Dagmar Lamp "Ööd kollases autos"

Dagmar Lamp kirjanikuna on mulle siiani alati meeldinud ja ka sel korral ma ei pidanud pettuma. Täpselt see, mida ootasin, selle ma ka leidsin. Ehk on ta küll antud raamatu puhul laskunud pisut sügavamale inimese üksinduse faasi ja selle erinevate põhjuste, väljundite (alkoholism) kirjeldamisesse ja piskusse analüüsi läbi nimitegelase Liise silmade. Liise on naistaksojuht ja seega ka pisut psühholoog, kes on omadega liiga sassis, et kõike päris selgelt ja sageli ka kainelt aduda. Kuid kas pole meis kõigis kübeke paranoiat ja alkoholismi? Minul igatahes on mõlemad. Olles tugevas surutises enese "jamadega", tiksun ja kriban ma varasel õhtupoolikul oma blogi ja limpsin viina, mille jaoks on ilmselgelt liiga varajane kellaaeg. Nagu Liisegi. Samas it is my case ja my time. Muust ma hooli. Homme on uus päev oma uute murede ja jamadega. Täna on mul minu päev ja kui ma tahan unustada, siis nii ma ka teen ja see on ainult minu asi. Alati ei ole õnnelikku lõppu! Või siiski on? Elame, näeme. Liisel vähemalt oli!

Aita Kivi, Dagmar Lamp, Kati Murutar, Inga Raitar "Seiklus neljale"

Väga omanäolise ja suurejoonelise reklaamkampaaniaga valgust näinud üllitis. Kui suvel (oli vist ikka suvel) seda Reporteris nägin, siis ikka imestasin ette ja taha, kuid raamatuostulisti sai ta kiirelt pikitud.

Et siis neli naist võidavad mingi kruiisi valdavalt penskarite luksuslaevale ja otsustavad hakata jutustama üksteisele lugusid endast ja oma lähedastest. Kõik nad on omamoodi ilusad ja edukad. Selline visualiseeritult natuke õnnetu, sest ei ole armastust, täiusliku naise fenomen. Ja nagu arvata, nad kõik leiavad endale selle õnneliku ja etteaimatava ilusa lõpu. Murutari loo puhul ainsana tuli lahendus pisut võõras ja üllatav.

Murutar üllataski. Liiga ülepingutatud tekst. Karjus teine oma kangelasega teiste vahelt täpselt nagu muudimuu. Ei haakunud üldise suminaga ja häiris oma ülepaisutatud sõnademängu ja keelevalikuga. Kahju.
Seevastu aga Lamp ja Raitar mängisid oma karakterid imeliselt välja ja nende laulukesi oli kõrvale ja meelele kaunis kuulata.

"- elu on liiga lühike ja väärtuslik, et raisata seda suhetele, mis sulle midagi ei paku, või inimestele, kes ainult sust energiat imevad, midagi vastu andmata." (lk 183 D. Lamp)
"Iga uus armumine on olnud omal moel murdepunkt. Iga uus töökoht või tegevus, mille enda jaoks esmakordselt avastanud olen. Iga uus kogemus, mis õpetanud elule uutmoodi vaatama. Uus mõtteviis või elustiil. Sõltub ju sellest, kas murdepunkt on miski, mis annab eluteele täisnurga all täiesti uue sihi, või miski, mis tõukab sind kulgema endisest õige pisut erineval suunal. Sest, olgem ausad, enamiku inimeste eluteed meenutavad ju pigem leebete loogetega sinusoide." (lk 189 A. Kivi)
"Tean nüüd, et laste ja liisingute nimel ei tohi kummi kuhugi keskpõrandale kokku venitada, nii et kõik on tegelikult õnnetud. Ei saa olla "natukene õnnelik" - nii, nagu ei olda ka "natukene rase". Sa kas oled või mitte." (lk. 241 K. Murutar)