetud raamatud 2016:

1. F. S. Fitzgerald "Suur Gatsby"
2. Blake Crouch "Wayward Pines" 1.osa
3. Blake Crouch "Wayward Pines" 2.osa
4. Blake Crouch "Wayward Pines" 3.osa
5. James Patterson "Topeltrist"
6. OSHO "Seks on oluline. Seksist yliteadvuseni"
7. Tommy Hellsten "Jõehobu elutoas"
8. OSHO "Rõõm. Õnn, mis tärkab seespoolt"
9. OSHO "Armastus. Vabadus. Yksindus"
10. OSHO "Usaldus. Suund, mitte sihtpunkt"

OSHO "Usaldus. Suund, mitte sihtpunkt"

OSHO "Armastus. Vabadus. Üksindus."

OSHO "Rõõm. Õnn, mis tärkab seespoolt"

Tommy Hellsten "Jõehobu elutoas"

Minu jaoks pisut keeruline raamat. Lihtsalt kirjutatud, kuid pisut keeruline hoomata. Ilmselt olen ise niivõrd sügavas mülkas sarnaste probleemidega, et eitusfaas on kerge tekkima. Kes teab?

Raamat valdavalt lähisõtuvusest. Ma vist ei tunne kedagi, kes selle seisundi all vähesel või suuremal määral ei kannataks. Võibolla siiski kedagi tean ... "puude kallistajat", kuid temal on ilmselgelt teistlaadi psühholoogilised probleemid. Ja minu maailma tal kohta ju ei ole! Ei saa olla! Läksingi isiklikuks!

"Usalduse taastamine peab algama tõsiasjast, et kogetud traumad on tõepoolest olnud traumaatilised. Tuleb suuta näha, et teised on minu vastu tõepoolest halvad olnud, mitte süüdistada kõiges iseennast, nagu on see omane LS-persoonidele.

Usaldamatus juhib eristumisele. Kui pole usaldust teiste inimeste vastu, on võimatu lähedust kogeda." (lk.76)

"Viha väljendamine tähendab vihast loobumist. Inimene paljastab end sellega ja muutub haavatavaks. Viha vastandmõiste pole armastus, vaid ükskõiksus. Seetõttu kätkeb viha usaldust ja vahetust. Viha on samm täiskasvamise ja iseseisvuse suunas. Viha külge klammerdumine tähendab võimetust kanda vastutust elu eest." (lk. 153)

"Elu on täis vastuolulisusi. Mis on paradoks? Võib-olla meie mõistuse kummardus elu suure müsteeriumi ees. Elu ei ole mõistmiseks, vaid elamiseks." (lk. 161)

OSHO "Seks on oluline. Seksist üliteadvuseni."

Vahest on elus periood, kus keskendumine eneses on raskeim tegevus. Lubasin endale kunagi naerdes, et ma ei loe kunagi ühtegi nn. eneseabi raamatut! Võta näpust! Elu teeb oma korrektuurid ja iial ära ütle iial!

Hetkel olengi seisus, kus vähest tröösti pakub vaid selline kirjandus. Ravib samuti. Ehk oleks ka rääkimisest kasu, kuid igal sõbral on "loost" ehk olukorrast oma individuaalne versioon ja see ei tröösti. Raamat aga jutustab sulle oma lugu, ei mõista hukka ja äratundmisrõõm on tajutav ... .

"Kuid nende suhtes, kes vannuvad, tuleb alati olla ettevaatlik, sest nende sees pulbitseb ilmselgelt midagi enamat kui vanne, midagi, mille vastu nad peavad vande andma. Vanne, otsus on pealispinnal, väljaspool. Selle teeb mõistuse teadlik osa. Ent asi, mille kohta otsus tehakse, on seespool, alateadliku mõistuse labürintides." (lk. 23-24)

muinasjutt: Shel Silverstein "Helde puu" (lk. 33-37)

"Kuid me unustame, et alla surudes ei saa midagi hävitada. Vatupidi, see muutub üksnes tugevamaks. Me unustame ka selle, et millegi mahasurumine suurendab meie tõmmet selle poole. See, mida maha surume, laskub meie teadvuse sügavamatesse kihtidesse. Me võime suuta seda mahasuruda ärkveloeku ajal, kuid öösel sõhvatab see meie unenägudes. See ootab seespool, valmis väikseimagi võimaluse korral välja hüppama.

