Tuesday, June 29, 2010

Suzanne Collins "Lahvatab leek"



Lugesin hilisööni, ärkasin hommikul tunnikese varem ja siis kannatasin terve igavikuna näiva tööpäeva, et millal küll koju pääsen lugema!
Tegemist siis Collinsi "Näljamängude" triloogia teise osaga. Kui esimene osa sai suhteliselt konkreetse lõpu ja jättis õhku kerge pinge, siis teine osa ehmatab lausa oma keerdkäikudega! Ja seda kõike üdini positiivses mõttes.
Kõikjal ringkondades on kaos ja Näljamängud algavad uuel aaastal uue hooga. Rohkemat ei tohi siinkohal ju ometi paljastada.
Kui esimene osa oli super, siis teine tundub olevat veelgi parem. Vinguda võin vaid lõpu kallal. Viimastes peatükkides arenes kõik kuidagi ülikiirelt. Tahes tahtmata jäi mulje, et autorile surus vist deadline peale ja ehk oli isegi etteantud teatud lehekülgede arvu limiit. Kuidagi liiga kokkusurutud oli see teise osa grande finale.
No ja siis muidugi need lahtised otsad .... uue osa ilmudes peab küll raamatupoe ukse taha juba varahommikul kiibitsema minema. No ma lihtsalt ei suuda! Nii põnevaks on asi aetud.
PS! Katnissil tuli vist pubekas ka peale. Lõpus kammib ikka täitsa sassi ja ajab naljakat iba:P

Thursday, June 24, 2010

Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"


Selline armas sümbolistlik muinasjutt.
Paraku oma arvamus puudub. Jääbki puuduma. Pisut Paulo Coelho tüüpi raamat.
Müts maha aga tõlkija - Krista Kaer ees! Imeline tõlge! Belissimo! Milline kaunis sõnademäng, voolavus ja värvivarieeningud!
"Me ei ole alati need, kellena me näime, ning peaaegu kunagi ei ole me need, kellena me end unistustes näeme." lk.28
"Muidugi loodab inimene alati, isegi nüüd - et teda kollektsioneeritakse, õigeks tunnistatakse, annoteeritakse, erinevaid variante kirja pannakse, et isegi tema autentsuses kaheldakse..." lk.52
"Iga naine võib nutta ilma pisarateta." ;"ja enamiku puudutus ravib. See sõltub haavast. Ta on naine,..." lk.109

http://www.kriteerium.ee/kataloog.php?uID=52&lang=esthttp://

Tuesday, June 15, 2010

Robert A. Heinlein "Tähesõdalased"



Heinlein oli vist üks mu esimesi vaimustusi ulme/fantasy vallas. Seetõttu ei saa ma ühtegi laitvat sõna lausuda. Mäletan senini esmakordset vaimustust, mis valdas mind seda teost lugedes. Korduvtarbimine kustutas kahjuks esmast eufooriat. Kuid vaid pisut. Senini vaimustab mind Heinleini militaristlik maailmakorraldus.
Kunnase kosmosesaagat lugedes valdas mind kummaline tuttavlikkus. Nüüd siis tean, et mida see mulle paljuski meenutas;) Kõik siin ilmas on varieeruvalt korduv oleks vist siinkohal asine väita.
Mitteteadjatele teadmiseks, et film ja raamat ei käi käsikäes. Kui film sisaldas peamiselt madinat, siis raamat on keskendunud pigem tulevikumaailma militaristlikule maailmakorraldusele ja sõjaväeteenistusele. Madinat saab tarbida vaid viimases peatükis. Kuid see just võlubki. Nii ehe ja inimlik ja nii enesestmõistetavalt edasi antud, et tekib paratamatult küsimus, et milleks üldse on vaja mõnda muud poliitilist valitsemiskorda.
Palju on öeldud monarhia, demokraatia ja kommunismi kohta, kuid paraku ei teinud ma märkmeid. Oluline on ehk see, et Heinlein on suutnud ammendavalt põhjendada, miks ei jää püsima ja ei sobi ükski poliitiline kord v.a. militarism.
Igati tore taasmeenutus;) Peaks vist "Nukkude isanda" ka kusagilt sebima ja pisut nostalgitsema.

