Guillermo del Toro, Chuck Hogan "Allakäik"

Zombi-vampiirid asuvad vallutama maailma, võiks siis olla del Toro, Hogani triloogia teise osa alapealkirjaks.

Muistsed on jõudnud lõpuks otsusele, et oma jõududega nad revolutsionäärist isemõtlejale vastu ei saa ja palkavad endale inimeste seast sõdurid. Kaunite saatusekeerdkäikude abil viivad kõik teed Setriakiani pundini ja nii hakatakse otsima iidset raamatut ja asutakse laastavasse võitlustulle vampiirihakatistega.

Puhtaks nad platsi ei saa, kuigi mõni kuri tegelane suudetakse elimineerida. Eks tuleb oodata triloogia viimast osa, et teada saada kuhu see apokalüpsis siis ka välja jõuab omadega.

Chris Wooding "Alaizabel Cray painaja"

Kuivõrd erinev ja kaasahaarav elamus oma uudsuses. Sortsid, sortsikütid, kerjuskuningad ja Londonit haaranud Vennaskonna ülemvõim. Sekka veel õudu külvav sarimõrvar ja annus korrakaitsjaid ning seiklus võib alata.

Ühel oma tavapärasel ringkäigul leiab sortsikütt Thaniel hirmust väriseva ja pisut hullunud tütarlapse Alaizabeli. Olles noorest kaunitarist lummatud, hakkab ta sõprade kaasabil tüdruku kaotsiläinud mälu lappima. Kuid samal ajal muutuvad rünnakud inimeste vastu sortsisoo poolt ainult verisemaks ja verisemaks... ja tagatipuks hakkab ilmnema Alaizabeli kaudne ja otsene seotus kõige toimuvaga.

Joshua Mowell "Operatsioon Punane Jeeriko"

Tegemist Gildi triloogia esimese raamatuga (ja olles enam-vähem 100 % kindel, et viimasega, mis eesti keeles ilmavalgust näeb ... kurb). Kui Eesti Päevaleht selle 2007 a. üllitas, siis köitis raamatu tutvustus mind kohe, kuid hind heidutas, maksis ta omal ajal ikka üle 300.-. Eks ma nüüd saan ka hinnaprobleemist aru. Tegemist ikka erakodselt ILUSA noortekaga. Kaardid, pildid, et siis sisse pikitud vidinad ei saa mitte odavad olla.

Kurb muidugi. Omal ajal jäigi see just raha tõttu ostmata.

Nüüd aga ... RR allahindluses leidsin ta 49.- ja kibekärmelt krabasin ära.

Erakodselt ILUS (jälle rõhutan), põnev (selline Seiklusjutte maalt ja merelt tüüpi raamat), südamlik ja mida kõike veel.

Kaks last ja nende kadunud vanemad. Mässumeelsus, et keegi ei hooli ja pisiajade kokkulangemine viib nad lõpuks onu hoole alla, kes on suursuguse laeva kapten. Saladused ja uudishimu viib lapsed erakordse seikluse keskele, millest on elusana väga raske väljuda.

Kohati jääb tunne, et see kõik ongi päris. Et nii oligi. Tahaks googeldada ja kontrollida fakte. Naljakas! Kuid kas see ei ütle juba midagi? Et siis ikkagi erakordne raamat!

Kui kellegi on vaja jõulukinki mõnele pisikesele sugulasele, siis see raamat tõesti väärib kingitkotti pugemist ja ma garanteerin, et last raamatu juurest lahti kangutada ei olegi enam võimalik!

http://en.wikipedia.org/wiki/Operation_Red_Jericho

L.J. Smith "Vampiiripäevikud. Äratus"

Peategelaseks nagu ikka imekaunis tütarlaps (Elena) ja linna kolinud võõras (vampiir seega).

Seekord ei taha vinguda. Sündmustiku kiire areng, inimlikud nõrkused, võitlus hea ja kurja vahel haaras oma kummastava võluga. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud (tõlkija Mari Pööning).

Mulle on ikka meeldinud stressirohkel perioodil ameerika tibifilmid, selle puhul oleks siis tegemist samalaadse tibiraamatuga. Keskkool, rivaalitsemine, peod, kuulujutud jne. No nagu ikka.

