kogumik "Alfred Hitchcock esitleb: Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud"

Et siis järjekordne kogumik põnevus-ja õuduslugudest, seekord siis vanameister Hitchcock´i valikul:

Ray Bradbury "Tuul"

Stuart Cloete "Kongo"

Roald Dahl "Hüpe panga peale"

Avram Davidson "Ma ei kuule teid, Sir..."

Jeremiah Digges "Maileesikakee"

Edward D. Hoch "Mees, kes oli kõikjal"

Jack Ritchie "Me veel vaatame"

Idris Seabright "Mees, kes müüs gnoolidele köit"

Henry Slesar "Kaotatud koer"

Joseph Payne Brennan "Lima"

Mack Morriss "Maanteeviisakus"

Robert Hichens "Kuidas armastus tuli professor Guildea juurde"

Gilbert Thomas "Looduslik valik"

Joan Vatsek "Simone"

Midagi erilist ma paraku antud valimikust ei leidnud. Samas enne uinumist toredad unejutud. Et siis järjekordne antikvariaadi leidlaps;)

Heather Graham "Nägemine"

Imekerge naistekas. Mõnus rannas lebotada ja lugeda. Imekaunis sukelduja Genevive näeb järjekordsel aaretejahi-sukeldumisel naise laipa, mis osutub hoopis vaimuks. Kuid siis uhub meri kaldale päris laiba, kauni mõrvatud naisterahva. Mis on see seos?

Inimesi hakkab kaduma veelgi ja pidevad mereveest märjad unenäod saavad pärisosaks peategelase igapäevaelus.

Jason Goodwin "Bellini kaart"

Ui kui kurb, kuid minu lemmikute ridadesse ei taha antud teos kohe kuidagi mahtuda, vastupidiselt šarmantsele autorile, kelle paigutaks vist kohe kirjanike TOP 10 esiotsa:P Ma siin nüüd mõtlen ja meenutan ning kogen taas oma antipaatiat itaallaste suhtes. Sorry aga väkk. Ja Itaalia eneses ei saa olema kunagi minu reisisihtkohaks. Paraku. Selle maa ja rahvuse korratus, ülevoolavus ja temperament surub mind mutta ja tekitab äärmist tülgastust. Andke mulle andeks. Türgi, eesotsas Isatnbuliga tekitab minus aga ristivastupidiseid emotsioone. Milline kultuur? Vaimustav!

Raamatust: noor Türgi sultan saadab detektiiv Yasimi otsima oma kadunud esivanema portreed. Viimane delegeerib ülesande edasi oma sõbrale Palewskile, et siis ise inkognito imbuda Veneetsiasse. Põhjuseks intriigide ärahoidmine sultani lähiõukonnas, kuid samas ka valitseja käsu mitteeiramine. Paraku kaasneb nende päralejõudmisega laibaralli, mis paistab neid saatvat igal sammul. Kes keda ja miks ja kus on hinnatud ja salapärane maal? Sellest siis juba lähemalt raamatus... .

M. C. Beaton "Uustulnuka surm"

Eesoleva kirjandusfestivali ootuses olen eelisjärjekorras ettevõtnud mõningad üritust väisavate kirjanike teosed. Nende hulgas külastab Tallinna ka M.C. Beaton.

Tegu siis raamatusarjaga, mille peategelaseks eneseirooniast pulbitsev konstaabel Hamish ja tegevuspaigaks lummav Šotimaa oma väikluses ja hurmavas vanamoelisuses. Igati väärikas ja humoorikas sari. Kuuldavasti on BBC vändanud ka raamatute põhjal teleseriaali:

http://www.imdb.com/title/tt0111993/

Olles just mitte väga suur kriminullide austaja, tuli Beaton mulle meeldiva üllatusena. Raske on muidugi ühe teose põhjal vettpidavat tunnustust kuulutada, kuid tema humoorikas stiil lihtsalt võlus mind.