Mahasurumine ei vabasta meid millestki, vastupidi, see juurdub sügavamale alateadvusse ja me oleme veel kindlamalt lõksus." (lk. 66)

koht: Khajuraho tempel - seintel vaimset seksi sümboliseerivad pildid. (lk. 115)

"Elu on kasulik ja kui keegi mõrvatakse on ka surm kasulik. Kuuli tõttu saabunud surm saavutab sageli selle, mida elu ei suutnud." (lk. 119)

"Seks peaks olema lõbus asi, mitte tõsine lugu, milleks see on kunagi muudetud. See peaks olema nagu mäng: kaks inimest mängivad teineteise kehalise energiaga. Kui mõlemad on õnnelikud, ei peaks see kellegi teise mure olema. Nad ei tee kellelegi viga, nad lihtsalt tunnevad teineteise energiast rõõmu. See on kahe energia tants. See ei peaks ühiskonna mure olema. Kui just keegi ei sekku kellegi teise ellu - määrib end kaela, sunnib end peale, on vägivaldne, rikub kellegi elu - , siis pole ühiskonnal vaja sekkuda. Kõik on korras ja keegi ei pea sekkuma." (lk.143)

"Sügavas armuloos kaob mõnikord mõistus. Pole mõtteid, aega ega ruumi. Te saate tervikuga üheks." (lk.144)

"Tõeliselt seksuaalne inimene ei ole auahne. Miks? Ta ei igatse saada peaministriks või presidendiks. Miks? Auahnuseks muutuv energia on allasurutud seks. Seksuaalselt vaba inimene ei püüa kellekski saada. Ta on kõigega rahul." (lk. 145)

"Mida teadlikum, seda rohkem kannatate. Seepärast on nii, et mida rohkem inimene teab, seda rohkem ta kannatab." (lk. 171)

"Kui te armastate inimest, siis teate, et ta ei saa kellegi teise juurde minna. Ja kui ta läheb, siis pole midagi teha. Mida te saate teha? Te võite selle inimese tappa, kuid surnud inimesest pole eriti kasu.

Kui te armastate inimest, siis usaldate, et ta ei saa kellegi teise jrrde minna. Kui ta läheb, siis pole armastust ja pole midagi teha. Armastus toob selle arusaamise. Pole armukadedust.

Nii, et kui on armukadedus, teate hästi, et armastust pole." (lk.228)

"Armastus ei saa olla armukade. Armastus on alati usaldav ja kui juhtub midagi, mis murrab teie usalduse, peate sellega leppima, selles suhtes pole võimalik midagi ette võtta, sest ükskõik mida teete, see hävitab teise.

Usaldust ei saa peale sundida, kuid armukadedus püüab seda teha. Armukadedus üritab, paneb teid tegema kõiki pingutusi usalduse säilitamiseks, kuid usaldus pole midagi, mida säilitada. See kas on olemas või seda pole ning selles suhtes ei saa midagi peale hakata. Kui see on olemas, lähete sellest läbi, kui seda pole, minge parem lahku."

"Kui pole usaldust, minge lahku - mida varem, seda parem -, nii te ei saa kahju, te ei saa viga, teie võimekus jääb värskeks ja te suudate kedagi teist armastada. See koht, see mees, see naine pole teie jaoks. Liikuge edasi, kuid ärge teineteist hävitage." (lk.230)

"Tõeliselt autoriteetne inimene ei karda kunagi autoriteeti kaotada. Ta ei saa seda kaotada, pole võimalik seda kaotada. See ongi erinevus autoriteetse ja autoritaarse inimese vahel. Autoritaarsel inimesel ei ole tegelikku autoriteeti, ta on teeskleja. Autoriteetne inimene võib end täielikult paljastada, sest tema autoriteet ei ole väljaspoolt peale surutud - see on tema olemus, tema kogemus, tema tõelisus." (lk.253)

"Kui ta tahab minna teise naisega, siis ta läheb. Mida on siin teha? Siin olete peaaegu abitu.

