Kogu see üllitis romaani poolt tekitatud vahetute emotsioonidega kadus. Masendav. Alles jäi vaid üldistav kokkuvõte tunnetest.
Koolivägivald, eneseleidmine, hetkeemotsioonidest ajendatud teod, inimesed, kes elavad topeltelu, aeg (sündmused ise ehk on ajatud aga minu jaoks kindlalt isiklikus ajastus) ... .
Mis siis ikka ...
Sõnatuksvõttev, julge ja igati muljetavaldav teos. Mul puudus absoluutselt igasugune ettekujutus, mida see endast kujutada võib. Kõik see valu edasiantuna nii peenes eneseiroonia võtmes oli peatükk peatüki järel nauditav ja üllatusi täis.
Showing posts with label Diana Leesalu. Show all posts
Showing posts with label Diana Leesalu. Show all posts
Sunday, February 23, 2014
Subscribe to:
Posts (Atom)
