Wednesday, April 23, 2014

Nasta Pino "Trepikoda"

Väga südamlik ja armsalt nukra alatooniga raamat. Puhas sõnade nauding. Lihtne ja voolav ning mõtlemapanev lugu kolme naise möödunud eluteest. Mida sooviti, mida saadi, mis jäi saamata ning mis ootab veel ees.

"Minu isa oli emast viisteist aastat vanem ja nad olid õnnelikud. Üksainus asi on halb.
Mis asi?
Eks ikka see, et naisel võib pikk lesepõlv tulla, mu vanematel oli nii. Sa mäletad küll, kui üksikuna su vanaema ennast vahel tundis. Ta jäi sõbast ilma, oma parimast sõbrast." (lk.76)

"Kas ongi nii väga vaja noort inimest igal sammul raamidesse suruda? Las iseseisvuvad. Las saavad varakult teada, et kõik, mis teed, teed iseendale. Sõnakuulelikkus ei ole alati voorus. Sõnapidamine küll." (lk. 86)

"Meil kõigil on ükssama hirm. See on hirm üksijäämise, abituse, hüljatuse, äraunustamise ees. Üksinduse hirm. Me ei räägi sellest, aga tunnetame seda kogu aeg. Räägime seespidiselt, iseendaga." (lk.109)

"Inimesed vajavad üksteist. Kõik need hõiskamised üksiolemise ja vabaduse võludest on puhas ilukirjandus. Nädala võib ju asustamata saarel iseseisvust nautida, mitte kauem. Mina ei taluks päevagi, hakkaksin kuu poole ulguma nagu hunt." (lk. 112)

"Usun. Ja veel usun, et inimene ei tohiks lõputult iriseda, miks tal pole seda ja toda, miks ta pole elus nii hiilgava eduni jõudnud kui mõni teine. Ju too teine on siis teistmoodi inimene, tal on olnud teistmoodi tahtmised ja võib-olla ka palju suuremad võimed. Aga kas ta oma suure edu sees ka teistest õnnelikumaks on saanud? Mina leian, et iga inimene peaks tänuga vastu võtma selle, mis talle antud. Mitte oma elu ära kulutama nende asjade taganutmisele, mis oleksid ehk võinud olla, aga milleni ta ei jõudnud. Saamatus pole kõige hullem omadus, alatus on." (lk. 114)


Saturday, April 19, 2014

Agnes Martin-Lugand "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi"

Üks minu vaieldamatutest lemmikutest. Iga rida oli täis ehedat emotsiooni. Kaotusvalu on mulle millegipärast alati südamelähedaseks teemaks olnud. Ja kui see on veel emotsionaalselt õieti väljendatud, siis ma olen raamatu lummusse uppunud. Nüüd ja alati.
Minu pere on minu maailm. Ainus maailm. Ilma nendeta ei oleks mind. Ma oleks kadunud hing ja uut algust ei ole olemas. Minu jaoks. Lugedes, kuidas keegi suudab selle valuga leppida ja sellest välja tulla on tõeline ime - innustav ja inspireeriv.
Märkmeid raamatust:
Jay McInerney "Hea elu" (lk. 93)
Arani saared (lk. 94) - inspireeriv paik mida külastada, et leida end taas.
Chuck Palahniuk, Irvine Welsh (lk.146)
Laurent Betton "Maised laibad" ja loomulikult 
Sade "Ohtlikud suhted" (lk.147)

Tuesday, April 15, 2014

Stephen King "Pärast päikeseloojangut"



Ilmselgelt on Stephen King saanud minu omaks. Avarii mõjus talle täiesti eriskummalisel moel. Minu jaoks.
Jutud:
  • "Willa"
  • "Kakukesetüdruk"
  •  "Harvey unenägu"
  • "Peatuspaik"
  • "Velotrenažöör"
  • "Asjad, mis jäid neist maha"
  • "Koolilõpu pärastlõuna"
  • "N."
  • "Põrgukass"
  • "New York Times soodushinnaga"
  • "Tumm"
  • "Ayana"
  • "Väga kitsas koht"