Antud krimkas siis suunatakse konstaabel vaiksest ja turvalisest kodukandist tööasjus Cnothanisse pagulusse. Inimesed on seal endassetõmbunud ja vanamoodsad, pidades kõiki uusi ja kõike uut halvaks, millest tuleb eemale hoida. Peagi leitakse värske skelett, mis paistab kuuluvat sealkandi kõige vihatumale mehele ja põhjustajaks paistab olevat kohalik homaaribassein, mille asukad on aga paraku jõudnud omadega juba Londoni tipprestorani köökidesse.

kogumik "Linnud"

Pisike kogumik valitud "unejutte" ameerika ja inglise autoritelt:
Daphne du Maurier "Linnud"
C. B. Gilford "Kuues Mrs. Pendrake"
William Brittain "Üks gallon bensiini"
Fletcher Flora "Nõbu Kelly"
C. B. Gilford "Ehmunud"
Richard Hardwick "Täiskuu, šerif Peavy ja teised"
Richard Hardwick "Martha mälestuseks"

Ira Levin "Pilvelõhkuja"

Levini "Rosemary laps" on siiani üks mu vaieldamatuid lemmikuid. Seda oli vist (täpselt ei mäleta) oma 15 aastat tagasi loetuna ka antud teos. Mida ma toona sealt leidsin jääbki selgusetuks. Igatahes antikvariaadis tuulates jäi mulle raamatuke nostalgilises taasmeenutuses näppu ja nii ma seda siis taasavastama hakkasingi.

Noor naine, olles äsja lahku läinud oma elukaaslasest, üürib endale uue korteri luksuslikus kõrghoones. Majal on küll seal toimunud surmajuhtumite tõttu õõvastav maine, kuid naist see ei heiduta.

Peagi tutvub ta võluva noormehega ja neil tekib palav armulugu. Paraku aga on noormehel mõned saladused ja kummalised kalduvused, millest ühe teadasaamine viib paratamatult peagi ka teisteni... .

James Rollins "Luude kaart"

Ohtralt aaretejahti, tagaajamist ja mõistatusi, mida ilmestavad legendid keskajast ja ajast enne meie aega, ajalugu ning ohtrad piiblilood. Kohati ma ei suutnud kõike aduda, seda just oma puuduliku füüsika teadmiste pagasi tõttu. Ka Piibel ei ole mul muidugi tugev külg. Kurb ja piinlik tõdeda.
Selline DaVinciKoodilik põnevusmäärul. Ühes Kölni katedraalis toimub südaöise missa ajal saladuslik massimõrv, mille käigus varastatakse kiriku reliikvia - hommikumaa tarkade luud. Siiski on üks ellujääja, kes tuvastab mõrvarite riietel olnud märgi, mis viitab otseselt iidsele aaristokraatlikule alkeemikute vennaskonnale - Draakoni Õukonnale. Ja kui seda vennaskonda peatada ei õnnestu võib maailma ees oodata paratamatu hukatus.

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

Lugu sellest, kuidas kolm Iraanist pärit õde on sunnitud revolutsiooni ja valesti hinnatud inimsuhete tõttu põgenema oma kodumaalt. Nii satuvad nad lõpuks Inglismaale ja üritavad leida südamerahu ja kodusoojust. Kesksel kohal on kõigi kolme õe eneseleidmise otsingud. Noorim, olles alles puberteedieas tegeleb enese teiste sekka sulandumise probleemidega. Eks see erinev olemine ja pidev terrorismihirm pärsib tervete sõprussuhete tekkimist. Keskmisel neist on oma suur minevikusaladus ja painav taak, mis näib teda jälitavat reaalselt ja kummitavat ka meeltes ja mõtlemises. Vanim leiab eneseteostuse kulinaariavallas, milles läbiv tegevus ka toimub. Nimelt avavad kolm õekest Inglismaa väikelinnas pisikese pärsia söögitoa. Raamat ongi pikitud eksootiliste retseptidega, mille valmistamist saab õekeste juhendamisel ka enda köögirepertuaari sobitada.

Eks see selline südamest kirjutatatud lugu ole, mis on tulvil koduigatsust, eneseotsinguid ja eneseteostamist. Pisut saab aimu ka sellest kaugest kultuuriruumist, kuigi seda osa oleks võinud just poliitilisest vaatevinklist ehk isegi rohkem olla. Samas ju mõistetav, et nii valusatel ja kriitilistel teemadel kirjutamine oleks võrdväärne autorile vene ruleti mängimisega. Siinkohal tasub kindlasti märkida, et autor on ise revolutsiooni eest põgenenud Iraanlanna, kes kindlasti teab, mida kirjutab.

