Thursday, May 24, 2018

Val McDermid "Näkineiu laul"

Väga raske lugemine. Just nimelt tegelaste hoomamise kohapealt. Siiralt, ma ei saanud kuni lõpuni aru, kes uurijatest täpselt kes oli. Kes oli ülem ja kes oli alam? Lihtsalt liiga palju segadust tekitavaid nimesid.
Süžee ies oli köitev. Eriti kurikaela enda pihtimused. Nii perverssne, seksuaalselt perverssne.

"Elu on niigi liiga keeruline, et hakata veel kellelegi teist viiulit mängima." lk. 208

"Armastus pole pelgalt füüsiline külgetõmme, kuigi, jumal näeb, sa oled ahvatlev Aga armastus tähendab austust, imetlust, lummust ning seda kõike tunnen ma sinu vastu."
"...armastus on ainus, mis suudab võitu saada kohusetundest." lk.334

  

Monday, May 07, 2018

Rick Yancey "Viies laine"

Yancey nn. maailmalõpu triloogia esimene raamat. Ladus lugemine. Kohati jäi pingest puudu, kuigi idee iseeneses on minu jaoks köitev. Ilmselt seetõttu jäigi ta mul vahepeal riiulisse aastaks ootama ... . Kohe järge ostma ei torma. Ilmselt see räägib ka enda eest. Teada sooviks küll, et mis ja kuidas edasi. Vanemad mehed on mullegi nõrkuseks onju;)
No siinkohal küll tegemist teismelistega ja see nn. "vanem mees" võiks mulle pojaks olla. Aga asi põhimõttes. Vanusega seotud aukartuses ja imetluses. Olenemata siis vanusest ja sulandudes ise peategelase hinge, saades temaga hetkeks üheks:D

"Kui armastad kedagi. Kui nendega midagi juhtub, on see nagu löök südamesse. Mitte nagu löök südamesse, vaid tõeline löök südamesse." lk.256

"Sa ei saa end midagi uskuma sundida," vastab ta vaikselt. "Aga  sa võid lasta endal uskuda. Sa võid lasta endal usaldada." lk.264

"Surun pea käte vahele ja õõtsun edasi-tagasi ning mul on niisugune imelik tunne, nagu hõljuksin oma keha kohal, ja siis tõusen tuhinal taevasse, kiirusel tuhat kilomeetrit tunnis, ja vaatan, kuidas ma muutun tibatillukeseks täpiks, enne kui maakera suurus mu endasse neelab. Tundub, nagu oleksin maakerast vabaks lastud. Just nagu poleks enam midagi, mis hoiaks mind kinni, ja mind imetakse tühjusesse. Just nagu ma oleksin seotud hõbedase köiega ja nüüd on see köis katkenud." lk.337

"Enne seda, kui ta mu leidis, arvasin, et tean, mis üksindus on, kuid mul polnud õrna aimugi. Sa ei tea, mis on tegelikult üksindus, enne kui oled selle vastandit tunda saanud." lk.337

"See ei alga mu peas, nagu olin arvanud. Mu kehas võtab hoopis maad imeline soojus, mis levib mu südamest väljapoole, ja mu luud ja lihased ja nahk sulanduvad minust hoovavas soojuses, kuni see vallutab maa ja universumi piirid. Soojus on kõikjal ja kõik. Sellele kuulub mu keha ja kõik väljaspool mu keha. Ja siis tunnen teda; ka tema on soojuses ja meid ei eralda miski, pole ühtki kohta, kus mina lõpen ja tema algab ja ma avanen nagu lill vihmale, piinavalt aeglaselt ja peadpööritavalt kiiresti, lahustun soojuses, lahustun temas ja seal pole midagi näha, ta kasutas seda sõna lihtsalt selleks, et selle kirjeldamiseks ei olnud sõna, ta lihtsalt on." lk 346 - 347
Seda viimast pean mina väga kaunilt formuleeritud tingimusteta armastuse kujutlemiseks. Nii ongi. Olla üks. Ja tunda ja tunnetada ... .