Tuesday, March 18, 2014

Mia Leelo Kanarbik "Tubli tüdruk"

Aga mulle meeldis:D
Teos on saanud negatiivseid hinnanguid. Otsest tagasisidet (viidatavat) kohanud ei ole (ega otsinud ka ei ole eriti). Mina sain oma emotsiooni kätte ja jäin sajaga rahule. Küll võin öelda, et kõike ei mõistnud, eks see teema olegi minu jaoks kauge ... aga siiski ... tubli viis!
Muusikat:
  • Beth Gibbons
  • Rustin Man (lk. 90)
  • Bruno Mars (lk. 160)

Sunday, March 09, 2014

Guillermo del Toro, Chuck Hogan "Igavene öö"

Sageli kipuvad kõikvõimalikud triloogiad, tetraloogiad jne. "käest minema". Kas raugeb lugeja endapoolne huvi, olgu põhjuseks kas kulunud vaheaeg, indiviidi eneseareng või mõni muu põhjus või ei suuda autor esimeses osas loodud pinget hoida ka teises osas ... nii olin ka mina kui igavusega löödud ja kulus pikk aeg enne kui suutsin haarata triloogia viimase osa järele.
Seekord sain siis meeldiva üllatuse osaliseks. Põnevust jagus, tegelased arenesid ja lugu jutustas end ilmekalt lõpuni.
Ephraim ei olnudki üliinimene vaid üks meie endi seast oma nõrkuste, himude ja hirmudega.
Elutingimused, millesse meid olude sunnil surutakse, võivad murda ja muuta meie kõigi moraalikoodeksit. Miski ei ole jääv ja enesestmõistetav. Kõik me sureme kunagi nagunii. Kuid millises maailmas me soovime eksisteerida? Kas pidev hirm, valu ja nälg on piisav hind olemise/ eksisteerimise eest, sest täisväärtuslikuks eluks ei saa seda ju nimetada (siinkohal viitan siis verelaagritele). Ka paremate privileegide saavutamisel on oma hind. Kas siis liigikaaslaste reetmise või ligimese hävitamise näol ... . Ilmselgelt ei ole ka see elu. Et siis Isanda käsilaste. Stonehearti meeste elu.
Lõpust... . Valusad ja ilusad lõpud jäävadki alati hinge. Ka selle triloogia lõpp, küll kohati etteaimatav, aga sellegipoolest ma LOOTSIN ja seda enam oli see vägagi ilusalt valus.

Sunday, February 23, 2014

Diana Leesalu "Mängult on päriselt"

Kogu see üllitis romaani poolt tekitatud vahetute emotsioonidega kadus. Masendav. Alles jäi vaid üldistav kokkuvõte tunnetest.
Koolivägivald, eneseleidmine, hetkeemotsioonidest ajendatud teod, inimesed, kes elavad topeltelu, aeg (sündmused ise ehk on ajatud aga minu jaoks kindlalt isiklikus ajastus) ... .
Mis siis ikka ...
Sõnatuksvõttev, julge ja igati muljetavaldav teos. Mul puudus absoluutselt igasugune ettekujutus, mida see endast kujutada võib. Kõik see valu edasiantuna nii peenes eneseiroonia võtmes oli peatükk peatüki järel nauditav ja üllatusi täis.

Monday, February 10, 2014

Matti Rönkä "Mõrtsuka näoga mees"

Järjekordset krimkat lõpetades ei ole sageli mõtteid mida jagada ja talletada. Seekord siis meeldiv erand. Ma ei saa väita, et oleks midagi erakordet lugenud. Kohati jättis raamat täiesti žanrivälise tundmuse.
Peategelane Kärppä meeldis mulle mehena vägagi. Tema olek, käitumine, välimus (selle kirjeldus siis) ja põhimõttekindlus. Viimane vist veel eriti.
Tegevuspaigad olid armsalt tuttavad. Situatsioonid ise küll pisut vanamoelised, kuid ilmselt arvestades raamatu ilmumisaega 2002 küllaltki päevakohased. Ise liigutaks seda smuugeldamisaega küll veel pisut varasemaks aga kas minagi seda enam täpselt mäletan. Tuttavaid seiku tuli mullegi ette. No analoogseid.