Tuesday, June 01, 2010

Simon Holt "Neelatud"



Kõik saab alguse sellest kui tüdruk leiab raamatupoest ühe vana päeviku, mis sisaldab pealtnäha hullumeelse pajatusi neeljatest, kes võtavad üle inimese keha ja pagendavad ta enese nn. mina. Paraku avastab ta aga peagi, et tema väikevennast on saanud neeljas ja see kõik ei olegi väljamõeldis. Algab võitlus ja tagaajamine reaalsuses ja teistes dimensioonides, et päästa poiss.
No ei olnud õudne. Jäle aga oli kohati küll. Sisuvaene ja liiga kokkupressitud lühiromaan. Palju jäi vastuseta küsimusi, millele just oleks vastust soovinud.
Õnneks soetasin selle soodushinnaga hetkeemotsiooni ajel ja tööl olles ei tundunud selle lugemine ka just karjuv ajaraisk (muidu oleksin niisama passinud ja hullunud vaikselt). Seega julgen arvata, et ma ei kaotanud ega võitnud midagi. Lihtsalt jälle järjekordne linnuke kirjas;)

Wednesday, May 26, 2010

Guillermo del Toro, Chuck Hogan "Tõbi"



Järjekordse vampiirisaaga esimene raamat. Ootused olid erakordselt kõrged kuigi ma reeglina vampiire ei fänna.
Et siis Manhattanil puhkeb kaos ja paanika kui sinna saabub üks iidsetest. Rikkudes reegleid ja olles kampa löönud inimestega, hakkab ta valimatult nakatama inimesi. Sealt saab alguse sõda. Inimestevaheline ja ka vampiiride endi vaheline, kuna iidseid on rohkem ja see üks on rikkunud püha reeglit ja kokkulepet. Vampiirid ei ole romantilised kangelased, vaid midagi iidset ja koledat. Pigem inimhinge tappev viirus, mis võtab võimust keha üle. Pisut zombilikkust oleks vist täpne termin, kuigi nad tunnevad ja mõistavad, kuigi ei suuda oma ihasid ja kihku kontrollida. Ja siinkohal: zombid mulle ei meeldi!
Natuke pettusingi, kuna ootasin pisut inimlikkust, kuid selle asemel leidin eest hullunud vampiirzombid.
Siiski soovitan soojalt. Põnevat lugemist jätkub küllaga ja kaks rahutut ööd olid kindlustatud (nõrganärviline nagu olen, nägin õudukaid unes).

Saturday, May 22, 2010

Käisin poes (2)

Viimasel ajal on väga kiire. Raban kahe koha peal. No ja eila oli siis üle pika aja vaba päev. Peale väsitavaid iluprotseduure jäi tee peale RR. No mõtlesin, et piilun korraks sisse. Korraks oli vist mitu tundi ja kott sai raskeks.
RR-is olid nii nunnud fantasy soodukad: "Neelatud", "Kunagine ja tulevane kuningas", "Tähesõdalased" (no 25.- kroonu, ei saa ju soetamata jätta).
Veel lipsas mu kotti "Pagejad" ja pisut vanu raamatuid: "Jane Eyre", "Krokodill Gena ja teisi jutte" ja "Karupoeg Puhh".
No ja siis kaks korda "Romaanid". Sellised minientsüklopeedia laadsed. Tekkis küsimus, et miks ei ole eesti keelse olemas raamatut 1001 raamatut mida lugema peaks. Sellist oleks küll tore näppida!!!

Tuesday, May 18, 2010

Maite Carranza "Odi needus"



Triloogia osadest kahtlusteta parim. Kui esimesed kaks osa mind stabiilselt närvi ajasid, siis viimase läbisin raskusteta.
Et siis miks üldse lugeda kui ei meeldi? No olen kiiksuga. Sai kätte võetud, venitan ka lõpuni.
Tegemist siis naiste võimuga. Et on kaks erinevat nõidade liini. Surematud ja nn. head nõiad ja need siis omavahel madistavad. Mehed on lihtsalt ilusad ja head, kuid väga naiivsed ja rumalad.
Tegelikult on kõik tegelased naiivsed ja rumalad. Vist. See mind närvi pidevalt ajaski.
Ehk on tegemist liiga lastekaga ja mulle lihtsalt ei sobinud? Njah. Samas lastekaid ma ikka fännan vahest ju.
No kurjam küll ... ei ole millestki kirjutada. Sisu ei taha ju ümberjutustama hakata! Las ta siis jääb ja vajub unustustehõlma ... .

