Leo Kunnas "Gort Ashryn. Enne viimast sõda." I

Ma ei tahaks eriti arvustada eesti autoreid aga tõele au andes Kunnas kuulub oma üllitisega küll maailma kirjameeste seltskonda. Milline voolavus.

Kuu alguses kui raamatut nokitsema hakkasin, kurtsin venivuse üle. Meeletu mass militaarseid kirjeldusi oli minu kui naisterahva jaoks lihtsalt liig mis liig. Seetõttu viskasin raamatu korduvalt nurka ja tegin pidevaid ponnistusi, et sellele jälle käpp vahele ajada. Raske oli. Mingist hetkest hakkas aga teos jooksma ja siis enam käest ma seda ei saanud (see oli siis peale Kommodoori ja Irv´i vestluse lõppu).

Militarism kirjanduses mulle meeldib. Kiiksuga nagu ma olen.

Ja lahinguarvuti ise oli tõeline koomik. Tema vestlused Irv´iga panid mu nii mõnigi kord muigama ja samas suutis ta pilduda tõelisi pärle.

"Meessoost isendi poolt naissoost isendile lillede kinkimine on selles kontekstis sümboolne märk, millega antakse teada soovist astuda seksuaalvahekorda...___" (lk. 258)

"Ära ütle ei, kui elu pakub sulle midagi tõeliselt suurt, ilusat ja head. Seda juhtub tõenäoliselt vaid kord elus." (lk. 262)

Riiulis ootab järge ka teine osa. Paraku otsustasin siiski teha väikese pausi, kuigi öösel kätu ikka sügeles järje haaramise järgi.

http://raamatunarkar.wordpress.com/2009/01/24/leo-kunnas-gort-ashryn-kirja-pani-hans/

http://loterii.blogspot.com/2009/05/leo-kunnas-gort-ashryn-i-2008.html

Vicky Myron; Bret Witter "Kuulus raamatukogukass Dewey"

Ühel külmal jaanuarihommikul leiavad raamatukogutöötajad tagastatud raamatute postkastist üdini külmunud kassipoja. See on lugu lootmisest, ellujäämisest, võitlusest ja meeletust armastusest ja hoolimisest. See on lugu imearmsast kõutsist ja lugu inimestest, kes teda ümbritsevad. See on väikelinna ellujäämislugu ja lugu erinevatest põlvkondadest. Imearmas ja südamlik ajaviide eriti praegusel majanduslikult ebastabiilses olukorras.

Ka minul on kusagil üks punane kõuts ja alati kui ma vanematekodu külastan, leiab ta hetke, et mind andunult lakkuda ja nurruda. Isepäine ja uhke, samas tulvil armastust ja valmis seda igal moel endast andma.

http://en.wikipedia.org/wiki/Dewey_Readmore_Books

http://www.deweyreadmorebooks.com/

Roger Zelazny "Teemärgid"

Võrreldes Amberi kroonikate ja näiteks "Needuste alleega" jäi antud teos minu jaoks liiga laialivalguvaks. Tegelikult sain lähedaselt juba ennetavalt hoiatava noodi, et päris ehedat rõõmu sellest oodata ei maksa. Segane, hüplik ja sisuvaene. Iseenesest oli tabav ja uudne lahendus ajas rändamisest, kuid Tees eneses nägin siiski pigem Amberi tee varju. Ehk siis sama erinevate reaalsuste teema, kuid pikitud ka ajas rändamisest. Ja jällegi draakonid? Mis mõte nagu neil oli ja milleks neid vaja oli? Tundus pigem pastakast väljaimetud kahvatu Amberi kloonina. Eks ta seal vahepeal ilmunud ju ongi ja sellest johtuvalt tekib paratamatult tunne, et tegu on sundteosega fännide survel või siis edust tiivustatuna kribatud uus analoog, et ehk läheb ka see peale. No ma ei tea. Minu jaoks siiski kahvatu vari Zelazny loomingus.

Robin Hobb "Kuninglik salamõrtsukas" Farseeri triloogia II raamat 2. osa

Ma vaid neelasin seda! Rosin!

Pisut keeruline oli alustuseks kohaneda kõigi tegelastega, kuna eelmise raamatu lugemisest on möödas juba päris pikk aeg. Siiski suutsin ennast intriigide ja tegelaste taustaga suht kiiresti kurssi viia. Mõne üksiku puhul jäi minu mälu pikemalt triivima, kuid siiski suutsin tuvastada ka viimased jäänukid ja nad õigesse lünka suruda, et kõike õigesti hoomata. Siinkohal on tegemist muidugi minu isikliku probleemiga, mitte raamatu poolsega. No mis teha, et mõni tegelane (näiteks emand Patience ja Celerity) ei olnud mulle nii sügavalt hinge juurdunud!

