Wednesday, April 23, 2014

Nasta Pino "Trepikoda"

Väga südamlik ja armsalt nukra alatooniga raamat. Puhas sõnade nauding. Lihtne ja voolav ning mõtlemapanev lugu kolme naise möödunud eluteest. Mida sooviti, mida saadi, mis jäi saamata ning mis ootab veel ees.

"Minu isa oli emast viisteist aastat vanem ja nad olid õnnelikud. Üksainus asi on halb.
Mis asi?
Eks ikka see, et naisel võib pikk lesepõlv tulla, mu vanematel oli nii. Sa mäletad küll, kui üksikuna su vanaema ennast vahel tundis. Ta jäi sõbast ilma, oma parimast sõbrast." (lk.76)

"Kas ongi nii väga vaja noort inimest igal sammul raamidesse suruda? Las iseseisvuvad. Las saavad varakult teada, et kõik, mis teed, teed iseendale. Sõnakuulelikkus ei ole alati voorus. Sõnapidamine küll." (lk. 86)

"Meil kõigil on ükssama hirm. See on hirm üksijäämise, abituse, hüljatuse, äraunustamise ees. Üksinduse hirm. Me ei räägi sellest, aga tunnetame seda kogu aeg. Räägime seespidiselt, iseendaga." (lk.109)

"Inimesed vajavad üksteist. Kõik need hõiskamised üksiolemise ja vabaduse võludest on puhas ilukirjandus. Nädala võib ju asustamata saarel iseseisvust nautida, mitte kauem. Mina ei taluks päevagi, hakkaksin kuu poole ulguma nagu hunt." (lk. 112)

"Usun. Ja veel usun, et inimene ei tohiks lõputult iriseda, miks tal pole seda ja toda, miks ta pole elus nii hiilgava eduni jõudnud kui mõni teine. Ju too teine on siis teistmoodi inimene, tal on olnud teistmoodi tahtmised ja võib-olla ka palju suuremad võimed. Aga kas ta oma suure edu sees ka teistest õnnelikumaks on saanud? Mina leian, et iga inimene peaks tänuga vastu võtma selle, mis talle antud. Mitte oma elu ära kulutama nende asjade taganutmisele, mis oleksid ehk võinud olla, aga milleni ta ei jõudnud. Saamatus pole kõige hullem omadus, alatus on." (lk. 114)


Saturday, April 19, 2014

Agnes Martin-Lugand "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi"

Üks minu vaieldamatutest lemmikutest. Iga rida oli täis ehedat emotsiooni. Kaotusvalu on mulle millegipärast alati südamelähedaseks teemaks olnud. Ja kui see on veel emotsionaalselt õieti väljendatud, siis ma olen raamatu lummusse uppunud. Nüüd ja alati.
Minu pere on minu maailm. Ainus maailm. Ilma nendeta ei oleks mind. Ma oleks kadunud hing ja uut algust ei ole olemas. Minu jaoks. Lugedes, kuidas keegi suudab selle valuga leppida ja sellest välja tulla on tõeline ime - innustav ja inspireeriv.
Märkmeid raamatust:
Jay McInerney "Hea elu" (lk. 93)
Arani saared (lk. 94) - inspireeriv paik mida külastada, et leida end taas.
Chuck Palahniuk, Irvine Welsh (lk.146)
Laurent Betton "Maised laibad" ja loomulikult 
Sade "Ohtlikud suhted" (lk.147)

Tuesday, April 15, 2014

Stephen King "Pärast päikeseloojangut"



Ilmselgelt on Stephen King saanud minu omaks. Avarii mõjus talle täiesti eriskummalisel moel. Minu jaoks.
Jutud:
  • "Willa"
  • "Kakukesetüdruk"
  •  "Harvey unenägu"
  • "Peatuspaik"
  • "Velotrenažöör"
  • "Asjad, mis jäid neist maha"
  • "Koolilõpu pärastlõuna"
  • "N."
  • "Põrgukass"
  • "New York Times soodushinnaga"
  • "Tumm"
  • "Ayana"
  • "Väga kitsas koht"