Siinkohal olgu kindlasti märgitud, et tegemist on alles esimese osaga. Samuti tuleb rõhutada juba olemasoleva seriaali uskumatult suurt populaarsust.

http://en.wikipedia.org/wiki/The_Vampire_Diaries_(novel_series)

http://www.imdb.com/title/tt1405406/

Kuna Varrakul läheb tavaliselt hirmus kaua-kaua aega järgneva osa tõlkimisega, siis täitsa tore, et vahelduseks saab seriaali nautida. Iseasi palju mul selleks algava detsembri kuu sees aega jätkub aga see on juba minu probleem.

Richelle Mead "Vampiiride akadeemia" 2. raamat "Külmavõetud"

Kui esimene raamat tekitaski kerge kõhkluse, siis teine osa kummutas igasuguse paranoia lugemise mittejätkamise suhtes. Kõiges endasse haarav müstiline pisike maailm, milles kõrvuti tegutsevad drigoid, moroid ja dampiirid. Pisike roll on ehk ka inimestel.

Drigoid on asunud korraldama massimõrvu moriode kuninglike hulgas. Kõik paistab olevat organiseeritud, mis teeb asja veel ohtlikumaks. Selgub ka inimeste ebaloogiline seotus. Olles koolist pagendatud suusakuurortisse, otsustab Rose poisssõber Mason korraldada paari sõbraga vasturünnaku. Märgates sõprade kadumist, adub Rose hetkega, mis viimastel plaanis ja üritab neid peatada. Paraku aga langevad nad varitsuse ohvriks. Mis edasi saab ... tuleb lugeda;)

Jelena Ussatšova "Iha"

Tegevustik nagu vene seebis, totaalne nimede virrvarr (ma ei ole kunagi tugev olnud vene nimedes orienteerumisel, mistõttu olen vene kirjandust ikka omajagu peljanud). Et siis järjekordne urbanistliku vampiirisaaga esikromaan. Nagu ikka imeilus tütarlaps (Maria) ja linna kolib äkitselt uus imeilus noormees, kes oi ups osutub vereimejaks. Ei midagi uut siin päikese all. Erakordne ilu, vapustav tugevus ja imelised superkangelase võimed.

Sisse on toodud värskendusena hunnik hulle goote. Nemad lisavad pisut vürtsi kogu loosse. Muidu ikka uskumatult korduv (no mida ma ootasin, lammas)!

Samas töökaaslasele meeldis väga. Ta rahvuselt venelane, et ehk see andis teosele mingi oma kiiksu juurde. No ma ei tea .....

Et ehk aitab mõneks ajaks vampiiridest? Aga ei .... riiulis juba uus ... imelik olen ikka küll!

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Juba raamatu alguses tekkis mul kahtlane seos, et nagu eesti oma kohtunik Di. No ja see seos aina süvenes apteekri sebimist jälgides. Keskaegne Tallinn ... põnev oli asja juures pidevalt jälgida maju ja sündmuskohti ennast. Aknast paistis mulle pidevalt Mustpeade maja ja nii need leheküljed veeresid pidevate assotsatsioonide kütkeis. Pisut raske oli nimedega. Kohanemine võttis aega. Pidev keskaegse inimese väljapeetus oli samuti võõras, kuid eks see nii ju pidigi olema.

Esiti arvasin, et esimese raamatuga ka piirdun. Ei olnud päris minu maitsele, kuid miski sundis ikka otsust muutma ja paistab, et vastilmunud järg on plaanis ikka lähiajal soetada.

http://bukahoolik.blogspot.com/2010/11/indrek-hargla-apteeker-melchior-ja.html

Kate Pepper "Seitse minutit enne keskpäeva"

Oih ... ega ma eriti midagi mäletagi enam, mida oligi arvata! Pealsikaudne, kerge, tempokas naistekas. Pisut krimi elemente ka sekka. Sain raamatu Ersenilt tellija kingitusena. Nii ta vaeseke minu raamaturiiulisse ka sattus. Ja suurest austusest raamatute vastu, ka minu lugemislisti.

Kate (rase peategelane) peab ühel kuumal suvepäeval trehvama oma ka raseda sõbrantsiga. Viimane aga ei ilmu välja ja ei ilmugi enam välja. Vähemalt elusana mitte. Siis hakkab otsimine, jälitamised, miski NY omane kinnisvara kamm ja raseda aga söaka koduperenaise detektiivi geen vallandubki.

