Kunagi lapsena olin vaimustuses. Taasavastus tekitas rõõmu kergusest ja teksti voolavusest. Krimkadega on mul üldse kummaline suhe. Jäävad teised kuidagi pealiskaudseks minu jaoks (aastaid-aastaid tagasi lugesin neid ometi andunult). Seda eriti viimastel aastatel. Gulik oma vanas headuses vähemalt ei tüüdanud vaid pakkus pisikese taasavastusrõõmu, et oh selle nüansi peale ma kohe ise ei tulnudki. Kuigi jah ..., et siis mida?
Kohtunik Di abiline Tao Gan tegi muidugi väga omapärase etteaste kogumise ja kokkuhoiu teemal:
"Taevas on meile kinkinud nii palju häid asju, pealegi ilma rahata! Katus pea kohal, toitu kõhu jaoks, riided ihukatteks. Ma kardan alati, et ühel heal päeval taevas vihastab, nähes, et me peame neid asju enesestmõistetavaks ja isegi kulutame neid mõtlematult. Sellepärast ei suuda ma ära vistata midagi, mida saab veel ühel või teisel viisil kasutada." (lk. 137)
Huvitav kas mõni nõukaaegne pahnakollektsionäär on samasugusele tulemile jõudnud? Kahtlen.
Õõvastav on muidugi ka kohtunik Di polügaamia. No ma saan aru, et ühiskond ja kultuur nõudis seda, kuid ikkagi on pahakole lugeda. Väkk. Ümmardame kõik koos ühte meest ja siis jagame mitmekesi sõbralikult voodit ja vorbime "isandale" lapsi. No mulle ei meeldi see lihtsalt. Aga eks tuleb leppida nende sellele ajastule iseloomulike pisiseikadega, et nautida Gulik´u kohtunik Di seiklusi.