Thursday, January 23, 2014

Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome"

Lugema ajendas mind Soomega ühendav tugev seos mis mul viimase aastaga tekkinud on. Raske on, kui üks kaasadest on teine teiselpool lahte. Ühtides autori mõttega, see lähendab. Tunded on kasvanud veelgi ja igatsus on iga üksiku päeva lahutamatu osa.
Palju sain uut teada soomlastest, paljud enesepoolt avastatud hetked said kinnitust.
Soomlased ja nende kokkuhoidlikus.
Kummastav, kuid samas ju õige. Pigem on eestlane see kes laristab. Vähemalt mina. Kuid Soomes olles paratamatult lööb minus eneseski välja väike "roti kompleks".
Raha on isiklik teema ja iga sent on arvel.
Hiljuti oli mu töökaaslasel intsident, kui üks soomlane soovis vahetada viis 1-sendist 5-sendiseks, põhjendades seda sellega, et Soomes ju tillud enam ei kehti. Kõik see toimus restoranis sümpaatse arve tasumise ajal. No mine siis kuhugi mujale sööma!!!
Tervisespordi lembus.
Mu mees nagu mainis just jah, et soomlased on hullud. Väljas on 20 kraadi külma. Ma ei taha ületee poodigi minna aga nemad kärutavad vapralt jalgratastega ringi. Ehk on ka motivaatoriks raha, mida tööandja maksab boonusena jalgrattaga töölkäimise puhul, kuid ilmselgelt mitte ainult. See on neile põhimõtte küsimus.
Vaikus ja rahu.
Ja nii ongi. Soomes olles puhkan ma alati kõige paremini. Kõik veereb, kulgeb omasoodu. Kõigil on aega. Maailm ei jookse eest ära.
Liikluskultuur ja viisakus.
Kõik arvestavad kõigiga. Jalakäijad ja ratturid tänavad sind kui autojuhti, kui nendega viisakalt arvestad. Keegi ei ürita rullnokka mängida. Ja siis kontrastiks Tallinna liikluskultuur. Fui!
Soomlaste ausus.
Nagu autorgi mainis on see kaheotsaga asi. Mina olen neis tiba pettunud. Kogesin ise intsidenti, kus vene turist unustas oma kaamera maha ja keskealine soomlanna lihtsalt omastas selle silmagi pilgutamata. Lugu ise oli muidugi kurioossem ja ühtäkki teenindajana sain ka mina sellesse loosse segatud. Õnneks oli pealtnägijaid teisigi ja minu ausus kahtluse alla ei sattunud aga hinge jäi mulle ikka selline sapine ja õnnetu tunne.
Soome loodus köidab mindki ja ei mõista ma üht oma head tuttavat, kes seda maad ja loodust lausa jälestab, eelistades sellele Rootsit.
Muuseume ma ei olegi veel enda jaoks avastanud. Vist on alati liiga palju muud tegemist olnud. Kuid eks annab seda viga parandada. Ringi sõitnud olen see-eest juba natuke. Ja see on tõeliselt lahe. Paraku kaugemale põhja ei ole veel jõudnud, kuigi ka seal on sõpru ja tuttavaid ees. Eks jõuab veel.
Mulle meeldis see raamat. Palju kasulikku, huvitavat ja mõtlemapanevat. Aus soovitus kõigile Soome kolijatele või seal juba resideeruvatele inimestele. Midagi uut leiab kindlasti ja ohtralt äratundmisrõõmu!

