Stephen King "Misery"

Stephen King "Lemmikloomasurnuaid"

"Kogu jutt jõuluaegsest depressioonist on lihtsalt hunnik paska. Küsi suvalise matusekorraldaja käest. Enamik inimesi on jõulude ajal täitsa õnnelikud ja tahavad elada. Seega nad ka elavad. Tavaliselt saame suure hunniku just veebruari paiku. Gripp võtab vanemaid inimesi ja loomulikult ka kopsupõletik - kuid see pole kõik.Tuleb ka inimesi, kes on võidelnud vähiga nagu hullud juba terve aasta või isegi kuusteist kuud. Siis jõuab kätte vana paha veebruar ja vähk sõidab neist justkui teerulliga üle. 31. jaanuaril lastakse nad haiglast välja ja nad tunnevad end tervisest pakatavad. 24. veebruariks on nad mulla all. Inimestel on veebruaris infarktid, insuldid, neerupuudulikkus. See on üks halb kuu. Inimesed väsivad veebruaris ära. Meie siin oma ametis oleme sellega harjunud. Aga siis juhtub sama asi ilma igasuguse põhjuseta juunis või oktoobris. Mitte kunagi augustis. August on rahulik kuu. Kui just mõni gaasitoru ei plahvata või linnabuss ei sõida sillalt alla, ei lähe surnuaia krüpt augustis kunagi täis." (lk.408-409)

Stephen King "Carrie"

Olen viimse ihukarvani King´i fänn alates esmasest kokkupuutest tema loominguga. Seekordne "elamus" tegi haiget. Ma ei näinud ega tundnud seda. Õiglane ei oleks süüdistada kedagi, kui siis vaid iseenda mittepädevust või lugemisoskuse kadumist. On see võimalik? Alati on kergem kedagi teist süüdistada ja mina ei ole piisava pädevusega selle jaoks kohe mitte. Kuid ometi on igal inimesel õigus oma arvamusele ja minu arvamus seega on, et tõlge ja toimetamine antud teose puhul on täielik jama. Kui lause lõpuks on algus kaduma läinud, siis ... .

Loost endast. Lihtne ja labane koolivägivald, mida tuleb paraku ette igal ajal ja igas kohas. Carrie ise - tõrjutu, teistest erinev, üksik hing, kellele ometi on niipalju antud. Siinkohal siis telekineesi võimed. Ja kõige dramaatilisemal hetkel need vallanduvad. Inimene omas suures häbis ja alanduses ei suudagi kontrollida oma emotsioone ja kui talle on veel nii palju jumala poolt kaasaantud, siis võibki tulemuseks olla saatuslik tragöödia nagu selles looski.

Stephen King "Pärast päikeseloojangut"

Ilmselgelt on Stephen King saanud minu omaks. Avarii mõjus talle täiesti eriskummalisel moel. Minu jaoks. Jutud: "Willa" "Kakukesetüdruk"  "Harvey unenägu" "Peatuspaik" "Velotrenažöör" "Asjad, mis jäid neist maha" "Koolilõpu pärastlõuna" "N." "Põrgukass" "New York Times soodushinnaga" "Tumm" "Ayana" "Väga kitsas koht"

Stephen King "Raamatukogupolitseinik"

Olles läbilugenud peaaegu kõik eesti keeles ilmunud Stephen Kingi teosed ja näinud vististi kõiki tema teoste ainetel vändatud linateoseid, julgen väita, et King on alati olnud mu vaieldamatu lemmik. Iseäranis paelub mind tema suurepärane oskus kirjeldada inimese üksindust. ÜKSINDUST suurte tähtedega. Kui raske on leida oma tõelist hingesugulast ja mida tähendab tema kaotamise lein, valu või mitteleidmisest tekkinud tühjustunne. Ükskõik kui palju on me ümber lähedasi kes meist hoolivad, tegelikult oleme ikkagi üksi, kui just me leia seda üht ja ainust, sobivat.
Ka "Raamatukogupolitseinikus" on primaarsel kohal inimene oma üksinduses - Sam, Dave, Naomi. Inimene üksi oma hirmude, nõrkuse ja valuga. Kõik see paelus mind jäägitult juba vaieldamatu lemmiku "Lisey lugu" puhul. Teose peateema - vampirism jäi antud loo puhul minu jaoks absoluutselt teisejärguliseks. See lihtsalt ei olnud tähtis! Minugi poolest oleks võinud seal raamatukogus möllata kasvõi kuri hunt. See ju ei olnudki määrav. Samuti jäi minu jaoks lahjaks lõpp. Liiga kiirustav. Tundus nagu oleks "time line" peale surunud ja selle keskosa teemaarendusest ei jäänud paraku midagi alles. Vähemalt minu jaoks mitte. Kuid kõik muu korvas selle pisikese vajakajäämise ja ma sain tõelise vaimse naudingu osaliseks. Aitäh Sulle kallis autor!

Stephen King "Lisey lugu"

Algul ei saanud vedama aga peale paari esimest peatükki ei saanudki enam pidama. Et siis kuni lõpuni välja.

Väga isiklik ja kurb romaan. Tahtmatult kandusid ka minu mõtted lähedastele ja võimalikule kaotusvalule. Õnneks ma ei ole midagi nii isiklikku veel kogenud, kuid mingil hetkel me kogeme seda paratamatult kõik. Siis oleks vist õige hetk teos uuesti läbi lugeda ja ehk suudaksin seda tunnetada mõnest täiesti uuest aspektist. Lohutust peaks see igatahes pakkuma.

"Lisey lugu" on hoopis midagi muud, kui olen suure King´i fännina harjunud lugema. Isiklik, intiimne, samas ei tule puudust tunda ka õõvastavast teispoolsusest, müstikast ja acctionist. Bummi jahid;) TÕRIP (tõmba rihm pingule) jne.

Midagi jäi veel hinge ... inimesed, kes meist varakult lahkuvad .... neid armastab jumal lihtsalt rohkem, sest kutsub nad kiirelt enda juurde. Täpset sõnastust enam ei mäleta, kuid mõte jäi kummitama. Järgmine kord üritan märkmeid teha ja viidata:P