Heather Graham "Surnud ruum"

Järjekordne Grahami raamat kus peategelane näeb vaime ja kaovad noored tütarlapsed. Seekord siis noor ja ilus naisterahavas, väljakaevamised ja kadunud prostituudid... .

Arheoloog Leslie elas aasta tagasi üle õõvastava õnnetuse, milles ta napilt ellu jäi, kuid milles hukkus ta kihlatu. Intsident äratas temas võime näha vaime. Mingi hetk hakkavad kaduma prostituudid ja politsei on võimetu. Siis aga kaob rikas tüdruk ja uurimine võtab sisse uued tuuled. No mida iganes.

Arvan, et mõneks ajaks (kui mitte igaveseks) on mul Grahamist tõsine üledoos ja seda vaid kahe raamatu põhjal. "Nägemine" oli parem, kuid samuti - ei midagi erilist.

Susan Mallery "Vana arm ei roosteta"

Susan Mallery puhul on tegemist tunnustatud armastusromaanide autoriga. Tema erootiline, kirglik ja ladus stiil on populaarsust leidnud paljudes riikides.

Gracie Landon ei ole 14 aastat oma kodulinnas käinud. Peale seda, kui ta pubekaeas sõgedalt naabripoissi armus ja seetõttu isegi kohalik ajaleht tema meeleheitlikest ponnistustest kroonikaid avaldas, "pagendati" ta teise linna. Möödunud on palju aastaid ja vinnilisest "psühhopaadist" on sirgunud edukas ja kaunis naine. Olles seljatanud oma mineviku, peab Gracie olude sunnil naasma oma kodulinna, et aidata nooremat õde pulmade planeerimises. Paraku aga on naasnud sinna ka tema lapsepõlvearmastus ja nende teed paistavad alatasa ristuvat... .

http://www.susanmallery.com/

Leo Kunnas "Gort Ashryn. III osa. Rahu"

Et siis grande finale suursugusele odüsseiale. Müts maha enivei.

Tühi tunne jäi, et mis siis ikkagi edasi? Tahaks nagu veel ja veel, mis ju iseenesest on ainult kõige positiivsem hinnang, mis üldse olla saab!

Naiselikku irinat kah ikka sekka, et tuleb tõdeda taas minu järjepidevuse katkemist ja tähelepanu absoluutset hajumist hololahingute kirjeldus-meenutusi lugedes. No oli igav ja kohati ma ei saanud mitte midagi aru.

Reis minevikku oli aga muljetavaldav. Neelasin igat hetke.

Igatahes suur aitäh Leo Kunnasele selle suurepärase ja grandioosse maailma loomise ja paberile kandmise eest!!!

"-inimene ei oska oma õnne näha. Seda peavad nägema teised. Õnn muutub väärtuslikuks alles siis, kui see kaotatakse või ära võetakse." (lk. 80)

"Kellelt on kord palju nõutud, nõutakse edaspidi veelgi rohkem." (lk. 301)

kogumik "Alfred Hitchcock esitleb: Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud"

Et siis järjekordne kogumik põnevus-ja õuduslugudest, seekord siis vanameister Hitchcock´i valikul:

Ray Bradbury "Tuul"

Stuart Cloete "Kongo"

Roald Dahl "Hüpe panga peale"

Avram Davidson "Ma ei kuule teid, Sir..."

Jeremiah Digges "Maileesikakee"

Edward D. Hoch "Mees, kes oli kõikjal"

Jack Ritchie "Me veel vaatame"

Idris Seabright "Mees, kes müüs gnoolidele köit"

Henry Slesar "Kaotatud koer"

Joseph Payne Brennan "Lima"

Mack Morriss "Maanteeviisakus"

Robert Hichens "Kuidas armastus tuli professor Guildea juurde"

Gilbert Thomas "Looduslik valik"

Joan Vatsek "Simone"

Midagi erilist ma paraku antud valimikust ei leidnud. Samas enne uinumist toredad unejutud. Et siis järjekordne antikvariaadi leidlaps;)

Heather Graham "Nägemine"

Imekerge naistekas. Mõnus rannas lebotada ja lugeda. Imekaunis sukelduja Genevive näeb järjekordsel aaretejahi-sukeldumisel naise laipa, mis osutub hoopis vaimuks. Kuid siis uhub meri kaldale päris laiba, kauni mõrvatud naisterahva. Mis on see seos?

Inimesi hakkab kaduma veelgi ja pidevad mereveest märjad unenäod saavad pärisosaks peategelase igapäevaelus.

Jason Goodwin "Bellini kaart"

Ui kui kurb, kuid minu lemmikute ridadesse ei taha antud teos kohe kuidagi mahtuda, vastupidiselt šarmantsele autorile, kelle paigutaks vist kohe kirjanike TOP 10 esiotsa:P Ma siin nüüd mõtlen ja meenutan ning kogen taas oma antipaatiat itaallaste suhtes. Sorry aga väkk. Ja Itaalia eneses ei saa olema kunagi minu reisisihtkohaks. Paraku. Selle maa ja rahvuse korratus, ülevoolavus ja temperament surub mind mutta ja tekitab äärmist tülgastust. Andke mulle andeks. Türgi, eesotsas Isatnbuliga tekitab minus aga ristivastupidiseid emotsioone. Milline kultuur? Vaimustav!

Raamatust: noor Türgi sultan saadab detektiiv Yasimi otsima oma kadunud esivanema portreed. Viimane delegeerib ülesande edasi oma sõbrale Palewskile, et siis ise inkognito imbuda Veneetsiasse. Põhjuseks intriigide ärahoidmine sultani lähiõukonnas, kuid samas ka valitseja käsu mitteeiramine. Paraku kaasneb nende päralejõudmisega laibaralli, mis paistab neid saatvat igal sammul. Kes keda ja miks ja kus on hinnatud ja salapärane maal? Sellest siis juba lähemalt raamatus... .

M. C. Beaton "Uustulnuka surm"

Eesoleva kirjandusfestivali ootuses olen eelisjärjekorras ettevõtnud mõningad üritust väisavate kirjanike teosed. Nende hulgas külastab Tallinna ka M.C. Beaton.

Tegu siis raamatusarjaga, mille peategelaseks eneseirooniast pulbitsev konstaabel Hamish ja tegevuspaigaks lummav Šotimaa oma väikluses ja hurmavas vanamoelisuses. Igati väärikas ja humoorikas sari. Kuuldavasti on BBC vändanud ka raamatute põhjal teleseriaali:

http://www.imdb.com/title/tt0111993/

Olles just mitte väga suur kriminullide austaja, tuli Beaton mulle meeldiva üllatusena. Raske on muidugi ühe teose põhjal vettpidavat tunnustust kuulutada, kuid tema humoorikas stiil lihtsalt võlus mind.