Loetud raamatute nimekiri 2013:

  1. Annemarie Selinko "Desiree"
  2. Susan Mallery "Suusoojaks"
  3. kogumik "Kinnimüüritud tuba"
  4. Susan Mallery "Ihu ja hingega"
  5. Susan Mallery "Südamelt ära"
  6. Jenny Downham "Enne kui ma suren"
  7. Carlos Ruiz Zafon "Taeva vang"
  8. A. C. Doyle "Sherlock Holmesi memuaarid"
  9. Lee Child "Külaline"
  10. Kersti Dennis "Minu Las Vegas"
  11. Raymond Chandler "Pikk hüvastijätt"
  12. Henning Mankell "Näota mõrvarid"  

 

Wednesday, November 06, 2013

Raymond Chandler "Pikk hüvastijätt"

"Alkohol on nagu armastus," ütles ta. "Esimene suudlus on nõiduslik, teine on intiimne, kolmas on rutiin." lk. 22
 

Friday, October 11, 2013

Kersti Dennis "Minu Las Vegas"

Minu esimene selle sarja raamatutest. Mis mind sellise valiku tegemisele ajendas, jäägu minu teada.
Ladusalt ja lihtsalt kirjapandud. Kerge ja haarav lugeda. Ilmselgelt, kui kõik tõele vastab, siis sellel tüdrukul on fortuuna kõige parem sõber. Ka kõige hullemast jamast imekombel väljakeerutada ja nii kaugele jõuda on ikka omajagu vedamine.
Oleme autoriga suhteliselt ühest kandist pärit. Naljakas seik lihtsalt, et proua Suurmets ta paksuks tembeldas ja tantsida ei lubanud ... .
Mina olin ka ikka parajalt trulla, kuid võistlustantsuga tegelesin hoolega ja seda loomulikult samuti Suurmetsa juhendamisel (toona veel perekond Suurmetsa juhendamisel). Isegi võisteldud sai omajagu ja kehakaalust tingitud probleeme küll ei mäleta ... .

Monday, October 07, 2013

Monday, September 23, 2013

A. C. Doyle "Sherlock Holmesi memuaarid"

Väga hea algus krimiklassika sarjale. Ma ilmselgelt ei ole ainus, kes seda neelas:)
Tempokas ülevaade Sherlocki tegemistest ajast, mil see kõik alguse sai ja viimase grande finale mitte õnneliku lõpuga loole, kus see ka lõppeb. Vist.
Ma ei ole varem olnud väga suur Doyle fänn. Midagi olen ikka lugenud aga emotsioone ei mäleta. Nüüd on see igatahes kindlasti muutunud. Et siis AITÜMA Eesti Päevaleht ja Varrak.
Jutud:
  • "Hõbelauk" - tekitas kõige vähem emotsioone. Minu jaoks kõige kiretum terves kogumikus.
  • "Kollane nägu"
  • "Maaklerikontori ametnik"
  • "Gloria Scott"
  • "Musgrave`i rituaal"
  • "Reigate`i mõistatus"
  • "Vigane mees"
  • "Laevastikuleping"
  • "Kodune patsient"
  • "Kreeka keele tõlk"
  • "Viimane juhtum"

Tuesday, September 17, 2013

Carlos Ruiz Zafon "Taeva vang"


"Hullule tundub alati, et teised on hullud."
"Seda ma just ütlesingi seitsmekümne protsendi hispaanlaste kohta ..." lk.103

Ilmselgelt Barcelona-sarja kuuluvatest raamatutest kõige nõrgem. Vähemalt minu jaoks. See teos pajatab siis Fermini suure saladuse ja eluloo. Iseenesest ju põnev ja kaasahaarav, nagu kõik eelnevadki sarja raamatud, kuid paraku jäi seekord asi minu jaoks kuidagi hüplema.
Ajavahe samuti. Palju viidati "Ingli mäng" -us toimunule. Tekitas soovi see uuesti läbilugeda, sest palju jäi juba segaseks, ei suutnud seoseid meenutada. Natuke kurb. Sest ei saa ma üle ega ümber esimesest osast, mis on ja jääbki üheks minu lemmikraamatuks:)





Saturday, September 07, 2013

Jenny Downham "Enne kui ma suren"