Enne kui temast sai teie poiss-sõber, armastas ta kindlasti teisi naisi, nii et ta tuli nende juurest ära: ühel päeval läheb ta ka teie juurest ära. Inimene peab leppima tegelikkusega. Kui ta poleks ringiliikuja, poleks ta üleüldse teie juurde tulnudki, ta oleks jäänud igaveseks ühe naise juurde, aga ta on ringiliikuja, nii et te saite võimaluse. Nüüd liigub ta edasi, nii et kõik on korras." (lk.256)

persoon: Wilhelm Reich - inimene, kes töötas seksuaalelektri kallal (lk.276)

 

James Patterson "Topeltrist"

muusika:
Stevie Wonder (lk.22)
Jimmy Cliff (lk.23)

raamatud:
Nicole Krauss "Armastuse ajalugu"
Daniel Woodrell "Talve hari"

Blake Crouch "Wayward Pines" III osa

Blake Crouch "Wayward Pines" osa II

Blake Crouch "Wayward Pines" osa I

F. S. Fitzgerald "Suur Gatsby"

Vahest ongi nii. Ja see on elu. Seekord lihtne ja saladusteta lõpp. Tänapäev tundub olevat keerulisem. Kui mina sureks? Egas minu matustelegi eriti inimesi ei tuleks. Sugulased jah ja needki kohustusest. Ülejäänud "tavaar" liugleks linnas ja nn. teeskleks meeleheitest tingitud seisundit joomise eesmärgil. Aga nad oleks olemas. Vähemalt!

muusika: Vladimir Tostoff "Maailma džässi ajalugu" (lk.48)
https://www.youtube.com/watch?v=PkPnO36HRUk

Loetud raamatud 2015:

Kuidagi kasiseks on see raamatu seltsis chillimine jäänud... kurb.

1. E. L. James "Viiskümmend halli varjundit"
2. E. L. James "Viiskümmend tumedamat varjundit"
3. Stephen King "Lemmikloomasurnuaid"
4. E. L. James "Viiskümmend vabastatud varjundit"

E. L. James "Viiskümmend vabastatud varjundit"

"Ma arvan, et tõeliselt vihane saab olla ainult selle peale, keda sa tõesti armastad." (lk. 454)

muusika:
Fauri "Reekviem" (lk. 158)
Chopin Prelüüd e-moll "Lämbumine" (lk. 260)

Stephen King "Lemmikloomasurnuaid"

"Kogu jutt jõuluaegsest depressioonist on lihtsalt hunnik paska. Küsi suvalise matusekorraldaja käest. Enamik inimesi on jõulude ajal täitsa õnnelikud ja tahavad elada. Seega nad ka elavad. Tavaliselt saame suure hunniku just veebruari paiku. Gripp võtab vanemaid inimesi ja loomulikult ka kopsupõletik - kuid see pole kõik.Tuleb ka inimesi, kes on võidelnud vähiga nagu hullud juba terve aasta või isegi kuusteist kuud. Siis jõuab kätte vana paha veebruar ja vähk sõidab neist justkui teerulliga üle. 31. jaanuaril lastakse nad haiglast välja ja nad tunnevad end tervisest pakatavad. 24. veebruariks on nad mulla all. Inimestel on veebruaris infarktid, insuldid, neerupuudulikkus. See on üks halb kuu. Inimesed väsivad veebruaris ära. Meie siin oma ametis oleme sellega harjunud. Aga siis juhtub sama asi ilma igasuguse põhjuseta juunis või oktoobris. Mitte kunagi augustis. August on rahulik kuu. Kui just mõni gaasitoru ei plahvata või linnabuss ei sõida sillalt alla, ei lähe surnuaia krüpt augustis kunagi täis." (lk.408-409)

E. L. James "Viiskümmend tumedamat varjundit"

muusika:
Eva Cassidy (lk.209)
Van Morrison (lk. 419-420)
Roberta Flack "The First Time Ever I Saw Your Face" (lk.493)
loe:
Daphne du Maurier "Rebecca" (lk.288)