Friday, April 30, 2010

Jaan Ross "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"

Pisut intellektuaalsemat ja harivat kirjandust minu siiani tarbitud meelelahutuse vahele. Järgnevalt siis teemade loetelu sisukorrast lähtuvalt ja märksõnu seal leiduvast:

1)Sissejuhatus muusikapsühholoogiasse. Ülevaade psühholoogia arengust ja muusikapsühholoogia tekkest.

2)Helilooja ja kuulaja erinevast suhtest muusikateosesse. Märksõnaks dodekafoonia muusikas.

3)Inimese muusikalised võimed ja nende hindamine. Piage´t arengustaadiumite teooriale tuginev indiviidi muusikaliste võimete arengu teooria. Mozart ja tema erakordsus. Absoluutne kuulmine. Muusikaline võimekus ja selle seos pärilikkusega ja/või keskkonnaga milles sirgutakse. Muusikaliste võimete ja oskuste hindamine ja selle objektiivsus.

4)Muusika ja emotsioonid. Muusika mõju ja seotus filmis. Muusikud, kui erinevad psühholoogilised tüübid oma valikutes (pilli valikus jne.). Lavahirm ja selle positiivsed ja negatiivsed ilmingud. Bold

5)Muusika ja ülemhelide rida. Heli ja selle võnkesagedus. Tõva kõrilaulu olemus.

6)Muusika kui kommunikatsioon. Saatja (helilooja, esitaja), kanal, vastuvõtja.

7)Mälust ja muusikast. Kaja-, lühiajaline ja pikaajaline mälu muusikas. Protseduuriline, semantiline ja episoodiline mälu. Tonaalne ja dodekfooniline muusika.

8)Helikõrguse kognitiivsed dimensioonid. Pythagorase häälestus, võrdtempereeritud häälestus ja puhas häälestus. Laadi astmete hierarhia.

9)Tämbri kognitiivsed dimensioonid.

10)Keele ja muusika vastasmõjust eesti vanema rahvalaulu näitel.

11)Theodor Adorno "Sissejuhatus muusikasotsioloogiasse" kui Lääne muusikakultuuri mõtestamise katse. Kuulaja seitse iseloomulikku tüüpi Adorno järgi. Muusika ja selle seos rahvuslikkusega. Dirigent ja orkester ning nende suhe teineteisesse Adorno järgi.

12)Eetikast ja uurimismeetoditest psühholoogias. Ameerika psühholoogide eetikakoodeksi printsiibid. "Musta kasti" meetod, aju elektrilise aktiivsuse mõõtmine ehk elektroentsefalograafia (EEG), magnetoentsefalograafia (MEG) ja positronemissioontomograafia (PET). Sachsi pillideklassifikatsioon ja pillide tavapärane liigitus sümfooniaorkestris.

"Mille inimene meelde jätab, selle põhjal kujundab ta oma maailmapildi. Milline on inimese maailmapilt, see määrab tema tegutsemisviisi. Mis omakorda aitab kujundada meid ümbritsevat maailma selliseks, nagu me tahame (või ka selliseks, nagu me ei taha)." lk.88

"Ausus inimese käitumises on tihedalt seotud tema tegevuse läbipaistvuse ja ka eesmärgipärasusega, sest ebajärjekindel käitumine tekitab kõrvalvaatajas tihti õigustatud küsimusi sellise käitumise tegelike motiivide kohta." lk.163

Ja piisut õõvastav leid Uus-Guinea saarelt analoogina meile tuntud parmupillile. Mängija püüdab kinni suure kiili ja hoiab teda jalgadest. Kuna kiil soovib ära lennata, siis ta vehib tiibadega ja tekitab seega sumisevat heli. Mängija tõstab siis selle hargutava kiili suu juurde ja puhub seda. Pidavat toimima nagu parmupill ikka. Kole kas pole? Siinjuures siis viitan lk. 75, kus saab täpsemalt sellest lugeda.