Ja nüüd pean ma siinkohal jälle raskelt ohkama. Millal küll tuleb järg? Nii põnevaks läks ju!

Sophie Kinsella "Kas mäletate mind?"

Vahelduseks siis natuke naistekat. Kinsella on nii toredalt pealiskaudne ja kerge. Kui ikka masendus suur ja väsimus, siis pisut kergust ravib. Ma ei oskagi midagi kommenteerida. Kõik oli üdini ootuspärane, sain sealt just selle noosi, mida ootasin, eeldasin ja soovisin. Üdini naiivne, "blond" ja mida kõike veel... .
Sisust lühidalt. Tütarlaps ärkab haiglas ja oi ups, viiamane mis ta mäletab on see, et ta on puseriti hammastega 25-aastane ilmselgelt tööl alahinnatud ja just maha jäetud. Aga tegelikult on möödunud 3 aastat ja ta on piltilus karjääritibi, pealegi veel abielus miljonäriga. No mälu tal tagasi ei tule loomulikult ja see suhkruvatielu on ka puhas kližee, mida võiski oodata. Ja eks sealt siis igasugused liinid ja tramburai ka pihta hakkab;)

Midagi siiski. Trükivead! Kas tõesti pean ma igalt leheküljelt neid leidma? Kas on palju palutud, et keegi enne trükkiminekut selle terava pilguga ülevaataks ja korrektuurid läbi viiks?

Suzanne Collins "Näljamängud"

Haaras algusest lõpuni. Pisut eelarvamust tekitas temaatika teadmine, kuid õnneks pidin pettuma. Ehk pisut lääge oli pikitud armulugu, kuid ilma selleta paistis õnnelik lõpp kaduvväike. Kuigi kas siiski? Peeta ei tekitanud minus tundeid, pigem vastumeelsust oma allaheitliku loomu poolest. Väkk. Tema küll unistuste printsi tiitlit ei vääri. Vähemalt minu jaoks mitte.

Üle pika aja sai esimene osa ka konkreetse lõpu. Pisut väsitav oli siiani lugeda ... ja siis kannatamatult oodata järgmise osa tõlget. Edasi tahaks teada küll, kuid õnneks painavaid mõtteid maha ei jäänud. Ja siinkohal seda kõike positiivse poole pealt. Et siis tahaks uut osa aga küüsi närides raamatupoe ukse taha seisma ei jookse. Siinjuures unetu öö ma endale siiski sain. Kella 6-ni hommikul ei ole just minu stiil unega võidelda ja lehti neelata!

Patrick Rothfuss "Tuule nimi" I (2. osa)

Täiesti masendav. Ma jumaldan Canavani, Hobb´i ja Martinit. Kübeke kõigest, ka pisuke Paolini headusest oli romaanisaaga alguses ka Rothfussil. Vähemalt minu jaoks. Leidsin kübekese sellest millestki, mida nautisin teistes. Leidsin selle liite. Ja mille ma leidsin teisest poolest eest? Naiivsuse, aimduse sellest, et see kõik juba korra oli, erakordsuse puudumise ja uinaku. Ehk olen liiga kuri? Ehk oli vale tuju? Ma ei ole kindel. See miski ikka üldiselt haarab mind aga esimese raamatu teine osa jättis mu täiesti külmaks ja tüütas mind oma kusagilt loetud ja aimatava kordusega. Ja va narkouimas sõltlasest lohehakatis, kes ilmselgelt ikka ei olnud lohe oli ka kuidagi veider. Et nagu? Ja see pidev armastajate juhuslik trehvamine eikellegimaaperifeerias ... nojah ... kuidas kellelegi aga igatahes mitte mulle.

Loetud raamatute nimekiri 2009:

1. George R. R. Martin "Kuningate heitlus" 2. osa 1. raamat
2. Stephen King "Udu"
3. Arturo Perez-Reverte "Dumas´ klubi"
4. Terry Pratchett "Autojuhid"
5. Krister Kivi "Ime!"
6. Stephen King "Mobla"
7. Michael Scott "Alkeemik: surematu Nicholas Flameli saladused"
8. Stephen King "Laskur"
9. Carlos Ruiz Zafon "Tuule vari"
10. Dan Brown "Da Vinci kood"
11. Clifford D. Simak "Libainimesed"
12. Clifford D. Simak "Härjapõlvlaste kaitseala"
13. Philip Pullman "Kuldne kompass"
14. Philip Pullman "Inglite torn"
15. Philip Pullman "Vaigust kiiker"
16. Honore de Balzac "Isa Goriot"
17. Sophie Kinsella "Kellel poleks saladusi?"
18. Emma McLaughlin, Nicola Kraus "Lapsehoidja päevikud"
19. Stephen King "Lisey lugu"
20. Don DeLillo "Valge müra"
21. Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed."