Suzanne Collins "Pilapasknäär"

Nii kui hommikul netis märkasin, et "Näljamängude" kolmas osa on müüki paiskunud, sibasin poodi. Tegelt ka! Arvan, et olin üks esimesi ostjaid;) Lugemine võttis aga pisut aega ja seda üldse mitte ajapuuduse tõttu. Aga kõigest järgnevast edaspidi...

Millegipärast meenub peale lugemist kohe haletotakas kunagine Estini hitt "Esimene lumi". Hmm. Kummaline ja kontekstivaba seos enivei. Kuid kas ainult?

Kõik raamatud olid julmad. See on fakt. Viimane aga lausa paistab pakatavat ülevoolavast ebaõiglusest ja liigsest julmusest, samas ka minnalaskmisest. Eks Katniss ole isegi üks neist minnalaskjaist ja seda lõpuni välja paraku. Nukker, kui noor naine on nii äraaetud, et tal puudub igasugune ambitsioonikus või eneseteostusvajadus. Kui ta lepib oma eluga, kui saatuse poolt määratud paratamatusega. Või oli see siiski tema enese kindel valik? Sel juhul sain mina asjadest ikka päris valesti aru. Epiloog karjus valust ja igatsusest.

Raamatu algus kippus venima. See 13. ringkonna bla-bla ei olnud kohe kindlasti minu jaoks. Hiljem läks asi muidugi oluliselt paremaks ja masendavamaks. Nimedes orienteerumisel tekkis kuni lõpuni välja tõsiseid raskusi. Mõnda tegelast ei suutnudki kuhugi liigitada või eelnevat assotsatsiooni leida.

Võrreldes sarja eelnenud osadega, oli "Pilapasknäär" nõrk. Pisut nagu imetud aga samas vajalik järg. Samas jäi "maitse" suhu, mis eneses on ju hea. Olgu siis sellel vere ja alanduse maitse, kuid peaasi, et tekitas emotsiooni.

Lugeda tasub kindlasti, ilma ei saa!

Suzanne Collins "Lahvatab leek"

Lugesin hilisööni, ärkasin hommikul tunnikese varem ja siis kannatasin terve igavikuna näiva tööpäeva, et millal küll koju pääsen lugema!

Tegemist siis Collinsi "Näljamängude" triloogia teise osaga. Kui esimene osa sai suhteliselt konkreetse lõpu ja jättis õhku kerge pinge, siis teine osa ehmatab lausa oma keerdkäikudega! Ja seda kõike üdini positiivses mõttes.

Kõikjal ringkondades on kaos ja Näljamängud algavad uuel aaastal uue hooga. Rohkemat ei tohi siinkohal ju ometi paljastada.

Kui esimene osa oli super, siis teine tundub olevat veelgi parem. Vinguda võin vaid lõpu kallal. Viimastes peatükkides arenes kõik kuidagi ülikiirelt. Tahes tahtmata jäi mulje, et autorile surus vist deadline peale ja ehk oli isegi etteantud teatud lehekülgede arvu limiit. Kuidagi liiga kokkusurutud oli see teise osa grande finale.

No ja siis muidugi need lahtised otsad .... uue osa ilmudes peab küll raamatupoe ukse taha juba varahommikul kiibitsema minema. No ma lihtsalt ei suuda! Nii põnevaks on asi aetud.

PS! Katnissil tuli vist pubekas ka peale. Lõpus kammib ikka täitsa sassi ja ajab naljakat iba:P

http://www.ohtuleht.ee/raamatublogi/2189/

Suzanne Collins "Näljamängud"

Haaras algusest lõpuni. Pisut eelarvamust tekitas temaatika teadmine, kuid õnneks pidin pettuma. Ehk pisut lääge oli pikitud armulugu, kuid ilma selleta paistis õnnelik lõpp kaduvväike. Kuigi kas siiski? Peeta ei tekitanud minus tundeid, pigem vastumeelsust oma allaheitliku loomu poolest. Väkk. Tema küll unistuste printsi tiitlit ei vääri. Vähemalt minu jaoks mitte.

Üle pika aja sai esimene osa ka konkreetse lõpu. Pisut väsitav oli siiani lugeda ... ja siis kannatamatult oodata järgmise osa tõlget. Edasi tahaks teada küll, kuid õnneks painavaid mõtteid maha ei jäänud. Ja siinkohal seda kõike positiivse poole pealt. Et siis tahaks uut osa aga küüsi närides raamatupoe ukse taha seisma ei jookse. Siinjuures unetu öö ma endale siiski sain. Kella 6-ni hommikul ei ole just minu stiil unega võidelda ja lehti neelata!