Tuesday, April 20, 2010

Alice Sebold "Minu armsad luud"




Kõigepealt nägin ma filmi, mis tekitas vägagi vastakaid tundeid. Tibukollaselt õõvastav oleks vist siinkohal täpne kirjeldus.
Raamat ise oli juba ennem plaanis. Film ja raamat - nii sarnased ja nii erinevad. Kui filmi on jäetud teatud lapsemeelsust, siis raamatust endast õhkub kordades rohkem täiskasvanulikkust.
Tüdruk vägistatakse ja tapetakse ning ta ei kasvagi kunagi suureks. Tema silmade kaudu saame jälgida lähedaste ja omaste elu ja tundeid. Eelkõige siis tema vanemate omavahelisi suhtekeeriseid ja tema õe naiseks sirgumise lugu.
Palju on tundeid ja tundmusi.

Monday, April 05, 2010

Robert van Gulik "Templiviirastus"



Seekord siis tekkis tõsisem probleem nimedes orienteerumisel. Aga midagi ületamatult hullu ka ei olnud. Üllataval kombel ma seekord ei heitunudki kohtunikuhärra polügaamiast. Eks oli ka naiste roll kandvalt väike.
Põnev oli. Oluliselt parem kui "Kummitused kloostris".
Lugedes tekkis paratamatult ka perverssne huvi, et millega täpsemalt seal kloostris siis tegeleti. Vastus saabus samuti - budistlik tantrism. Väga palju eesti keelset infot ma selle nn. vulgaarsevõitu usundi kohta netist ei leidnud. Siiski ühe viite sain:

Sunday, April 04, 2010

John Grogan "Marley ja mina"



Kõigepealt nägin ma filmi, mis oli hea. Siis lugesin raamatut, mis oli kordades parem. Lausa suurepärane! Viimasel ajal olengi loomaraamatute fänniks muutunud.
Et siis lugu noorpaarist, kes võtab endale tähelepanuhäirete all kannatava labradori. Ja lugu sellest, kuidas nad koos kasvavad ja vananevad ja pere loovad. Groganil on hämmastavalt hea irooniline huumorimeel. Oskus ka enese üle naerda on ju igati teretulnud nähe.
"Ära iial aeglusta tempot, ära iial vaata seljataha, ela oma elu noorusliku energia ja särtsuga, ole uudishimulik ja mänguhimuline. Senikaua, kuni pead end alles kutsikaks, võid seda sünniaastast hoolimata ka olla." (lk. 217)

Tuesday, March 30, 2010

Sofi Oksanen "Baby Jane"


Ma ei mõista Eestit vallanud Oksaneni-maaniat. Mitte, et ta halb oleks, oh ei, aga midagi tabavalt uut ma sealt ometi ei leidnud.

On tibi (tema seksuaalne orientatsioon ei ole siinkohal oluline), kes tarvitab ohtralt mõnuaineid (olgu see siis alkohol või lademetes erinevaid psühhotroopseid retseptiravimeid). Ta armastab (mis siis, et naist) ja ootab vastuarmastust. Tal on omad hirmud (siinkohal siis depressioon). Tal ei ole tööd. Ta otsib kergemat äraolemist, äraelamist. Tema päevad mööduvad vaid enesega ja oma muredega tegelemisega (oma mure on ka armastatu mure, sest tema heaolu on ju otsese seoses nn. oma heaoluga). On foobiate kõrval ka paanikahäired, millele kahjuks on pühendatud liiga pealiskaudne leheruum. Viimasest oleks tahtnud tõesti pisut rohkem lugeda. On surma, nii enesetappude kui moodsa immuunsussüsteemipuudulikkuse näol.

Oksaneni stiil on muidugi laulev. Sellest õhkuv kergus, ladus voolavus ja kohati lausa poeetiline sõnademäng liigutas mind tõesti. Seda ei juhtu just tihti ja eks see ole märk iseeneses.