Antud krimkas siis suunatakse konstaabel vaiksest ja turvalisest kodukandist tööasjus Cnothanisse pagulusse. Inimesed on seal endassetõmbunud ja vanamoodsad, pidades kõiki uusi ja kõike uut halvaks, millest tuleb eemale hoida. Peagi leitakse värske skelett, mis paistab kuuluvat sealkandi kõige vihatumale mehele ja põhjustajaks paistab olevat kohalik homaaribassein, mille asukad on aga paraku jõudnud omadega juba Londoni tipprestorani köökidesse.

kogumik "Linnud"

Pisike kogumik valitud "unejutte" ameerika ja inglise autoritelt:
Daphne du Maurier "Linnud"
C. B. Gilford "Kuues Mrs. Pendrake"
William Brittain "Üks gallon bensiini"
Fletcher Flora "Nõbu Kelly"
C. B. Gilford "Ehmunud"
Richard Hardwick "Täiskuu, šerif Peavy ja teised"
Richard Hardwick "Martha mälestuseks"

Ira Levin "Pilvelõhkuja"

Levini "Rosemary laps" on siiani üks mu vaieldamatuid lemmikuid. Seda oli vist (täpselt ei mäleta) oma 15 aastat tagasi loetuna ka antud teos. Mida ma toona sealt leidsin jääbki selgusetuks. Igatahes antikvariaadis tuulates jäi mulle raamatuke nostalgilises taasmeenutuses näppu ja nii ma seda siis taasavastama hakkasingi.

Noor naine, olles äsja lahku läinud oma elukaaslasest, üürib endale uue korteri luksuslikus kõrghoones. Majal on küll seal toimunud surmajuhtumite tõttu õõvastav maine, kuid naist see ei heiduta.

Peagi tutvub ta võluva noormehega ja neil tekib palav armulugu. Paraku aga on noormehel mõned saladused ja kummalised kalduvused, millest ühe teadasaamine viib paratamatult peagi ka teisteni... .

James Rollins "Luude kaart"

Ohtralt aaretejahti, tagaajamist ja mõistatusi, mida ilmestavad legendid keskajast ja ajast enne meie aega, ajalugu ning ohtrad piiblilood. Kohati ma ei suutnud kõike aduda, seda just oma puuduliku füüsika teadmiste pagasi tõttu. Ka Piibel ei ole mul muidugi tugev külg. Kurb ja piinlik tõdeda.
Selline DaVinciKoodilik põnevusmäärul. Ühes Kölni katedraalis toimub südaöise missa ajal saladuslik massimõrv, mille käigus varastatakse kiriku reliikvia - hommikumaa tarkade luud. Siiski on üks ellujääja, kes tuvastab mõrvarite riietel olnud märgi, mis viitab otseselt iidsele aaristokraatlikule alkeemikute vennaskonnale - Draakoni Õukonnale. Ja kui seda vennaskonda peatada ei õnnestu võib maailma ees oodata paratamatu hukatus.

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

Lugu sellest, kuidas kolm Iraanist pärit õde on sunnitud revolutsiooni ja valesti hinnatud inimsuhete tõttu põgenema oma kodumaalt. Nii satuvad nad lõpuks Inglismaale ja üritavad leida südamerahu ja kodusoojust. Kesksel kohal on kõigi kolme õe eneseleidmise otsingud. Noorim, olles alles puberteedieas tegeleb enese teiste sekka sulandumise probleemidega. Eks see erinev olemine ja pidev terrorismihirm pärsib tervete sõprussuhete tekkimist. Keskmisel neist on oma suur minevikusaladus ja painav taak, mis näib teda jälitavat reaalselt ja kummitavat ka meeltes ja mõtlemises. Vanim leiab eneseteostuse kulinaariavallas, milles läbiv tegevus ka toimub. Nimelt avavad kolm õekest Inglismaa väikelinnas pisikese pärsia söögitoa. Raamat ongi pikitud eksootiliste retseptidega, mille valmistamist saab õekeste juhendamisel ka enda köögirepertuaari sobitada.

Eks see selline südamest kirjutatatud lugu ole, mis on tulvil koduigatsust, eneseotsinguid ja eneseteostamist. Pisut saab aimu ka sellest kaugest kultuuriruumist, kuigi seda osa oleks võinud just poliitilisest vaatevinklist ehk isegi rohkem olla. Samas ju mõistetav, et nii valusatel ja kriitilistel teemadel kirjutamine oleks võrdväärne autorile vene ruleti mängimisega. Siinkohal tasub kindlasti märkida, et autor on ise revolutsiooni eest põgenenud Iraanlanna, kes kindlasti teab, mida kirjutab.

Eredaid hetki siiski palju ei jäänud. Kui siis põgenemisöö meenutused ja esmapilgul võõristust, kuid isu tekitavad retseptid.

Sass Henno "Elu algab täna"

"Kõik, mis on seljataga, on see, mis ei muutu. Kõik, mis on ees, on see, mille kujundan ma ise." (lk. 65)

Täiesti tavalise noormehe elu pöördub ühel kaunil päeval peapeale. Ta kaotab töö, heidetakse koolist välja ja tagatipuks avastab ta, et ta ta tüdruksõber petab teda. Oma tühisust klaasi uputades tutvub ta aga baaris seltskonna soome jõmmidega, kes suudavad talle veelgi suurema jama kaela tõmmata ja rahast lagedaks teha. Meeleheide viib vaid suurema meeleheiteni ja nii jätkub lugu.

See ei olnud minu raamat. Ma olen kas liiga vana või liiga noor selle jaoks. Igatahes läks teos minust suure kaarega mööda. Absoluutselt vale lugemine!

Kiiri Saar "Lepatriinupüüdja"

Hästi vahva! Ei tahaks uskudagi, et tegemist on algupärandiga, mitte tõlkeromaaniga. Seksuaalset otsekohesust ei kohta just sageli eesti kirjanduses. Siinjuures just seda erootiliselt meeldivat poolt.

Väga ladusalt kirjutatud, kiire lugemine, paras ja kiire annus lahutamaks meelt.

Lugu kahest õest, kellest üks on bukahoolik ja teine kaunitarist möllumutt. Ühel päeval aga lähevad nende kehad vahetusse, kusjuures bukahoolik mäletab kõike, kuid teinepool on asjast täielikus teadmatuses.

Nagu ikka üks armastuse ja enese otsimise ja leidmise lugu. Aga põnev oli!

Siinkohal ei taha sisu edasi lahata, muidu kaob avastamisrõõm.

Charlotte Bronte "Jane Eyre"

"Iga inimene vajab tegevusrohket elu, ja kui talle seda saatuse poolt pole antud, siis otsib ta seda ise." (lk. 128)

Raske on kogetut sõnadesse seada.

Mulle on varemgi hinge pugenud kriitilise realismi viljelejate teosed, samuti nagu ka naturalismi, kui äärmuse esindaja Zola romaanid, kelle andunud fänn olen alati olnud ja selleks ka jään. Kuid seekord tundsin midagi eriti sügavat. Kummaline, et teos pole mulle varem kättesattunud. Eks seda tingis ka kättesaadavuse probleem, mille hiljuti siiski vanaraamatu kaupluses rahuldasin.

Peategelase hingepiin tabas ka mind. Elasin kui emotsioonide keerises täis südamevalu ja igatsust. Puhas, ennastsalgav armastus ja igatsus. Nii magus on SEE valu. Vist sellepärast ongi nii raske kogetut edasi anda. Jälle miski torkab südamesse ... valu, igatsus, mälestused, sulamata lumi, kevade ootus, hingerahu. Kõik rõhub ja painab oma karmis reaalsuses.Tahaks täielikku rahu ja vaikust, mitte teadmatust homse ees. Või siis vastupidi täielikku ilutulestikku ja uut algust kas või absoluutses teadmatuses. Selle nimi on vist rutiin. Ega seda muidu ei olegi tunda, kuid see teos lahvatab need algeosed ereda leegiga põlema. Õnneks tuli kustus, kuid taasmeenutus ... pole vist vaja.Igatahes rändab ta vaeseke lugemsit ootavate raamatute riiulile tagasi. Ma tahan seda veel!