Eredaid hetki siiski palju ei jäänud. Kui siis põgenemisöö meenutused ja esmapilgul võõristust, kuid isu tekitavad retseptid.

Sass Henno "Elu algab täna"

"Kõik, mis on seljataga, on see, mis ei muutu. Kõik, mis on ees, on see, mille kujundan ma ise." (lk. 65)

Täiesti tavalise noormehe elu pöördub ühel kaunil päeval peapeale. Ta kaotab töö, heidetakse koolist välja ja tagatipuks avastab ta, et ta ta tüdruksõber petab teda. Oma tühisust klaasi uputades tutvub ta aga baaris seltskonna soome jõmmidega, kes suudavad talle veelgi suurema jama kaela tõmmata ja rahast lagedaks teha. Meeleheide viib vaid suurema meeleheiteni ja nii jätkub lugu.

See ei olnud minu raamat. Ma olen kas liiga vana või liiga noor selle jaoks. Igatahes läks teos minust suure kaarega mööda. Absoluutselt vale lugemine!

Kiiri Saar "Lepatriinupüüdja"

Hästi vahva! Ei tahaks uskudagi, et tegemist on algupärandiga, mitte tõlkeromaaniga. Seksuaalset otsekohesust ei kohta just sageli eesti kirjanduses. Siinjuures just seda erootiliselt meeldivat poolt.

Väga ladusalt kirjutatud, kiire lugemine, paras ja kiire annus lahutamaks meelt.

Lugu kahest õest, kellest üks on bukahoolik ja teine kaunitarist möllumutt. Ühel päeval aga lähevad nende kehad vahetusse, kusjuures bukahoolik mäletab kõike, kuid teinepool on asjast täielikus teadmatuses.

Nagu ikka üks armastuse ja enese otsimise ja leidmise lugu. Aga põnev oli!

Siinkohal ei taha sisu edasi lahata, muidu kaob avastamisrõõm.

Charlotte Bronte "Jane Eyre"

"Iga inimene vajab tegevusrohket elu, ja kui talle seda saatuse poolt pole antud, siis otsib ta seda ise." (lk. 128)

Raske on kogetut sõnadesse seada.

Mulle on varemgi hinge pugenud kriitilise realismi viljelejate teosed, samuti nagu ka naturalismi, kui äärmuse esindaja Zola romaanid, kelle andunud fänn olen alati olnud ja selleks ka jään. Kuid seekord tundsin midagi eriti sügavat. Kummaline, et teos pole mulle varem kättesattunud. Eks seda tingis ka kättesaadavuse probleem, mille hiljuti siiski vanaraamatu kaupluses rahuldasin.

Peategelase hingepiin tabas ka mind. Elasin kui emotsioonide keerises täis südamevalu ja igatsust. Puhas, ennastsalgav armastus ja igatsus. Nii magus on SEE valu. Vist sellepärast ongi nii raske kogetut edasi anda. Jälle miski torkab südamesse ... valu, igatsus, mälestused, sulamata lumi, kevade ootus, hingerahu. Kõik rõhub ja painab oma karmis reaalsuses.Tahaks täielikku rahu ja vaikust, mitte teadmatust homse ees. Või siis vastupidi täielikku ilutulestikku ja uut algust kas või absoluutses teadmatuses. Selle nimi on vist rutiin. Ega seda muidu ei olegi tunda, kuid see teos lahvatab need algeosed ereda leegiga põlema. Õnneks tuli kustus, kuid taasmeenutus ... pole vist vaja.Igatahes rändab ta vaeseke lugemsit ootavate raamatute riiulile tagasi. Ma tahan seda veel!

NB! Hiljuti ilmus eesti keeles ka Bronte teine teos "Shirley" (juba soetatud) ja juhuslikult avastasin, et kinos jookseb järjekordne ekraniseering "Jane Eyere st" (plaani võetud).

