Minu jaoks pisut keeruline raamat. Lihtsalt kirjutatud, kuid pisut keeruline hoomata. Ilmselt olen ise niivõrd sügavas mülkas sarnaste probleemidega, et eitusfaas on kerge tekkima. Kes teab?
Raamat valdavalt lähisõtuvusest. Ma vist ei tunne kedagi, kes selle seisundi all vähesel või suuremal määral ei kannataks. Võibolla siiski kedagi tean ... "puude kallistajat", kuid temal on ilmselgelt teistlaadi psühholoogilised probleemid. Ja minu maailma tal kohta ju ei ole! Ei saa olla! Läksingi isiklikuks!
"Usalduse taastamine peab algama tõsiasjast, et kogetud traumad on tõepoolest olnud traumaatilised. Tuleb suuta näha, et teised on minu vastu tõepoolest halvad olnud, mitte süüdistada kõiges iseennast, nagu on see omane LS-persoonidele.
Usaldamatus juhib eristumisele. Kui pole usaldust teiste inimeste vastu, on võimatu lähedust kogeda." (lk.76)
"Viha väljendamine tähendab vihast loobumist. Inimene paljastab end sellega ja muutub haavatavaks. Viha vastandmõiste pole armastus, vaid ükskõiksus. Seetõttu kätkeb viha usaldust ja vahetust. Viha on samm täiskasvamise ja iseseisvuse suunas. Viha külge klammerdumine tähendab võimetust kanda vastutust elu eest." (lk. 153)
"Elu on täis vastuolulisusi. Mis on paradoks? Võib-olla meie mõistuse kummardus elu suure müsteeriumi ees. Elu ei ole mõistmiseks, vaid elamiseks." (lk. 161)
No comments:
Post a Comment