NB! Hiljuti ilmus eesti keeles ka Bronte teine teos "Shirley" (juba soetatud) ja juhuslikult avastasin, et kinos jookseb järjekordne ekraniseering "Jane Eyere st" (plaani võetud).

Suzanne Collins "Pilapasknäär"

Nii kui hommikul netis märkasin, et "Näljamängude" kolmas osa on müüki paiskunud, sibasin poodi. Tegelt ka! Arvan, et olin üks esimesi ostjaid;) Lugemine võttis aga pisut aega ja seda üldse mitte ajapuuduse tõttu. Aga kõigest järgnevast edaspidi...

Millegipärast meenub peale lugemist kohe haletotakas kunagine Estini hitt "Esimene lumi". Hmm. Kummaline ja kontekstivaba seos enivei. Kuid kas ainult?

Kõik raamatud olid julmad. See on fakt. Viimane aga lausa paistab pakatavat ülevoolavast ebaõiglusest ja liigsest julmusest, samas ka minnalaskmisest. Eks Katniss ole isegi üks neist minnalaskjaist ja seda lõpuni välja paraku. Nukker, kui noor naine on nii äraaetud, et tal puudub igasugune ambitsioonikus või eneseteostusvajadus. Kui ta lepib oma eluga, kui saatuse poolt määratud paratamatusega. Või oli see siiski tema enese kindel valik? Sel juhul sain mina asjadest ikka päris valesti aru. Epiloog karjus valust ja igatsusest.

Raamatu algus kippus venima. See 13. ringkonna bla-bla ei olnud kohe kindlasti minu jaoks. Hiljem läks asi muidugi oluliselt paremaks ja masendavamaks. Nimedes orienteerumisel tekkis kuni lõpuni välja tõsiseid raskusi. Mõnda tegelast ei suutnudki kuhugi liigitada või eelnevat assotsatsiooni leida.

Võrreldes sarja eelnenud osadega, oli "Pilapasknäär" nõrk. Pisut nagu imetud aga samas vajalik järg. Samas jäi "maitse" suhu, mis eneses on ju hea. Olgu siis sellel vere ja alanduse maitse, kuid peaasi, et tekitas emotsiooni.

Lugeda tasub kindlasti, ilma ei saa!

Charlaine Harris "Surnud, kuni jõuab öö"

Selline kriminulli sugemetega vampiiriromaan. Aga mitte ainult. Peale vampiiride on esindatud ka kujumuutjad ja eriliste võimetega inimesed nagu peategelane Sookie, kes on juhtumisi telepaat.

Tegevus toimub ühes tavalises Ameerika väikelinnas, kus Sookie kohtab imeilusat vampiiri ja nagu ikka kombeks, tekib neil suur armastus.
Siis aga algavad kummalised mõrvad selles muidu rahulikus ja unnesuikunud linnakeses. Peamiseks kahtlusaluseks satub Sookie vend, kellel paistab olevat olnud tapetud naistega eriline suhe. Eks viimane on sellele alust andnud oma kahtlaste seksuaalkalduvustega. No ja olles oma venna süütuses kindel, hakkabki Sookie oma võimeid kasutades antud lugu uurima. Ega see mõrvarile meeldi ja Sookie enda seksuaalseid eelistusi arvestades on ta isegi kindel Nimi ohvrite nimekirjas.

Kas meeldis? Tagantjärgi jah. Köitvaid hetki jagus. Samas lugemise ajal oli raskusi keskendumisega. Hetkel on muidugi üleüldine probleem sellega, nii et raamatu süüks seda ma siiski vist ajada ei saa. Igatahes tekitas see minus sügavat huvi antud teleseriaali suhtes.

Niipea järge ju oodata ei maksa... .

http://www.hbo.com/true-blood/index.html

Chelsea Handler "Minu lustlik elu"

No tõesti tabavalt öeldud, et nagu "Seks ja linn" (seriaal muidugi, raamat oli möga ju). Ainult kõvasti labasem. Vist. Samas on ju tekst väljapeetud ja eneseiroonia igati tervitatav.

Olen ise vabameelne või vähemalt olin kunagi ja ei tohiks siin olla midagi uut ega tülgastavat. Võib-olla olen vanaks jäämas aga kohati tekitas loetu minus ägeda vastureaktsiooni, negatiivse siinkohal.
Situatsioonikoomikat jagus ohtralt. Igav ei peaks olema. Ja ega ei olegi. Tegelikult soovitan soojalt. Muigama paneb kohati kindlasti!

Kõige selle ohtra joomise ja seksi juures leidsin siiski ka ühe üllatava ja tabava ütlemise:

"Kõige sõbralikumatel paaridel on alati kõige rohkem omavahelisi probleeme. ... - nad on üksteise seltsis nii õnnetud, et loomulikult tunnevad suurt huvi teiste vastu." (lk.47)

Milana "Milana. Eesti modelli päevik"

Kiire ja kerge. Vahest ongi midagi sellist vaja. Olevat päriselul põhinev, milles kahtlen paraku sügavalt. Mitte, et ma ise modellindusest väga palju teaksin, kuid omades modellist sõbrannat, siis ühtteist olen nagu kuulnud. Kerget muiet nimelt antud teose kohta.

Eks see modellikorterite elu suures plaanis muidugi selline ole jah, kuid kas need neiukesed ka nii rikkumatutena suudavad püsida? Kahtlen sügavalt.

Mingi jutt meenub raamatu ilmumise hetkest veel, et tegemist olevat lausa härra Kenderi enese loominguga, mis varjunime all üllitatud. No ma ei tea. Arvatavasti ikka kuulujutt. Mina seda igatahes väga uskuda ei taha.

Neiu tegemistest peaks saama edasi lugeda blogist:

http://milanapaevik.blogspot.com/

Viimane sissekanne küll väga ammu-ammusest ajast. Vähemalt tänase seisuga.

Lauri Vahtre "Eesti rahva lugu"

Et siis lisalugemist või taasmeenutusi Eesti ajaloost. Paljugi on aastatega ununenud ja päris värskendav on oma teadmisi pisut turgutada. Seda enam veel, et nii tähtsas valdkonnas.

Tore oli enese pisikesi mälestusi seostada taasiseseisvumisajaga, et mida ma siis tegin ja mida mõtlesin. Olin veel päris pisike ja ega sõjaohtu kui sellist ei adunud. Mäletan, et olin hoopis elevil mänguväljakul, sest äkki näeb tanke. Nii lahe!

Teine seos on pime tuba ja ema koogutamas raadio juures. Mitte ei saanud aru, et mis seal nii põnevat on?

70ndatel: "Edukateks ja heale järjele jõudnud inimesteks loeti restoranide uksehoidjaid, kelnereid, taksojuhte, samuti mitmesuguseid varustajaid. Eriti kõrget klassi näitas kelneri või ukshoidja töökoht mõnes välisturiste teenindavas restoranis või hotellis "Viru". (lk. 242)

Ryu Murakami "Misosupis"

"Kui inimene on omadega puntras, siis tähendab see, et ta ei oska suhelda."
"Kui ma ei usalda mõne inimese suhtlemisviisi, siis ma ei usalda seda inimest."
(lk. 133)

Ma ei oskagi öelda mis ajendil ma õigupoolest selle raamatu endale üleüldse soetasin. Tundus paeluv miskil erilisel moel.

Algus venib. Lausa koletult ja mingit emotsiooni ei teki - ei head ega halba.