E. L. James "Viiskümmend halli varjundit"

muusika:
Thomas Tallis "Spem in Alium" (lk.491)
Chopin Prelüüd, Oopus 28, nr.4 E-minoor
Bach "Marcello" (lk.494)

vaata:
"La Traviata"
loe:
"Kameeliadaam" (lk.446)

Loetud raamatud 2014:

1. Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome"
2. Georges Simenon "Saint-Pholieni kiriku poodu"
3. Matti Rönkä "Mõrtsuka näoga mees"
4. Diana Leesalu "Mängult on päriselt"
5. Guillermo del Toro, Chuck Hogan "Igavene öö"
6. Mia Leelo Kanarbik  "Tubli tüdruk"
7. Stephen King  "Pärast päikeseloojangut"
8.  Agnes Martin-Lugand "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi"
9. Nasta Pino  "Trepikoda"
10. Kiiri Saar  "Punamütsike kakssada aastat hiljem"
11. Emmi Itäranta  "Vesi mäletab"
12. Stephen King  "Carrie"
13. H.G. Wells  "Nähtamatu"
14. H.G. Wells  "Inimjumalad"

H.G. Wells "Nähtamatu", "Inimjumalad"

"Varem või hiljem peab inimene heitma haigevoodisse ja kannatama, ta peab mõtlema, algul palavikuliselt, siis jõuetult ning lõpuks kustuma, millega mõte lõplikult lakkab." lk. 324 "Inimjumalad"

"Nähtamatu" - liiga lihtsakoeline minu jaoks. Ilmselt leierdatud teema, kuigi tõdema peab ilmselget algupära fakti. Sageli ongi koopiad originaalist paremad ja leides siis selle, et millest kõik alguse sai, on huvi juba eos surnud.

"Inimjumalad" - täiesti minu teos. Erandiks vaid kohatised liigsed maastikukirjeldused. Peategelane ise oli üdini sümpaatne oma inimlike vigade ja ellusuhtumisega. Üksinduse tundmine ka kõige maalilisemas maailmas on adutav mulle oma äratundmises. Inimene on ikka üksi, alati. Olgu või ümbritsev suur pidu ja pillerkaar, indiviid ei saa olla eal rahul ega õnnelik. Vist. Mina ka ei saa. Selles suhtes oleks Utoopia ka minu jaoks unistuste paik, et mõtiskleda, filosofeerida, õppida ... ja seda kõike suuremat muret tundmata materiaalsete väärtuste üle. Siin ja praegu on iga hetk raha ja selle ümber ka elu keerleb. Mammoni kogumine on peamine, eesmärk omaette. Kurb. Paraku pean ka mina selle ori olema, nagu me kõik. Õnnelik ei saa olla ka inimene, kelle jaoks kogumine polegi oluline, siis päädib see pigem meeleheitliku hoidmisinstinktiga ja loomulikult pidev mure oma varanduse säilimise pärast. Surnud ring.

Stephen King "Carrie"

Olen viimse ihukarvani King´i fänn alates esmasest kokkupuutest tema loominguga. Seekordne "elamus" tegi haiget. Ma ei näinud ega tundnud seda. Õiglane ei oleks süüdistada kedagi, kui siis vaid iseenda mittepädevust või lugemisoskuse kadumist. On see võimalik? Alati on kergem kedagi teist süüdistada ja mina ei ole piisava pädevusega selle jaoks kohe mitte. Kuid ometi on igal inimesel õigus oma arvamusele ja minu arvamus seega on, et tõlge ja toimetamine antud teose puhul on täielik jama. Kui lause lõpuks on algus kaduma läinud, siis ... .

Loost endast. Lihtne ja labane koolivägivald, mida tuleb paraku ette igal ajal ja igas kohas. Carrie ise - tõrjutu, teistest erinev, üksik hing, kellele ometi on niipalju antud. Siinkohal siis telekineesi võimed. Ja kõige dramaatilisemal hetkel need vallanduvad. Inimene omas suures häbis ja alanduses ei suudagi kontrollida oma emotsioone ja kui talle on veel nii palju jumala poolt kaasaantud, siis võibki tulemuseks olla saatuslik tragöödia nagu selles looski.