Tavaliselt raamatut lugedes teen ma märkmeid enda jaoks olulistest või imelistest väljaütlemistest. Seekord läks asi teisiti. Võin selle kribada Indoneesia reisi arvele või siis veelgi "haipivamalt", et neid nn tõdesid oli liiga palju ja enamgi veel ...
Üks mis saadab mind ja jääbki saatma on see, et miks me ei tervita oma kaasat nagu me tervitame igapäevaselt oma lemmiklooma. Näiteks kassi. No onju nii..... Oi Miisu kullakene .... paipai ja musi musi ja oled nii mõnus .... .
Aga elukaaslane??? "Noh? Sa ka kodus? Okei."
Tegelt ju ei ole okei!!! Miks sa temaga ei miilusta? Miks sa teda ei nuusuta ja ei hellita nagu lemmikut? Tegelikult tema ongi ju sinu suurim lemmik!!! Ise sa valisid ta endaga oma elu jagama!!!
Kohutavalt kahju on mul tegelikult, et mul ei ole olnud võimalust Tiinaga rohkem kohtuda. Individuaalselt on see minu jaoks hetkel materiaalselt too much. Grupiloengud on jälle mu töö tõttu olnud mulle absoluutselt mittesobival ajal. No mitte kuidagi ei joppa! Kole kurb tegelikult... .
Selle kohta saaks muidugi öelda, et ehk ei ole mulle seda praegu tegelikult vaja. Sama kehtib ju ka Bali ravitseja kohta, kellega ma olenemata oma ponnistustest kokku ei saanudki .... . Aga me saame kokku ja me teame seda mõlemad! Lihtsalt ei olnud see hetk!
Oeh .... imeline raamat imeliselt naiselt .... !!!