Kuid siis äkitselt avab teos oma vägivaldsuse ja võikusega selle miski ja haarab sajaga endasse. Käest enam ei saa, edasi lugeda on ka vastik. Murrang toimub muidugi siis kui Frank ja Kenji on O-miai-pabu lõbustusasutuses.

Lühidalt: see on lugu Kenji nimelisest Jaapani noormehest, kes teenib leiba turistide giidina Jaapani ööelu virvarris.

Ühel päeval saab ta kliendiks ameeriklase nimega Frank, kes osutub aga psühhopaadist sarmõrvariks. Kartes enda ja oma tüdruksõbra elu pärast, ei suuda Kenji paraku ka tööotsast ära öelda. Ja nii algab "mäng"... .

Caroline Cox "Kuidas olla jumalik"

Lühidalt: mahukas Cosmopolitan. Palju uusi ja meeldetuletatud vanu ilunõuandeid. Naise käitumiskoodeks, et olla daam. Suurepärane kingiidee sõbrannale või teismelisele tütrele. Põnev lugemine iseendale, et kogeda ja nentida enese juba olemasolevaid teadmisi ja hankida juurde killukesi.

Enda jaoks avastasin, et peaksin pidevalt kandma ülisuuri päikseprille (mida kusjuures olen ka teinud), eelistama valget riietuses ja kapis peaks kindlasti leiduma valged teksad (olemas) ja pastellroosa liibuv angoora sviiter (soetamisel).

Midagi uut:

ära paljasta dekolteed ja jalgu ühel ajal;

ära joo pudelist;

ära liialda alkoholiga;

ära iial räägi armusuhetest;

pea meeles sünnipäevi!

ära naera teiste inimeste vigade üle

Elementaarne, kas pole? Kuid paraku kipuvad paljud pisiasjad argielus ununema.

Raamatust leidsin ka ühe huvitava saidiviite

http://www.stainedpron.com/

Tegemist siis saidiga, kus kelnerid pajatavad kuulsustest ja nende harjumustest, sh. ka tip´i jätmise temaatika;)

Tegelikult leidsin ja taasavastasin enese jaoks palju huvitavat. Kõike ei tohi ja ei tahagi siinkohal avaldada. Vaieldamatult ülivajalik öökapiraamat iga endast lugupidava tütarlapse jaoks (kuid miks mitte ka eakama daami jaoks).

"Lihtsaim viis komplimente kuulda on neid ise öelda." ARLENE DAHL

Bernard Beckett "Loomine"

Väga eriskummaline teos. Meie, kallid inimesed oleme viinud oma tegevusega maailma laastavate sõdade ja epideemiateni. Samal ajal on rikas Platon ostnud kokku maad (Uus-Meremaa piirkonnas oli vist kui uskuda googeldamist) ja rajab sinna "unistuste impeeriumi", mis on turvatud suure müüriga ja nulltolerantsiga välismaailma suhtes. Eks ikka selleks, et taud edasi ei kanduks.

Inimesed eraldatakse sündides oma vanematest ja jagatakse võimete järgi klassidesse (Platon). Kes ei sobi, elimineeritakse nagu kord ja kohus. Teisiti mõtlemine on keelatud ja ühiskonda juhib nagu ikka filosoofide klass. Kuidagi, juhuste kokkulangemise tõttu pääseb aga üliandekas Aadam sellest virr-varrist. No jääb kahe silma vahele ja sirgub isemõtlejaks. Uudishimu välismaailma vastu saab võitu ja nii algab ennekuulmatu vastuseis, no või siis pigem läheb ikka kõik lörri ja algab hoopis vangistus Art´i seltsis.

See on lugu, mille omapoolset nägemust jutustab eksamikomisjonile Anaximandros. Ka omamoodi "imelaps". Ta tahab akadeemiasse astuda, sest nemad juhivadki ühiskonda. Õigemini arvab ennast tahtvat, kuni saabub püänt. No seda ma küll ei oodanud! Ainuüksi sellepärast peaks kunagi selle teose veelkord läbi lugema!

http://loterii.blogspot.com/search/label/Bernard%20Beckett
http://lihtsaltise.blogspot.com/2009/10/bernard-beckett-loomine.html

Kami Garcia, Margaret Stohl "Ilusad olendid"

Lummaja - päris kaunis ja tabav sõna kirjeldamaks tegelikult üht pesuehtsat nõida. Seda loomulikult mitte halvas mõttes.

Ethan on tavaline väikelinna teismeline noormees, kes tunneb end olevat mattunud rutiini. Siis aga tabavad teda korduvad unenäod kaunist tütarlapsest ja kõik muutub, kui ta avastab, et see tüdruk on kolinud nende linna.

Tüdruku nimeks siis Lena. Lena aga ei ole tavaline tütarlaps. Ta on lummaja.

On üks needus ja on üks haud ja see kõik muudab nende elu. Senised tõekspidamised tuleb nurka heita ja meeleheitlikult alustavad nad otsingut, kuidas needust murda, et nad saaksid koos teineteist ja armastust nautida.

Nagu ikka sellistes lugudes jagub ka siin saladusi ja mõistatusi küllaga. Kõik ei ole nii nagu algul paistab ja asjalood kipuvad sageli rappa jooksma.

Igatahes ladus lugemine ja ei ole üldse välistatud, et plaanin sarja lugemist ka tulevikus jätkata.

Loetud raamatute nimekiri 2010:

1. Patrick Rothfuss "Tuule nimi" I (2. osa)
2. Suzanne Collins "Näljamängud"
3. Sophie Kinsella "Kas mäletate mind?"
4. Robin Hobb "Kuninglik salamõrtsukas" Farseeri triloogia II raamat 2. osa
5. Roger Zelazny "Teemärgid"
6. Vicky Myron; Bret Witter "Kuulus raamatukogukass Dewey"
7. Leo Kunnas "Gort Ashryn" Enne viimast sõda. I osa
8. George R.R. Martin "Kuningate heitlus" 2
9. Kaur Kender "Yuppiejumal"
10. Aita Kivi; Dagmar Lamp; Kati Murutar; Inga Raitar "Seiklus neljale"
11. Robert van Gulik "Kummitused kloostris"
12. Sofi Oksanen "Baby Jane"
13. John Grogan "Marley ja mina"
14. Robert van Gulik "Templiviirastus"
15. Alice Sebold "Minu armsad luud"
16. Jaan Ross "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
17. Maite Carranza "Odi needus"
18. Guillermo del Toro; Chuck Hogan "Tõbi"
19. Simon Holt "Neelatud"
20. Robert A. Heinlein "Tähesõdalased"
21. Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"
22. Suzanne Collins "Lahvatab leek"
23. A.A. Milne "Karupoeg Puhh"
24. Candace Bushnell "Seks ja linn"
25. Charles de Lint "Südame metsad"
26. Armin Kõomägi "Pagejad"
27. Hiram "Mõru maik"
28. Louis Lowry "Andja"
29. Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"
30. Leo Kunnas "Gort Ashryn" Sõda. II osa
31. Tiina Laanem "Sidrunid ja siilid"
32. Richelle Mead "Vampiiride akadeemia" 1. raamat
33. Helga Nõu "Peaaegu geenius ehk Schrõdingeri kassi otsimas"
34. Neil Gaiman "Tähetolm"
35. Marianne Mancusi "Uudismasendus"
36. Jenny Gardiner "Voodis torisejaga"
37. Haruki Murakami "Kafka mererannas"
38. Otfried Preussler "Krabat"
39. Carlos Ruiz Zafon "Ingli mäng"
40. Stephenie Meyer "Videvik"
41. Stephenie Meyer "Noorkuu"
42. Stephenie Meyer "Päikesevarjutus"
43. Stephenie Meyer "Koidukuma"
44. Kate Pepper "Seitse minutit enne keskpäeva"
45. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"
46. Jelena Ussatšova "Iha"
47. Richelle Mead "Vampiiride akadeemia" Külmavõetud. 2. raamat
48. L.J. Smith "Vampiiri päevikud" Äratus.
49. Joshua Mowell "Operatsioon punane Jeeriko"
50. Chris Wooding "Alaizabel Cray painaja"
51. Guillermo del Toro; Chuck Hogan "Allakäik"

Guillermo del Toro, Chuck Hogan "Allakäik"

Zombi-vampiirid asuvad vallutama maailma, võiks siis olla del Toro, Hogani triloogia teise osa alapealkirjaks.