Pisut ootamatuid elemnte sekka ja kiire pärastlõunane raamatunälg on rahuldatud grande finalega.

Vot nii!

Stephenie Meyer "Koidukuma"

Jeerum. Ma poleks iialgi uskunud, et mõni noortekas võib olla nii verine! Mul ei jätku sõnu kirjeldamaks oma tundeid sünnitusloo taustal. Segu tapvast põnevusest ja iiveldama ajavast õudusest. Uih. Nagu Murakami kassitapp juba.

Tegutsemist on palju. Mängu tulevad kõik ja täies arsenalis. Mitte miski ei ole nii nagu näib. Maetud saavad vanad vaenud ja algust näevad uued intriigid. Kõik pöördub, muutub, areneb.

Lõpetuseks arvan, et minu eelarvamus saaga kohta sai küllaga kummutatud. Oli ikka väärt lugemine küll. Ja juba sügelevad näpud uute saagade järgi.

Stephenie Meyer "Päikesevarjutus"

Seattle´is on kuritegevuse laine äkitselt tõusnud rekordkõrgusele. Seda just salapäraste kadumiste ja tapmiste tõttu. Järelikult on tegemist suure hulga verinoortega, kes ei suuda oma vereiha taltsutada. Kes on selle armee taga ja milleks seda vaja?

Pidev ootamine on kolmanda osa juhtsõnaks. Paigal tammumine ja venivus. Kuuldavasti pidigi olema tegemist teise osa lõpuga, kuid arvan, et kirjastajate nõudmisel sai teos eraldiseisvaks, mida tõesti poleks vaja olnud. Siinkohal on see aga pelgalt minu pisike arvamus. Sõbranna leidis, et talle meeldis see väga. Maitsed on seega erinevad, mida oligi tarvis tõestada.

Stephenie Meyer "Noorkuu"

Minu jaoks kiire ja tempokas. Kui algus pakatas Bella melanhooliast ja kaotusevalust, siis sündmuste kiire kulg mattis ängi kõik endasse.

Saaga parim, sest venivuse hetke ei tekkinudki.

Millegipärast sai selles romaanis alguse minu antipaatia hundipoisi vastu ja etteruttavalt võin öelda, et olenemata tema suurest südamest see antipaatia aina süveneb ja kulmineerub viimase raamatu lõpus leppiva, kuid tugeva vastumeelsusega.
Edwardit on vähe. Üldse Cullenid on orbiidist väljas enamus ajast. Kurb.

Valdavalt siis Bella südamevalu lugu ja väikelinna üksluine erakordsus. Kuid mis saab Forksis olla igavat, kui seal elutseb nii koloriitne seltskond;)

Stephenie Meyer "Videvik"

Suure eelarvamuse tõttu lükkasin lugemist pidevalt edasi. Nüüd kui suurem hullus on juba möödunud, otsustasin saaga lugemist ka ise alustada.
Mis siin ikka ... teada-tuntud teema kõigile.
Pisut üllatav oli, et noortele mõeldud raamatus on nii palju varjatud ja nähtavat erootikat. Kohe piinlikult palju!
Tegelikult mulle meeldis ja esmane eelarvamus sai küllaga kummutatud. Nii, et naudin ahnelt edasist. Aega selleks ju on;)

Carlos Ruiz Zafon "Ingli mäng"

Seda raamatut ootasin ma pikisilmi. Zafon on lihtsalt mu vaieldamatu lemmik. Ka seekord saab käia unustatud raamatute radadel ja kogeda palju müstilist. Noor kirjanik matab oma annet põnevike kirjutamisega varjunime all, mille ahned kirjastajad on talle välja mõelnud, kuni ta ühel ilusal päeval "vabastatakse" leppest kirjastajatega salapärase tundmatu poolt ja samas saab ta pakkumise kirjutada uus ainulaadne usund. Väga pealiskaudselt kokkuvõetud. Kes on see tundmatu? Jumal? Saatan? Tema ise?

Natuke masendav alatoon on tervel lool. Liiga palju surma, hullumist ja traagikat. "Tuule nimi" oli oluliselt helgem lugemine. Samas mattis ja haaras "Ingli mäng" mind täiesti endasse, isegi oma melanhoolsuses.