Suzanne Collins "Pilapasknäär"

Nii kui hommikul netis märkasin, et "Näljamängude" kolmas osa on müüki paiskunud, sibasin poodi. Tegelt ka! Arvan, et olin üks esimesi ostjaid;) Lugemine võttis aga pisut aega ja seda üldse mitte ajapuuduse tõttu. Aga kõigest järgnevast edaspidi...

Millegipärast meenub peale lugemist kohe haletotakas kunagine Estini hitt "Esimene lumi". Hmm. Kummaline ja kontekstivaba seos enivei. Kuid kas ainult?

Kõik raamatud olid julmad. See on fakt. Viimane aga lausa paistab pakatavat ülevoolavast ebaõiglusest ja liigsest julmusest, samas ka minnalaskmisest. Eks Katniss ole isegi üks neist minnalaskjaist ja seda lõpuni välja paraku. Nukker, kui noor naine on nii äraaetud, et tal puudub igasugune ambitsioonikus või eneseteostusvajadus. Kui ta lepib oma eluga, kui saatuse poolt määratud paratamatusega. Või oli see siiski tema enese kindel valik? Sel juhul sain mina asjadest ikka päris valesti aru. Epiloog karjus valust ja igatsusest.

Raamatu algus kippus venima. See 13. ringkonna bla-bla ei olnud kohe kindlasti minu jaoks. Hiljem läks asi muidugi oluliselt paremaks ja masendavamaks. Nimedes orienteerumisel tekkis kuni lõpuni välja tõsiseid raskusi. Mõnda tegelast ei suutnudki kuhugi liigitada või eelnevat assotsatsiooni leida.

Võrreldes sarja eelnenud osadega, oli "Pilapasknäär" nõrk. Pisut nagu imetud aga samas vajalik järg. Samas jäi "maitse" suhu, mis eneses on ju hea. Olgu siis sellel vere ja alanduse maitse, kuid peaasi, et tekitas emotsiooni.

Lugeda tasub kindlasti, ilma ei saa!

Charlaine Harris "Surnud, kuni jõuab öö"

Selline kriminulli sugemetega vampiiriromaan. Aga mitte ainult. Peale vampiiride on esindatud ka kujumuutjad ja eriliste võimetega inimesed nagu peategelane Sookie, kes on juhtumisi telepaat.

Tegevus toimub ühes tavalises Ameerika väikelinnas, kus Sookie kohtab imeilusat vampiiri ja nagu ikka kombeks, tekib neil suur armastus.
Siis aga algavad kummalised mõrvad selles muidu rahulikus ja unnesuikunud linnakeses. Peamiseks kahtlusaluseks satub Sookie vend, kellel paistab olevat olnud tapetud naistega eriline suhe. Eks viimane on sellele alust andnud oma kahtlaste seksuaalkalduvustega. No ja olles oma venna süütuses kindel, hakkabki Sookie oma võimeid kasutades antud lugu uurima. Ega see mõrvarile meeldi ja Sookie enda seksuaalseid eelistusi arvestades on ta isegi kindel Nimi ohvrite nimekirjas.

Kas meeldis? Tagantjärgi jah. Köitvaid hetki jagus. Samas lugemise ajal oli raskusi keskendumisega. Hetkel on muidugi üleüldine probleem sellega, nii et raamatu süüks seda ma siiski vist ajada ei saa. Igatahes tekitas see minus sügavat huvi antud teleseriaali suhtes.

Niipea järge ju oodata ei maksa... .

http://www.hbo.com/true-blood/index.html

Chelsea Handler "Minu lustlik elu"

No tõesti tabavalt öeldud, et nagu "Seks ja linn" (seriaal muidugi, raamat oli möga ju). Ainult kõvasti labasem. Vist. Samas on ju tekst väljapeetud ja eneseiroonia igati tervitatav.

Olen ise vabameelne või vähemalt olin kunagi ja ei tohiks siin olla midagi uut ega tülgastavat. Võib-olla olen vanaks jäämas aga kohati tekitas loetu minus ägeda vastureaktsiooni, negatiivse siinkohal.
Situatsioonikoomikat jagus ohtralt. Igav ei peaks olema. Ja ega ei olegi. Tegelikult soovitan soojalt. Muigama paneb kohati kindlasti!