Muistsed on jõudnud lõpuks otsusele, et oma jõududega nad revolutsionäärist isemõtlejale vastu ei saa ja palkavad endale inimeste seast sõdurid. Kaunite saatusekeerdkäikude abil viivad kõik teed Setriakiani pundini ja nii hakatakse otsima iidset raamatut ja asutakse laastavasse võitlustulle vampiirihakatistega.

Puhtaks nad platsi ei saa, kuigi mõni kuri tegelane suudetakse elimineerida. Eks tuleb oodata triloogia viimast osa, et teada saada kuhu see apokalüpsis siis ka välja jõuab omadega.

Chris Wooding "Alaizabel Cray painaja"

Kuivõrd erinev ja kaasahaarav elamus oma uudsuses. Sortsid, sortsikütid, kerjuskuningad ja Londonit haaranud Vennaskonna ülemvõim. Sekka veel õudu külvav sarimõrvar ja annus korrakaitsjaid ning seiklus võib alata.

Ühel oma tavapärasel ringkäigul leiab sortsikütt Thaniel hirmust väriseva ja pisut hullunud tütarlapse Alaizabeli. Olles noorest kaunitarist lummatud, hakkab ta sõprade kaasabil tüdruku kaotsiläinud mälu lappima. Kuid samal ajal muutuvad rünnakud inimeste vastu sortsisoo poolt ainult verisemaks ja verisemaks... ja tagatipuks hakkab ilmnema Alaizabeli kaudne ja otsene seotus kõige toimuvaga.

Joshua Mowell "Operatsioon Punane Jeeriko"

Tegemist Gildi triloogia esimese raamatuga (ja olles enam-vähem 100 % kindel, et viimasega, mis eesti keeles ilmavalgust näeb ... kurb). Kui Eesti Päevaleht selle 2007 a. üllitas, siis köitis raamatu tutvustus mind kohe, kuid hind heidutas, maksis ta omal ajal ikka üle 300.-. Eks ma nüüd saan ka hinnaprobleemist aru. Tegemist ikka erakodselt ILUSA noortekaga. Kaardid, pildid, et siis sisse pikitud vidinad ei saa mitte odavad olla.

Kurb muidugi. Omal ajal jäigi see just raha tõttu ostmata.

Nüüd aga ... RR allahindluses leidsin ta 49.- ja kibekärmelt krabasin ära.

Erakodselt ILUS (jälle rõhutan), põnev (selline Seiklusjutte maalt ja merelt tüüpi raamat), südamlik ja mida kõike veel.

Kaks last ja nende kadunud vanemad. Mässumeelsus, et keegi ei hooli ja pisiajade kokkulangemine viib nad lõpuks onu hoole alla, kes on suursuguse laeva kapten. Saladused ja uudishimu viib lapsed erakordse seikluse keskele, millest on elusana väga raske väljuda.

Kohati jääb tunne, et see kõik ongi päris. Et nii oligi. Tahaks googeldada ja kontrollida fakte. Naljakas! Kuid kas see ei ütle juba midagi? Et siis ikkagi erakordne raamat!

Kui kellegi on vaja jõulukinki mõnele pisikesele sugulasele, siis see raamat tõesti väärib kingitkotti pugemist ja ma garanteerin, et last raamatu juurest lahti kangutada ei olegi enam võimalik!

http://en.wikipedia.org/wiki/Operation_Red_Jericho

L.J. Smith "Vampiiripäevikud. Äratus"

Peategelaseks nagu ikka imekaunis tütarlaps (Elena) ja linna kolinud võõras (vampiir seega).

Seekord ei taha vinguda. Sündmustiku kiire areng, inimlikud nõrkused, võitlus hea ja kurja vahel haaras oma kummastava võluga. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud (tõlkija Mari Pööning).

Mulle on ikka meeldinud stressirohkel perioodil ameerika tibifilmid, selle puhul oleks siis tegemist samalaadse tibiraamatuga. Keskkool, rivaalitsemine, peod, kuulujutud jne. No nagu ikka.

Siinkohal olgu kindlasti märgitud, et tegemist on alles esimese osaga. Samuti tuleb rõhutada juba olemasoleva seriaali uskumatult suurt populaarsust.

http://en.wikipedia.org/wiki/The_Vampire_Diaries_(novel_series)

http://www.imdb.com/title/tt1405406/

Kuna Varrakul läheb tavaliselt hirmus kaua-kaua aega järgneva osa tõlkimisega, siis täitsa tore, et vahelduseks saab seriaali nautida. Iseasi palju mul selleks algava detsembri kuu sees aega jätkub aga see on juba minu probleem.

Richelle Mead "Vampiiride akadeemia" 2. raamat "Külmavõetud"

Kui esimene raamat tekitaski kerge kõhkluse, siis teine osa kummutas igasuguse paranoia lugemise mittejätkamise suhtes. Kõiges endasse haarav müstiline pisike maailm, milles kõrvuti tegutsevad drigoid, moroid ja dampiirid. Pisike roll on ehk ka inimestel.

Drigoid on asunud korraldama massimõrvu moriode kuninglike hulgas. Kõik paistab olevat organiseeritud, mis teeb asja veel ohtlikumaks. Selgub ka inimeste ebaloogiline seotus. Olles koolist pagendatud suusakuurortisse, otsustab Rose poisssõber Mason korraldada paari sõbraga vasturünnaku. Märgates sõprade kadumist, adub Rose hetkega, mis viimastel plaanis ja üritab neid peatada. Paraku aga langevad nad varitsuse ohvriks. Mis edasi saab ... tuleb lugeda;)

Jelena Ussatšova "Iha"

Tegevustik nagu vene seebis, totaalne nimede virrvarr (ma ei ole kunagi tugev olnud vene nimedes orienteerumisel, mistõttu olen vene kirjandust ikka omajagu peljanud). Et siis järjekordne urbanistliku vampiirisaaga esikromaan. Nagu ikka imeilus tütarlaps (Maria) ja linna kolib äkitselt uus imeilus noormees, kes oi ups osutub vereimejaks. Ei midagi uut siin päikese all. Erakordne ilu, vapustav tugevus ja imelised superkangelase võimed.

Sisse on toodud värskendusena hunnik hulle goote. Nemad lisavad pisut vürtsi kogu loosse. Muidu ikka uskumatult korduv (no mida ma ootasin, lammas)!

Samas töökaaslasele meeldis väga. Ta rahvuselt venelane, et ehk see andis teosele mingi oma kiiksu juurde. No ma ei tea .....

Et ehk aitab mõneks ajaks vampiiridest? Aga ei .... riiulis juba uus ... imelik olen ikka küll!