"Asjatundmatu esitleb end ikka asjatundjana, õel vagana, patune pühakuna, liigkasuvõtja heategijana, väiklane isamaalasena, ülbe alandlikuna, labane peenena ja juhmard vaimuinimesena." (lk.209)

"Keerulistes olukordades võib inimene teinekord kaastunde ja armastuse segi ajada." (lk. 408)

http://needread.wordpress.com/2010/10/27/langenud-ingli-mang-melodramaatiliste-armastajatega-gootilikus-barcelonas/

Otfried Preussler "Krabat"

Vaieldamatult minu lapsepõlve suurim lemmik! Kordustrüki soetasin kiirelt endalegi ja lugesin kerge värinaga. Kartsin kaotada seda õiget mälestust, kuid õnneks ei pidanud pettuma!

Lihtsalt kirjutatud ja südamesse minev lugu hulkurpoisist, kellest maagiliste unenägude ajendil saab meister-võluri õpipoiss. Kuna maagia ei ole üdini hea ja paistab, et sõrm on antud ka vanapaganale endale, siis algab tõsisem lahing hea ja kurja vahel. Kunagi tundus meister üdini kuri, nüüd aga pigem arukas ja üldsegi mitte halb. Leping on ju siiski leping!

Film ei suutnudki edasi anda seda haaravust. Oma süngusega suutis see küll tabada meeleolu, kuid pinge mittekandvusega mattis selle ühe ja õige. Kurb!

Haruki Murakami "Kafka mererannas"

Sürrealism ja realism käsikäes. Onju? Kohati nautisin, siis kaotasin järje, ei suutnud ennastunustavalt haarata.

"Ega silmade kinnipanemisest asjad paremaks ei muutu. Ega silmade kinnipanemisest asjad olematuks ei muutu. Või veel, kui järgmine kord silmad jälle lahti teed, siis on asjad veelgi hullemaks läinud. Selline on maailm, milles me elame ... . Ainult viletsad vennad panevad silmad kinni. Ainult argpüksid pööravad pilgud kõrvale. Aeg tiksub edasi ka siis, kui sinul on silmad suletud ja kõrvad kinni kaetud." (lk. 183)

"Sest armastades kedagi teist, otsime me tegelikult enese puuduvat osa. Sellepärast olemegi alati nukrad, kui me kasvõi natukenegi eemal olles oma kallima peale mõtleme." (lk. 367)

"Mälestused soojendavad su keha seestpoolt. Kuid samal ajal rebestavad seda seest raevukalt." (lk. 482)

Et siis üks kodust põgenenud teismeline poiss, pisut napakas vanapapi, kes oskab kassidega rääkida ja pikamaa-autojuht. Nende elude mittetahtlik ristumine läbi reaalsuse ja sürreaalsuse. Kassidega oleks muidugi tore osata rääkida. Ja kassid on ühed kesksed ja valdavalt arukad loomad selles lugulaulus.

Eks see üks eneseotsimise lugu ole või siis teistpidi mõne loo lõpetamise lugu. Südamesse läks, meeldis ka, kuigi kohati tekkis raskusi.

Jenny Gardiner "Voodis torisejaga"

Järjekordne naistekas, kuid pisut minu eelistustest erinev. Peategelaseks 40-ndates eluaastates pereema, kes on unustanud armatsemise võlumaailma, enese kauni keha ja leiab, et kõik tema elus on üks kole rutiin. Kui sinna lisada veel annus vanast peigmehest ja seksikast abikaasa naiskolleegist, siis võib seiklus ikka alata küll. Naiivsust ei leidugi, hoopis kibe annus paranoiat ja kibestumust. Kuid sellegipoolest on raamat tore ja loetav.

"... koorem peret ülal pidada on kirjeldamatu ... see võib mehes halvima välja tuua. Mõnikord oleksid nagu tangid su rinda purustamas. Nii suur surve on kõigile midagi anda - rahaliselt, emotsionaalselt, kuidas iganes. See võib tekitada hirmu ja ebaloomulikku pinget, mida seni pole tuntud. See võib muuta toreda mehe tõeliseks sitapeaks." (lk. 125)

Marianne Mancusi "Uudismasendus"

Olles hetkel ülisuures depressioonis, mille põhjuseid ei hakka siinkohal loetlema, olen paratamatult haaranud oma embusse lääged naistekad. Kergus ravib! Vähemalt mind.
"Uudismasendus" on lugu 27-aastasest alamakstud teleprodutsent Maddyst, kelle elu pöördub peapeale. Tema vanemad lahutavad, ta armub kihlatud operaatorisse, tema pisike õde osutub narkomaaniks ja ta saab vihje suure narkokartelli salatunneli kohta, mille uurimine viib teda kohati lausa eluohtlike seikadeni. Üdini Kinsellalik teos. Ja Kinsella mulle meeldib! Selles suhtes õige ravim minu hingeelu lappimiseks.
Ega ma kuu, paari pärast enam ei mäleta sellest midagi, kuid eks olegi "sellised" raamatud mõeldud pigem mõtete ja tundmuste lahjendamiseks ja eemalepeletamiseks. Jaanalinnuefekt - ainult ilma alkoholita.
Soovitan soojalt, kui meeldib Kinsella, kui oled naine ja kui oled väsinud ja katki.

Neil Gaiman "Tähetolm"

Seekord ma ei julgegi oma arvamust avaldada. Kaunis sümbolistlik muinaslugu. Tahaks ja kõrvutangi raamatutega "Viimane ükssarvik" ja Coelho "Alkeemik". Teose puhul ei saa ma taas millegipärast üle ega ümber filmist. Olin seda eelnevalt näinud ja paratamatult heiastusid mu silme ees pidevalt katked linateosest. Kusjuures teiste raamatute ja filmide puhul ei ole see tendents olnud nii tugev, lausa häiriv.

Oeh... . Mulle ju ei meeldi sümbolism. Tegelikult ma vist ikka olen nii väike inimene, et ma lihtsalt ei saa sellest aru! Olen ju väikekodanlasest materialistlik põrsas!

Helga Nõu "Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas"

Mu kass kadus ära. Läks teine kuu aega tagasi jalutama ja tagasi enam ei tulnudki. Kius oli/on ta nimi. Ehk on kasside limbos ja naaseb siiski kunagi?
Täna hommikul külastas mind üks triibik! Volksas töö juures lahtisest uksest sisse ja luusis ning näugus mööda saali ringi. Mul ei olnud talle süüa anda ja pidin ta kiiremas korras siseruumidest muidugi välja toimetama. Kahju oli kiisust! Ta oli nii õnnetu olemisega. Kummaline kokkusattumus siiski.
Sarkasmi, huumorit ja irooniat täis Lutsu "Kevade" 100 aastat hiljem kirjutatuna. Kõik siin elus on ju korduv pisikeste variatsioonidega. Peategelaseks tänapäeva Arno, kes on juhuslikult jurist ja otsib, leiab ja kaotab oma Teelesid. Ka härra Toots on esindatud keskses rollis oma riugastega. Kõik on ikka nii nagu olema peab!
Aga kassidest on mul ikkagi kahju!

Richelle Mead "Vampiiride akadeemia" 1. raamat

Selline tore teismeliste tütarlaste romaan. Leidub ohtralt egoismi, põikpäisust, keelatud vilju, armuvalu ja kättemaksu.

Kaks pubekat Vassilissa (vampiir) ja Rose (kaitsja) satuvad koolis küllap vist ikka enese nõul ja jõul vampiiriklanni peadpööritavatesse intriigidesse, mida pikivad nende eneste hingeelu draamad. Sisse on toodud üllatavalt palju tavalisi probleeme (näiteks enese vigastamine), kuigi põhjendus on sageli müstikasse kalduv. Karakterid ei ole ühetasandilised (Mia, Dimitri, Viktor jne.), keegi ei ole üdini hea ega halb. Samuti on rõhutud korduvalt kurjuse (siinkohal strigoide) inimlikule poolele, mis on iseenesest meeldivalt üllatav ja ei muuda teost üksluiseks.

Kuna tegemist on saaga 1. raamatuga, siis pisike hirm on hinges, et ega ei teki pidevat kordumise ja venimise elementi. Idee ei tundu olevat nii tugev, et suudaks elada ja köita pikalt. Pigem näib tegu olevat tavalise kooliromaaniga, mille ilmestamiseks on kasutatud poppe fantasyelemente.

http://www.richellemead.com