Kõige selle ohtra joomise ja seksi juures leidsin siiski ka ühe üllatava ja tabava ütlemise:

"Kõige sõbralikumatel paaridel on alati kõige rohkem omavahelisi probleeme. ... - nad on üksteise seltsis nii õnnetud, et loomulikult tunnevad suurt huvi teiste vastu." (lk.47)

Milana "Milana. Eesti modelli päevik"

Kiire ja kerge. Vahest ongi midagi sellist vaja. Olevat päriselul põhinev, milles kahtlen paraku sügavalt. Mitte, et ma ise modellindusest väga palju teaksin, kuid omades modellist sõbrannat, siis ühtteist olen nagu kuulnud. Kerget muiet nimelt antud teose kohta.

Eks see modellikorterite elu suures plaanis muidugi selline ole jah, kuid kas need neiukesed ka nii rikkumatutena suudavad püsida? Kahtlen sügavalt.

Mingi jutt meenub raamatu ilmumise hetkest veel, et tegemist olevat lausa härra Kenderi enese loominguga, mis varjunime all üllitatud. No ma ei tea. Arvatavasti ikka kuulujutt. Mina seda igatahes väga uskuda ei taha.

Neiu tegemistest peaks saama edasi lugeda blogist:

http://milanapaevik.blogspot.com/

Viimane sissekanne küll väga ammu-ammusest ajast. Vähemalt tänase seisuga.

Lauri Vahtre "Eesti rahva lugu"

Et siis lisalugemist või taasmeenutusi Eesti ajaloost. Paljugi on aastatega ununenud ja päris värskendav on oma teadmisi pisut turgutada. Seda enam veel, et nii tähtsas valdkonnas.

Tore oli enese pisikesi mälestusi seostada taasiseseisvumisajaga, et mida ma siis tegin ja mida mõtlesin. Olin veel päris pisike ja ega sõjaohtu kui sellist ei adunud. Mäletan, et olin hoopis elevil mänguväljakul, sest äkki näeb tanke. Nii lahe!

Teine seos on pime tuba ja ema koogutamas raadio juures. Mitte ei saanud aru, et mis seal nii põnevat on?

70ndatel: "Edukateks ja heale järjele jõudnud inimesteks loeti restoranide uksehoidjaid, kelnereid, taksojuhte, samuti mitmesuguseid varustajaid. Eriti kõrget klassi näitas kelneri või ukshoidja töökoht mõnes välisturiste teenindavas restoranis või hotellis "Viru". (lk. 242)

Ryu Murakami "Misosupis"

"Kui inimene on omadega puntras, siis tähendab see, et ta ei oska suhelda."
"Kui ma ei usalda mõne inimese suhtlemisviisi, siis ma ei usalda seda inimest."
(lk. 133)

Ma ei oskagi öelda mis ajendil ma õigupoolest selle raamatu endale üleüldse soetasin. Tundus paeluv miskil erilisel moel.

Algus venib. Lausa koletult ja mingit emotsiooni ei teki - ei head ega halba.

Kuid siis äkitselt avab teos oma vägivaldsuse ja võikusega selle miski ja haarab sajaga endasse. Käest enam ei saa, edasi lugeda on ka vastik. Murrang toimub muidugi siis kui Frank ja Kenji on O-miai-pabu lõbustusasutuses.

Lühidalt: see on lugu Kenji nimelisest Jaapani noormehest, kes teenib leiba turistide giidina Jaapani ööelu virvarris.

Ühel päeval saab ta kliendiks ameeriklase nimega Frank, kes osutub aga psühhopaadist sarmõrvariks. Kartes enda ja oma tüdruksõbra elu pärast, ei suuda Kenji paraku ka tööotsast ära öelda. Ja nii algab "mäng"... .

Caroline Cox "Kuidas olla jumalik"

Lühidalt: mahukas Cosmopolitan. Palju uusi ja meeldetuletatud vanu ilunõuandeid. Naise käitumiskoodeks, et olla daam. Suurepärane kingiidee sõbrannale või teismelisele tütrele. Põnev lugemine iseendale, et kogeda ja nentida enese juba olemasolevaid teadmisi ja hankida juurde killukesi.