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Juba raamatu alguses tekkis mul kahtlane seos, et nagu eesti oma kohtunik Di. No ja see seos aina süvenes apteekri sebimist jälgides. Keskaegne Tallinn ... põnev oli asja juures pidevalt jälgida maju ja sündmuskohti ennast. Aknast paistis mulle pidevalt Mustpeade maja ja nii need leheküljed veeresid pidevate assotsatsioonide kütkeis. Pisut raske oli nimedega. Kohanemine võttis aega. Pidev keskaegse inimese väljapeetus oli samuti võõras, kuid eks see nii ju pidigi olema.

Esiti arvasin, et esimese raamatuga ka piirdun. Ei olnud päris minu maitsele, kuid miski sundis ikka otsust muutma ja paistab, et vastilmunud järg on plaanis ikka lähiajal soetada.

http://bukahoolik.blogspot.com/2010/11/indrek-hargla-apteeker-melchior-ja.html

Kate Pepper "Seitse minutit enne keskpäeva"

Oih ... ega ma eriti midagi mäletagi enam, mida oligi arvata! Pealsikaudne, kerge, tempokas naistekas. Pisut krimi elemente ka sekka. Sain raamatu Ersenilt tellija kingitusena. Nii ta vaeseke minu raamaturiiulisse ka sattus. Ja suurest austusest raamatute vastu, ka minu lugemislisti.

Kate (rase peategelane) peab ühel kuumal suvepäeval trehvama oma ka raseda sõbrantsiga. Viimane aga ei ilmu välja ja ei ilmugi enam välja. Vähemalt elusana mitte. Siis hakkab otsimine, jälitamised, miski NY omane kinnisvara kamm ja raseda aga söaka koduperenaise detektiivi geen vallandubki.

Pisut ootamatuid elemnte sekka ja kiire pärastlõunane raamatunälg on rahuldatud grande finalega.

Vot nii!

Stephenie Meyer "Koidukuma"

Jeerum. Ma poleks iialgi uskunud, et mõni noortekas võib olla nii verine! Mul ei jätku sõnu kirjeldamaks oma tundeid sünnitusloo taustal. Segu tapvast põnevusest ja iiveldama ajavast õudusest. Uih. Nagu Murakami kassitapp juba.

Tegutsemist on palju. Mängu tulevad kõik ja täies arsenalis. Mitte miski ei ole nii nagu näib. Maetud saavad vanad vaenud ja algust näevad uued intriigid. Kõik pöördub, muutub, areneb.

Lõpetuseks arvan, et minu eelarvamus saaga kohta sai küllaga kummutatud. Oli ikka väärt lugemine küll. Ja juba sügelevad näpud uute saagade järgi.

Stephenie Meyer "Päikesevarjutus"

Seattle´is on kuritegevuse laine äkitselt tõusnud rekordkõrgusele. Seda just salapäraste kadumiste ja tapmiste tõttu. Järelikult on tegemist suure hulga verinoortega, kes ei suuda oma vereiha taltsutada. Kes on selle armee taga ja milleks seda vaja?

Pidev ootamine on kolmanda osa juhtsõnaks. Paigal tammumine ja venivus. Kuuldavasti pidigi olema tegemist teise osa lõpuga, kuid arvan, et kirjastajate nõudmisel sai teos eraldiseisvaks, mida tõesti poleks vaja olnud. Siinkohal on see aga pelgalt minu pisike arvamus. Sõbranna leidis, et talle meeldis see väga. Maitsed on seega erinevad, mida oligi tarvis tõestada.

Stephenie Meyer "Noorkuu"

Minu jaoks kiire ja tempokas. Kui algus pakatas Bella melanhooliast ja kaotusevalust, siis sündmuste kiire kulg mattis ängi kõik endasse.

Saaga parim, sest venivuse hetke ei tekkinudki.

Millegipärast sai selles romaanis alguse minu antipaatia hundipoisi vastu ja etteruttavalt võin öelda, et olenemata tema suurest südamest see antipaatia aina süveneb ja kulmineerub viimase raamatu lõpus leppiva, kuid tugeva vastumeelsusega.
Edwardit on vähe. Üldse Cullenid on orbiidist väljas enamus ajast. Kurb.

Valdavalt siis Bella südamevalu lugu ja väikelinna üksluine erakordsus. Kuid mis saab Forksis olla igavat, kui seal elutseb nii koloriitne seltskond;)

Stephenie Meyer "Videvik"

Suure eelarvamuse tõttu lükkasin lugemist pidevalt edasi. Nüüd kui suurem hullus on juba möödunud, otsustasin saaga lugemist ka ise alustada.
Mis siin ikka ... teada-tuntud teema kõigile.
Pisut üllatav oli, et noortele mõeldud raamatus on nii palju varjatud ja nähtavat erootikat. Kohe piinlikult palju!
Tegelikult mulle meeldis ja esmane eelarvamus sai küllaga kummutatud. Nii, et naudin ahnelt edasist. Aega selleks ju on;)

Carlos Ruiz Zafon "Ingli mäng"

Seda raamatut ootasin ma pikisilmi. Zafon on lihtsalt mu vaieldamatu lemmik. Ka seekord saab käia unustatud raamatute radadel ja kogeda palju müstilist. Noor kirjanik matab oma annet põnevike kirjutamisega varjunime all, mille ahned kirjastajad on talle välja mõelnud, kuni ta ühel ilusal päeval "vabastatakse" leppest kirjastajatega salapärase tundmatu poolt ja samas saab ta pakkumise kirjutada uus ainulaadne usund. Väga pealiskaudselt kokkuvõetud. Kes on see tundmatu? Jumal? Saatan? Tema ise?

Natuke masendav alatoon on tervel lool. Liiga palju surma, hullumist ja traagikat. "Tuule nimi" oli oluliselt helgem lugemine. Samas mattis ja haaras "Ingli mäng" mind täiesti endasse, isegi oma melanhoolsuses.

"Asjatundmatu esitleb end ikka asjatundjana, õel vagana, patune pühakuna, liigkasuvõtja heategijana, väiklane isamaalasena, ülbe alandlikuna, labane peenena ja juhmard vaimuinimesena." (lk.209)

"Keerulistes olukordades võib inimene teinekord kaastunde ja armastuse segi ajada." (lk. 408)

http://needread.wordpress.com/2010/10/27/langenud-ingli-mang-melodramaatiliste-armastajatega-gootilikus-barcelonas/

Otfried Preussler "Krabat"

Vaieldamatult minu lapsepõlve suurim lemmik! Kordustrüki soetasin kiirelt endalegi ja lugesin kerge värinaga. Kartsin kaotada seda õiget mälestust, kuid õnneks ei pidanud pettuma!

Lihtsalt kirjutatud ja südamesse minev lugu hulkurpoisist, kellest maagiliste unenägude ajendil saab meister-võluri õpipoiss. Kuna maagia ei ole üdini hea ja paistab, et sõrm on antud ka vanapaganale endale, siis algab tõsisem lahing hea ja kurja vahel. Kunagi tundus meister üdini kuri, nüüd aga pigem arukas ja üldsegi mitte halb. Leping on ju siiski leping!

Film ei suutnudki edasi anda seda haaravust. Oma süngusega suutis see küll tabada meeleolu, kuid pinge mittekandvusega mattis selle ühe ja õige. Kurb!

Haruki Murakami "Kafka mererannas"

Sürrealism ja realism käsikäes. Onju? Kohati nautisin, siis kaotasin järje, ei suutnud ennastunustavalt haarata.

"Ega silmade kinnipanemisest asjad paremaks ei muutu. Ega silmade kinnipanemisest asjad olematuks ei muutu. Või veel, kui järgmine kord silmad jälle lahti teed, siis on asjad veelgi hullemaks läinud. Selline on maailm, milles me elame ... . Ainult viletsad vennad panevad silmad kinni. Ainult argpüksid pööravad pilgud kõrvale. Aeg tiksub edasi ka siis, kui sinul on silmad suletud ja kõrvad kinni kaetud." (lk. 183)

"Sest armastades kedagi teist, otsime me tegelikult enese puuduvat osa. Sellepärast olemegi alati nukrad, kui me kasvõi natukenegi eemal olles oma kallima peale mõtleme." (lk. 367)

"Mälestused soojendavad su keha seestpoolt. Kuid samal ajal rebestavad seda seest raevukalt." (lk. 482)

Et siis üks kodust põgenenud teismeline poiss, pisut napakas vanapapi, kes oskab kassidega rääkida ja pikamaa-autojuht. Nende elude mittetahtlik ristumine läbi reaalsuse ja sürreaalsuse. Kassidega oleks muidugi tore osata rääkida. Ja kassid on ühed kesksed ja valdavalt arukad loomad selles lugulaulus.

Eks see üks eneseotsimise lugu ole või siis teistpidi mõne loo lõpetamise lugu. Südamesse läks, meeldis ka, kuigi kohati tekkis raskusi.

Jenny Gardiner "Voodis torisejaga"

Järjekordne naistekas, kuid pisut minu eelistustest erinev. Peategelaseks 40-ndates eluaastates pereema, kes on unustanud armatsemise võlumaailma, enese kauni keha ja leiab, et kõik tema elus on üks kole rutiin. Kui sinna lisada veel annus vanast peigmehest ja seksikast abikaasa naiskolleegist, siis võib seiklus ikka alata küll. Naiivsust ei leidugi, hoopis kibe annus paranoiat ja kibestumust. Kuid sellegipoolest on raamat tore ja loetav.

"... koorem peret ülal pidada on kirjeldamatu ... see võib mehes halvima välja tuua. Mõnikord oleksid nagu tangid su rinda purustamas. Nii suur surve on kõigile midagi anda - rahaliselt, emotsionaalselt, kuidas iganes. See võib tekitada hirmu ja ebaloomulikku pinget, mida seni pole tuntud. See võib muuta toreda mehe tõeliseks sitapeaks." (lk. 125)

Marianne Mancusi "Uudismasendus"

Olles hetkel ülisuures depressioonis, mille põhjuseid ei hakka siinkohal loetlema, olen paratamatult haaranud oma embusse lääged naistekad. Kergus ravib! Vähemalt mind.
"Uudismasendus" on lugu 27-aastasest alamakstud teleprodutsent Maddyst, kelle elu pöördub peapeale. Tema vanemad lahutavad, ta armub kihlatud operaatorisse, tema pisike õde osutub narkomaaniks ja ta saab vihje suure narkokartelli salatunneli kohta, mille uurimine viib teda kohati lausa eluohtlike seikadeni. Üdini Kinsellalik teos. Ja Kinsella mulle meeldib! Selles suhtes õige ravim minu hingeelu lappimiseks.
Ega ma kuu, paari pärast enam ei mäleta sellest midagi, kuid eks olegi "sellised" raamatud mõeldud pigem mõtete ja tundmuste lahjendamiseks ja eemalepeletamiseks. Jaanalinnuefekt - ainult ilma alkoholita.
Soovitan soojalt, kui meeldib Kinsella, kui oled naine ja kui oled väsinud ja katki.

Neil Gaiman "Tähetolm"

Seekord ma ei julgegi oma arvamust avaldada. Kaunis sümbolistlik muinaslugu. Tahaks ja kõrvutangi raamatutega "Viimane ükssarvik" ja Coelho "Alkeemik". Teose puhul ei saa ma taas millegipärast üle ega ümber filmist. Olin seda eelnevalt näinud ja paratamatult heiastusid mu silme ees pidevalt katked linateosest. Kusjuures teiste raamatute ja filmide puhul ei ole see tendents olnud nii tugev, lausa häiriv.

Oeh... . Mulle ju ei meeldi sümbolism. Tegelikult ma vist ikka olen nii väike inimene, et ma lihtsalt ei saa sellest aru! Olen ju väikekodanlasest materialistlik põrsas!

Helga Nõu "Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas"

Mu kass kadus ära. Läks teine kuu aega tagasi jalutama ja tagasi enam ei tulnudki. Kius oli/on ta nimi. Ehk on kasside limbos ja naaseb siiski kunagi?
Täna hommikul külastas mind üks triibik! Volksas töö juures lahtisest uksest sisse ja luusis ning näugus mööda saali ringi. Mul ei olnud talle süüa anda ja pidin ta kiiremas korras siseruumidest muidugi välja toimetama. Kahju oli kiisust! Ta oli nii õnnetu olemisega. Kummaline kokkusattumus siiski.
Sarkasmi, huumorit ja irooniat täis Lutsu "Kevade" 100 aastat hiljem kirjutatuna. Kõik siin elus on ju korduv pisikeste variatsioonidega. Peategelaseks tänapäeva Arno, kes on juhuslikult jurist ja otsib, leiab ja kaotab oma Teelesid. Ka härra Toots on esindatud keskses rollis oma riugastega. Kõik on ikka nii nagu olema peab!
Aga kassidest on mul ikkagi kahju!

Richelle Mead "Vampiiride akadeemia" 1. raamat

Selline tore teismeliste tütarlaste romaan. Leidub ohtralt egoismi, põikpäisust, keelatud vilju, armuvalu ja kättemaksu.

Kaks pubekat Vassilissa (vampiir) ja Rose (kaitsja) satuvad koolis küllap vist ikka enese nõul ja jõul vampiiriklanni peadpööritavatesse intriigidesse, mida pikivad nende eneste hingeelu draamad. Sisse on toodud üllatavalt palju tavalisi probleeme (näiteks enese vigastamine), kuigi põhjendus on sageli müstikasse kalduv. Karakterid ei ole ühetasandilised (Mia, Dimitri, Viktor jne.), keegi ei ole üdini hea ega halb. Samuti on rõhutud korduvalt kurjuse (siinkohal strigoide) inimlikule poolele, mis on iseenesest meeldivalt üllatav ja ei muuda teost üksluiseks.

Kuna tegemist on saaga 1. raamatuga, siis pisike hirm on hinges, et ega ei teki pidevat kordumise ja venimise elementi. Idee ei tundu olevat nii tugev, et suudaks elada ja köita pikalt. Pigem näib tegu olevat tavalise kooliromaaniga, mille ilmestamiseks on kasutatud poppe fantasyelemente.

http://www.richellemead.com

Tiina Laanem "Sidrunid ja siilid"

"Sõprade seltsis tuleb juua,"___. "Minu isa õpetas ikka, et napsuse peaga lähevad lõpuks hingeluugid lahti, ja seepärast vali alati seltskonda, kellega koos klaasi kergitad. Seal, kus lõhnab konkurentsi ja töö järele, hoia pea selge." (lk. 191)

Tore ajaviide, ei miskit enamat. Paraku. Seekord olen täiesti veendunud, et juba kuu pärast ei mäleta ma midagi. Ehk vaid ületöötanud näitlejanna unetuse ja kroonilise rahutuse probleeme. Muu jäi kaugeks, võõraks ja väiklaseks.