Ehk oleksin pidanud alustuseks lugema midagi muud, kuna selle teose temaatika oli minu jaoks liiga oma, liiga teadaolev, liiga igapäevane. Mitte, et mul isiklikke kogemusi antud valdkonnas oleks, kuid minu tuttava tuttavatel on - nii vist oleks siinkohal korrektne öelda:)

Saturday, March 27, 2010

Robert van Gulik "Kummitused kloostris"


Kunagi lapsena olin vaimustuses. Taasavastus tekitas rõõmu kergusest ja teksti voolavusest. Krimkadega on mul üldse kummaline suhe. Jäävad teised kuidagi pealiskaudseks minu jaoks (aastaid-aastaid tagasi lugesin neid ometi andunult). Seda eriti viimastel aastatel. Gulik oma vanas headuses vähemalt ei tüüdanud vaid pakkus pisikese taasavastusrõõmu, et oh selle nüansi peale ma kohe ise ei tulnudki. Kuigi jah ..., et siis mida?
Kohtunik Di abiline Tao Gan tegi muidugi väga omapärase etteaste kogumise ja kokkuhoiu teemal:
"Taevas on meile kinkinud nii palju häid asju, pealegi ilma rahata! Katus pea kohal, toitu kõhu jaoks, riided ihukatteks. Ma kardan alati, et ühel heal päeval taevas vihastab, nähes, et me peame neid asju enesestmõistetavaks ja isegi kulutame neid mõtlematult. Sellepärast ei suuda ma ära vistata midagi, mida saab veel ühel või teisel viisil kasutada." (lk. 137)
Huvitav kas mõni nõukaaegne pahnakollektsionäär on samasugusele tulemile jõudnud? Kahtlen.
Õõvastav on muidugi ka kohtunik Di polügaamia. No ma saan aru, et ühiskond ja kultuur nõudis seda, kuid ikkagi on pahakole lugeda. Väkk. Ümmardame kõik koos ühte meest ja siis jagame mitmekesi sõbralikult voodit ja vorbime "isandale" lapsi. No mulle ei meeldi see lihtsalt. Aga eks tuleb leppida nende sellele ajastule iseloomulike pisiseikadega, et nautida Gulik´u kohtunik Di seiklusi.

Aita Kivi, Dagmar Lamp, Kati Murutar, Inga Raitar "Seiklus neljale"

Väga omanäolise ja suurejoonelise reklaamkampaaniaga valgust näinud üllitis. Kui suvel (oli vist ikka suvel) seda Reporteris nägin, siis ikka imestasin ette ja taha, kuid raamatuostulisti sai ta kiirelt pikitud.
Et siis neli naist võidavad mingi kruiisi valdavalt penskarite luksuslaevale ja otsustavad hakata jutustama üksteisele lugusid endast ja oma lähedastest. Kõik nad on omamoodi ilusad ja edukad. Selline visualiseeritult natuke õnnetu, sest ei ole armastust, täiusliku naise fenomen. Ja nagu arvata, nad kõik leiavad endale selle õnneliku ja etteaimatava ilusa lõpu. Murutari loo puhul ainsana tuli lahendus pisut võõras ja üllatav.
Murutar üllataski. Liiga ülepingutatud tekst. Karjus teine oma kangelasega teiste vahelt täpselt nagu muudimuu. Ei haakunud üldise suminaga ja häiris oma ülepaisutatud sõnademängu ja keelevalikuga. Kahju.
Seevastu aga Lamp ja Raitar mängisid oma karakterid imeliselt välja ja nende laulukesi oli kõrvale ja meelele kaunis kuulata.

"- elu on liiga lühike ja väärtuslik, et raisata seda suhetele, mis sulle midagi ei paku, või inimestele, kes ainult sust energiat imevad, midagi vastu andmata." (lk 183 D. Lamp)
"Iga uus armumine on olnud omal moel murdepunkt. Iga uus töökoht või tegevus, mille enda jaoks esmakordselt avastanud olen. Iga uus kogemus, mis õpetanud elule uutmoodi vaatama. Uus mõtteviis või elustiil. Sõltub ju sellest, kas murdepunkt on miski, mis annab eluteele täisnurga all täiesti uue sihi, või miski, mis tõukab sind kulgema endisest õige pisut erineval suunal. Sest, olgem ausad, enamiku inimeste eluteed meenutavad ju pigem leebete loogetega sinusoide." (lk 189 A. Kivi)
"Tean nüüd, et laste ja liisingute nimel ei tohi kummi kuhugi keskpõrandale kokku venitada, nii et kõik on tegelikult õnnetud. Ei saa olla "natukene õnnelik" - nii, nagu ei olda ka "natukene rase". Sa kas oled või mitte." (lk. 241 K. Murutar)