Enda jaoks avastasin, et peaksin pidevalt kandma ülisuuri päikseprille (mida kusjuures olen ka teinud), eelistama valget riietuses ja kapis peaks kindlasti leiduma valged teksad (olemas) ja pastellroosa liibuv angoora sviiter (soetamisel).

Midagi uut:

ära paljasta dekolteed ja jalgu ühel ajal;

ära joo pudelist;

ära liialda alkoholiga;

ära iial räägi armusuhetest;

pea meeles sünnipäevi!

ära naera teiste inimeste vigade üle

Elementaarne, kas pole? Kuid paraku kipuvad paljud pisiasjad argielus ununema.

Raamatust leidsin ka ühe huvitava saidiviite

http://www.stainedpron.com/

Tegemist siis saidiga, kus kelnerid pajatavad kuulsustest ja nende harjumustest, sh. ka tip´i jätmise temaatika;)

Tegelikult leidsin ja taasavastasin enese jaoks palju huvitavat. Kõike ei tohi ja ei tahagi siinkohal avaldada. Vaieldamatult ülivajalik öökapiraamat iga endast lugupidava tütarlapse jaoks (kuid miks mitte ka eakama daami jaoks).

"Lihtsaim viis komplimente kuulda on neid ise öelda." ARLENE DAHL

Bernard Beckett "Loomine"

Väga eriskummaline teos. Meie, kallid inimesed oleme viinud oma tegevusega maailma laastavate sõdade ja epideemiateni. Samal ajal on rikas Platon ostnud kokku maad (Uus-Meremaa piirkonnas oli vist kui uskuda googeldamist) ja rajab sinna "unistuste impeeriumi", mis on turvatud suure müüriga ja nulltolerantsiga välismaailma suhtes. Eks ikka selleks, et taud edasi ei kanduks.

Inimesed eraldatakse sündides oma vanematest ja jagatakse võimete järgi klassidesse (Platon). Kes ei sobi, elimineeritakse nagu kord ja kohus. Teisiti mõtlemine on keelatud ja ühiskonda juhib nagu ikka filosoofide klass. Kuidagi, juhuste kokkulangemise tõttu pääseb aga üliandekas Aadam sellest virr-varrist. No jääb kahe silma vahele ja sirgub isemõtlejaks. Uudishimu välismaailma vastu saab võitu ja nii algab ennekuulmatu vastuseis, no või siis pigem läheb ikka kõik lörri ja algab hoopis vangistus Art´i seltsis.

See on lugu, mille omapoolset nägemust jutustab eksamikomisjonile Anaximandros. Ka omamoodi "imelaps". Ta tahab akadeemiasse astuda, sest nemad juhivadki ühiskonda. Õigemini arvab ennast tahtvat, kuni saabub püänt. No seda ma küll ei oodanud! Ainuüksi sellepärast peaks kunagi selle teose veelkord läbi lugema!

http://loterii.blogspot.com/search/label/Bernard%20Beckett
http://lihtsaltise.blogspot.com/2009/10/bernard-beckett-loomine.html

Kami Garcia, Margaret Stohl "Ilusad olendid"

Lummaja - päris kaunis ja tabav sõna kirjeldamaks tegelikult üht pesuehtsat nõida. Seda loomulikult mitte halvas mõttes.

Ethan on tavaline väikelinna teismeline noormees, kes tunneb end olevat mattunud rutiini. Siis aga tabavad teda korduvad unenäod kaunist tütarlapsest ja kõik muutub, kui ta avastab, et see tüdruk on kolinud nende linna.

Tüdruku nimeks siis Lena. Lena aga ei ole tavaline tütarlaps. Ta on lummaja.

On üks needus ja on üks haud ja see kõik muudab nende elu. Senised tõekspidamised tuleb nurka heita ja meeleheitlikult alustavad nad otsingut, kuidas needust murda, et nad saaksid koos teineteist ja armastust nautida.

Nagu ikka sellistes lugudes jagub ka siin saladusi ja mõistatusi küllaga. Kõik ei ole nii nagu algul paistab ja asjalood kipuvad sageli rappa jooksma.

Igatahes ladus lugemine ja ei ole üldse välistatud, et plaanin sarja lugemist ka tulevikus jätkata.