Leo Kunnas "Gort Ashryn. II osa. Sõda"

Et siis tegu Kunnase kosmosesaaga teise osaga. Kätte on jõudnud aeg, mil inimesed tõstavad kaasinimeste vastu käe. Kas igavusest? Võimuiharusest? Või enese kõrgemale upitamise eesmärgil?

Irv areneb mehiselt edasi. Sellise täiusliku tulevikuinimese poole, kellel peaks nagu õiguse ja õigluse tunnetusega kõik korras olema. Inimlikest nõrkustest tundsingi siinkohal enim puudust.

Sisse on toodud ka pisike armulugu ja suur saladus ajamasina näol, mille saladustesse saab end uputada küll vist alles kolmandas osas.

Esimene raamat oli parem, haaravam. Teine tundus kohati sündmustevaene. Et siis tegevus kui selline oli valdavalt vaid lahingute näol. Siinkohal järge ma ikkagi ootan!

Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

Nii tore on teada, et leidub inimesi, kellega mu maitsemeel ühtib. Toores part ja boef a la tartar - nämma. Bach, Monteverdi ja Pärt - urrr! :) Ja ohtralt punast veini - mida veel mu hing võiks tahta?

http://loterii.blogspot.com/2010/06/maarja-kangro-ahvid-ja-solidaarsus-2010.html

http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-bittersweet-laks-ahvidest-ja-solidaarsusest.d?id=31316549

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1060853

http://blog.varrak.ee/?p=3052

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10825&catid=7&Itemid=9&issue=3302

http://www.epl.ee/artikkel/576683

Kui palju on juba kribatud enne mind. Mis ma pisike inimene siis siin ikka enam lisan.

Mõni teema puudutas väga isiklikult ja tahangi enese teada selle valu ja ilu seekord hoida.

Kuulamiseks:

Louis Andriessen "De Stijl"

Bachi kantaadid

muusikal "Hair" (lk. 55)

Monteverdi "Vespro della Beata" (lk. 124)

Arvo Pärt "Fratrese" (lk. 190)

Louis Lowry "Andja"

Üdini veider maailm veel veidrama elukorraldusega. Kõik tundub ideaalne ja turvaline selles üliturvatud ja reegleid täispikitud kogukonnas. Peategelane Jonas on samuti esmapilgul täiesti tavaline poisslaps, kuid kõik muutub.

Turvatud maailmast saab äkitselt tundetult igav ja üksluine. Kõik on sama ja korduv. Ja lõpuks selgub, et tundetult igav on hoopis tundetult julm ja külm. Milline ükskõiksus ja hoolimatus.

Teost läbiv kulgemine ja pidev pinge kulmineerumine viib järjest tempokamalt finaalini ja haarab lugeja ebamaiselt endasse. Teos on nii sügav ja nii mitmekihiline, et ma ei adunud langemist. Olin täiesti sees, märkamata miskit muud.

Collinsi kõrval kahtlemata üks mu suurimaid avastusi/elamusi sel raamatuaastal.

Hiram "Mõru maik"

Saanud eelnevalt sõbrannalt vihje teose unikaalsuse kohta, sai see pikemalt mõtlemata pikitud mu lugemissoovide listi.

Ei oskaks aimatagi, et tegmist võiks olla eesti autori üllitisega. Nii udupeen stiil ja keelekasutus. Uskumatuna näivad teadmised modellindusest, sõltuvustest, uimastitest ja erinevat liiki neuroosidest. Lihtsalt hämmastav!

Peategelase vaimne tasakaalutus, segane tundeelu, ületöötamine - kõik haarab endaga kaasa kuni traagilise finaalini. Milliseni, jääb nüüd juba iga uue avastaja enda leida.

Armin Kõomägi "Pagejad"

Lihtsus ja voolavus pikitult imetabaste ütluste ja lõikudega. Kust see tuleb? Kellelt see küll pärineb? Meeldis idee, teostus, sõnadevalik. Sain ohtralt muiata ja samas pikalt vaagida öeldut.

"Mul oli kunagi jänes...väike jänku. Isa kinkis sünnipäevaks, kui ma sain kuueseks. Oli selline rumal, aga vahva tegelane. Ajasin teda mööda korterit taga ja... mäletan, kuidas ta toast kööki sööstes kurvis alati esikusse välja lendas, nagu kulunud rehvidega vormeliauto. See oli nii lõbus. Õde ega venda mu polnud, ainult jänes oli. Ühel õhtul hullasin temaga, vanemad vaatasid telerit, jänku ajas äkki ema vaasi koos tulpidega ümber. Vaas läks katki, ema oli hirmus pahane. Teate, mis ta tegi? Ta toppis mu jänkukese puuri ja just samal ajal algas telekas "Oota sa". Ema asetas puuri ekraani ette ja mu armas sõbrake pidi värisedes pool tundi vaatama, kuidas kuri hunt tema liigikaaslast taga ajas. Ma arvan, see oli talle šokeeriv." (lk. 106)

Mõtlesin elu kummaliste keerdkäikude ja valikute üle. Leidsin ja tõmbasin paralleele. Ja seda kõike vaid ilukirjandusliku heietuse tõttu. Mulle meeldis. Nii mõnigi hetk ja karakter meenutas midagi elust enesest ja leidus hetki mis jäävadki alatiseks meelde.
Viie peategelase isiklikud, sageli tragikoomilised ja valusalt reaalsed pihtimused. Nende karakterite nii suur mitmekülgsus... kõik see kokku oli ausalt lõpuni nauditav!

Charles de Lint "Südame metsad"

Täna siis lõpuks leidsin mahti teos lõpuni lugeda. Milline õnnistus. LUGEDA! See kuu ju jooksvalt muleioleaega teema.

Kiidusõnu siristama sel korral paraku ei hakka. Jälle. Olen ikka jätis küll. Kuidagi võõraks ja kaugeks jäi kõik.

Animatism aka manitu

http://et.wikipedia.org/wiki/Animatism

ja Iiri folkloor on minu jaoks väga kauged ja kohati hoomamatud. Raske oli.

Tegevus, kui selline nagu toimus aga ei toiminud. Kummaline aga tõene väide.

Palju räägiti muusikast: Ani Di Franco, Sonny Rollins, Solas, The Walkabouts, John Coltrane. Kohati tundus lausa pealesunnitud kohustusliku elemendina nende loominguga tutvumine. Nojah. Mina seda endale paraku lubada ei saanud. Ei saa praegu ka. Kuigi eeldan ja loodan, et ehk annab see teosele lisaväärtuse.

Et siis ... tegevus toimub tormist laastatud linnas ja mingites erinevates vahemaailmades. Üks poolearuga joodik kutsub ürgse vaimu välja ja muutub üdini kurjaks. No enne seda käib muidugi paras tramburai ka võimu omamise teemal ja asjasse on segatud ikka rohkem inimesi. Igatahes asi väljub kontrolli alt ja mingi teine seltskond, kes siis headust esinab, üritab seda taas piiridesse suruda. Sinna siis lisaks palju müüte ja usku.

Eelnevalt kuulsin ohtraid ülistusi autori kohta. Haarasin suure hooga aga paraku sain jälle vastu näppe.

"... isegi suhetes teisega peab olema rahul iseenda kui isiksusega, sest mida sul muidu teisele pakkuda oleks." lk. 395

"Kui sa ise endale ei meeldi, siis kuidas sa saad oodata, et keegi teine sinust midagi peaks." lk. 407