Kurb, kui sa lihtsalt tead ja ootad seda kindlat tundi, mil surema pead. Olgu see lõpp valutu morfiinist täistopitud heleroosa pilv, kuid kõik see kokku... . Lähedased, kes maha jäävad, nende valu, kannatused ja kohustused ... . Mõtlemapanev, kas pole...
Olen isegi sageli mõelnud, mis siis kui ma saaksin teada, et ... . Paratamatult ma tahan, et ma ei teaks. Tulgu siis juba äkki ja suure pauguga. Teadmine võib meile anda küll lisaaega, kuid hind selle aja saamiseks on koletu ja kas see on seda väärt?
Mittetäisväärtuslik elu ja kannatused, tasuks paar lisanädalat/kuud.
Enamik meist vist haaraks siiski oma elunatukesest. Egoism ja enesealahoiuinstinkt jääks siiski võidumeheks. Lähedased ja nende kannatused, ohverdused - oleksid teisejärgulised. Ilmselgelt MINA saaks võidu.
Armas lugu isekusest, lähedaste proovilepanekust ja lõpuks alistumisest. Mõistmisest, et elust kinnihoidmishind ei ole seda enam väärt. Parem on lasta kõigel minna. Nii endal, kui oma lähedastel. Sest ka nende elu on ju sinu olelusvõitluse pärast seismajäänud.

"Sina muudkui ketrad iseendast rääkida, nagu sa oleksid maailmas ainuke, kellel mõni mure on. Me oleme kõik samas paadis, kas tead. Me sünnime, sööme, situme ja sureme. Nii ongi!" lk.154
 

Monday, July 08, 2013

Susan Mallery "Südamelt ära"

Kaualoetud kaunikene või ma ei teagi ... . Ehk siis õdede Titanite kolmas osa. Seekord siis peategelaseks neist noorim ja kõige metsikum, kes naftapuurtorni plahvatuses oma nägemise kaotas. Ei midagi uut:D Sama teema ikka:D

Wednesday, April 17, 2013

Susan Mallery "Ihu ja hingega"

Tegemist siis Titanite tetraloogia esimese osaga ehk Lexi looga. Nagu juba eelpoolses postituses sai mainitud, alustasin valest otsast.
Järjekordselt on tegu esimese armastusega. Aru ma ei saa mis värk sellega on ja tahtmatult tekkis minus küsimus, et kes minu esimene armumine ja/või armastus oli? Jõudsin järeldusele, et ei mäleta või on mu aju selle info lihtsalt blokeerinud. Arvestades minu ebastabiilset emotsionaalset seisundit viimasel ajal ja kevaddepressiooni, mida üritan erinevate vahendite abil tulutult uputada, on see tõik isegi suhteliselt loogiline.
Doosi ei ole ma veel kätte saanud ja kaks osa on veel ees. Ehk aitab ja saan reele tagasi. Hetkel ei suuda endiselt maailmaga suhelda. Kool, sõbrad - kõik on välistatud. Suudan end vaid töö ja alkoholiga uputada. Proovisin ennastpiitsutavat trenni aga eneseväsitamine ei andnud samuti tulemust. Unehäired lisandusid vaid .... . 

"Kui sul tekivad erinevate meestega pidevalt ühesugused probleemid, siis pole viga meestes, vaid sinus." lk. 201

Thursday, April 11, 2013

kogumik "Kinnimüüritud tuba"

Suhteliselt mõttetu kogumik. Hirmu ja põnevust ei õnnestunud üleüldse kogeda. Lõpupoolsed novellid ehk muutusid vist paeluvamaks aga muidu no ma ei tea ... . Erilisi mälestusi ei teki. Mainimist väärivad ehk "Uus päike" Fletcher, "Viirastuslik tõld" Edwards ja "Madam Crowli vaim" Le Fanu
Aga autorite list ikka ka:
W.E. Aytoun
Honroe de Balzac
Ambrose Bierce
Wilkie Collins
Catherine Crowe
Daniel Defoe
Charles Dickens
Amelia B. Edwards
Sheridan Le Fanu
J. S. Fletcher
John Galt
Theophile Gautier
Nathaniel Hawthorne
James Hogg
Washington Irving
Herbert Jenkins
Norman MacLeod
Prosper Merimee
Walter Scott
Samuel Warren
tundmatu autor