Sunday, March 14, 2010

Kaur Kender "Yuppiejumal"

Kõigepealt oli Bukowski ja siis oli Fante ja tema "Küsi kaduvalt" ja siis tuli Kender. Täpselt selles järjekorras see asi oligi. Teadaolevalt siis Fante iidoliks Bukowski ja Kenderile suureks eeskujuks Fante. Stiil on sarnane. Minu jaoks hämu. No sorry. Ei ole see kivi kellegi kapsaaeda, veel vähem Kenderi enda. Tema suhtumine (teosest lähtuvalt) klienditeenindajatesse kui mööblisse? Tugev väljaütlemine enivei, kuid Kender on nõudlik ja helde klient. Kliendina tõeline kuningas. Kumas suhtumist või vähemalt paistis kumavat suhtumist elusse. Temalikku elusse. Siiski ta ei ole minu jaoks mees, kes vaataks bimbot vaid panoeesmärgil ... ta paistab vajavat enamat! Samas see filoloogitibiteema tuli tuttav. Tekkis assotsatsioon teatud indiviididega, et keda vist on sealkohal silmaspeetud. Loodan, et ennatlik ja kui ka mitte, siis vähemalt imetabaselt kaunis!
"Aga kui inimene ennast sitaks peab, siis on selge, et varem või hiljem hakkab ta haisema. Võta mõistus pähe. Sa oled kaunitar. Sa oled ilus naine." (lk. 99)
Ilusaid ja naljakaid hetki on veelgi. Tabavaid leide jätkub kõigile;)
Mulle ei meeldi Bukowski, ei meeldi ka Fante ja seega vist ei meeldi ka Kender (tema stiil) aga see on vaid minu isiklik probleem!!!

Wednesday, March 10, 2010

George R. R. Martin "Kuningate heitlus" 2

Njah. Aega võttis aga oli põnev (kohati). Samas võrreldes eelmiste osadega valgus kõik minu jaoks laiali. Raske oli kohaneda ja nautida lahingukirjeldusi. Muutusid teised kohati lausa tüütuks. Eelmiste osadega võrreldes jäi hinge tühi tunne. Ootusärevus puudub, kuigi saagat pooleli ma kindlasti ei jäta. Meeldisid tegelaste isiksuste arengud. Suure poolehoiu võitsid Sansa (varasemalt oli ta minu jaoks üks äärmiselt ebameeldiv positiivne tegelane), Tyrion ja tema nutikas tarkus ning ka Arya oma tõelise vaprusega.
Palju jäi segaseks ja ma ei suutnudki mõningaid lünki täita.

Sunday, March 07, 2010

Apollos käidud korda mitu:P

Viimasel ajal on lugemine unarusse jäänud, kuid seeeest on mu teine kirg mind kõvasti premeerinud. See on ju tore, kui suudan nädalas seitsmest turnast kuus rahadesse tulla ja lausa kolm võita:D Tegu siis pokkeriga, kes veel ei tea. Siinkohal olen endale alati lubanud, et peale võitu saan raamatuid!!! Nii tore! Ostsin lõpuks isegi Murakami "Kafka mererannas" ära, kuigi enamus raha (siinkohal nn. lubatud "kulutan ära raha", mitte reaalne võit, mis on ju ometi kordades, lausa kümnetes kordades suurem) läks siiski massile (listi soodukatele ja mõningatele leidudele ka) ja saabaste peale. No see viimane on kyll haige fetiš minu poolt. Mitte kingade, vaid just saabaste!!! Suutsin jälle mingid bling-bling klubikad soetada - 7 paari vist juba??? Samas klubitamas ma ei käi ju:P
Veel leidsin raamatutest tiba odavaid Gulikeid, tiba Murutari, "Minu armsad luud" (film masendas aga raamat oli kinnisidee), mõned toredad poolnaistekad, pisut Oksaneni ja üks pisike shnaps Kenderit. Fantasy jäi seekord välja. Väike ajutine üledoos vist, see Martin venib ja venib, kuigi on nii põnev .... .
Njah. Nagu tänagi. Lugeda oli soov kõva, kuid siis ... liiga krdi palav ja keegi ei suutnud kaminat vaigistada, kole veiniisu, kole väss ja nii ma siis üritasin lugeda ja pidin pidevalt mingi järjekordse häda pärast katkestama. Lõpuks sai ikkagi loobutud ja käsi pokaali järgi sirutatud:D Ikkagi naistepäeva eelõhtu ju ja homme ei ole kuhugi kiiret!

Sunday, January 31, 2010

Leo Kunnas "Gort Ashryn. Enne viimast sõda." I



Ma ei tahaks eriti arvustada eesti autoreid aga tõele au andes Kunnas kuulub oma üllitisega küll maailma kirjameeste seltskonda. Milline voolavus.
Kuu alguses kui raamatut nokitsema hakkasin, kurtsin venivuse üle. Meeletu mass militaarseid kirjeldusi oli minu kui naisterahva jaoks lihtsalt liig mis liig. Seetõttu viskasin raamatu korduvalt nurka ja tegin pidevaid ponnistusi, et sellele jälle käpp vahele ajada. Raske oli. Mingist hetkest hakkas aga teos jooksma ja siis enam käest ma seda ei saanud (see oli siis peale Kommodoori ja Irv´i vestluse lõppu).
Militarism kirjanduses mulle meeldib. Kiiksuga nagu ma olen.
Ja lahinguarvuti ise oli tõeline koomik. Tema vestlused Irv´iga panid mu nii mõnigi kord muigama ja samas suutis ta pilduda tõelisi pärle.
"Meessoost isendi poolt naissoost isendile lillede kinkimine on selles kontekstis sümboolne märk, millega antakse teada soovist astuda seksuaalvahekorda...___" (lk. 258)
"Ära ütle ei, kui elu pakub sulle midagi tõeliselt suurt, ilusat ja head. Seda juhtub tõenäoliselt vaid kord elus." (lk. 262)
Riiulis ootab järge ka teine osa. Paraku otsustasin siiski teha väikese pausi, kuigi öösel kätu ikka sügeles järje haaramise järgi.

Thursday, January 28, 2010

Vicky Myron; Bret Witter "Kuulus raamatukogukass Dewey"

Ühel külmal jaanuarihommikul leiavad raamatukogutöötajad tagastatud raamatute postkastist üdini külmunud kassipoja. See on lugu lootmisest, ellujäämisest, võitlusest ja meeletust armastusest ja hoolimisest. See on lugu imearmsast kõutsist ja lugu inimestest, kes teda ümbritsevad. See on väikelinna ellujäämislugu ja lugu erinevatest põlvkondadest. Imearmas ja südamlik ajaviide eriti praegusel majanduslikult ebastabiilses olukorras.
Ka minul on kusagil üks punane kõuts ja alati kui ma vanematekodu külastan, leiab ta hetke, et mind andunult lakkuda ja nurruda. Isepäine ja uhke, samas tulvil armastust ja valmis seda igal moel endast andma.

Tuesday, January 26, 2010

Roger Zelazny "Teemärgid"


Võrreldes Amberi kroonikate ja näiteks "Needuste alleega" jäi antud teos minu jaoks liiga laialivalguvaks. Tegelikult sain lähedaselt juba ennetavalt hoiatava noodi, et päris ehedat rõõmu sellest oodata ei maksa. Segane, hüplik ja sisuvaene. Iseenesest oli tabav ja uudne lahendus ajas rändamisest, kuid Tees eneses nägin siiski pigem Amberi tee varju. Ehk siis sama erinevate reaalsuste teema, kuid pikitud ka ajas rändamisest. Ja jällegi draakonid? Mis mõte nagu neil oli ja milleks neid vaja oli? Tundus pigem pastakast väljaimetud kahvatu Amberi kloonina. Eks ta seal vahepeal ilmunud ju ongi ja sellest johtuvalt tekib paratamatult tunne, et tegu on sundteosega fännide survel või siis edust tiivustatuna kribatud uus analoog, et ehk läheb ka see peale. No ma ei tea. Minu jaoks siiski kahvatu vari Zelazny loomingus.