John Twelve Hawks "Rändaja"

Maailmas, kus me elame oleme me sotsiaalse inimesena paratamatult fikseeritud osake globaalsest võrgustikust, mis suudab tuvastada igat meie sammu. Sellest irduda ja "kaduda" on ilmselgelt väga keeruline. Selleks tuleks loobuda paljudest nii loomulikuks saanud hüvedest ja maailmakorraldusest.
Erinevate uskumuste järgi eksisteerivad meie maailma kõrval ka paralleeldimensioonid. Need on kõik väga sarnased, kuid samas ka totaalselt erinevad.
Mõned üksikud väljavalitud suudavad maailmade vahelisi piire ületada ja ammutada sealt uusi teadmisi. Neid kutsutakse rändajateks ja neid kaitseb eriline sõdalastekild - arlekiinid. Juba aastatuhandeid on neid tagakiusatud, kuna nende poolt levitatu tekitab probleeme valitsejatele, kelle eesmärgiks on alati olnud võim ja kontoll masside üle.
Tänapäevaks on Vennaskonna nimeline organisatsioon hävitanud enamiku teadaolevatest rändajatest. Rändajateks sünnitakse kas juhuslikult ja see on sageli ka geneetiliselt päritav. Kaks venda - Michael ja Gabriel on pikalt elanud väljaspool võrku, kuna nende isa oli kuulus rändaja. Isa on peale Vennaskonna rünnakut aga teadmata kadunud, ema surnud ja vanim vendadest (Michael) otsustab naasta võrku, et orjata mammona kultust. Nii jõuab neile jälile Vennaskond, kes on väljaarendamas viimast täieliku kontolli sammu - nn. interaktiivset vanglat - panoptikumi. Selleks vajavad nad aga elusat rändajat ja tõenäosus, et üks vendadest oma isa rändaja geene omab, on vägagi tõenäoline.
Maya on noor naine, kelle isa on arlekiin. Kui viimane jõhkralt mõrvatakse, ei jää Mayal muud üle kui täita oma isa viimane soov - leida vennad enne Vennaskonda ja kaitsta neid oma elu hinnaga. Nii algab triloogia esimese osa meeletu ja ülipõnev seiklus.

Stephen King "Raamatukogupolitseinik"

Olles läbilugenud peaaegu kõik eesti keeles ilmunud Stephen Kingi teosed ja näinud vististi kõiki tema teoste ainetel vändatud linateoseid, julgen väita, et King on alati olnud mu vaieldamatu lemmik. Iseäranis paelub mind tema suurepärane oskus kirjeldada inimese üksindust. ÜKSINDUST suurte tähtedega. Kui raske on leida oma tõelist hingesugulast ja mida tähendab tema kaotamise lein, valu või mitteleidmisest tekkinud tühjustunne. Ükskõik kui palju on me ümber lähedasi kes meist hoolivad, tegelikult oleme ikkagi üksi, kui just me leia seda üht ja ainust, sobivat.
Ka "Raamatukogupolitseinikus" on primaarsel kohal inimene oma üksinduses - Sam, Dave, Naomi. Inimene üksi oma hirmude, nõrkuse ja valuga. Kõik see paelus mind jäägitult juba vaieldamatu lemmiku "Lisey lugu" puhul. Teose peateema - vampirism jäi antud loo puhul minu jaoks absoluutselt teisejärguliseks. See lihtsalt ei olnud tähtis! Minugi poolest oleks võinud seal raamatukogus möllata kasvõi kuri hunt. See ju ei olnudki määrav. Samuti jäi minu jaoks lahjaks lõpp. Liiga kiirustav. Tundus nagu oleks "time line" peale surunud ja selle keskosa teemaarendusest ei jäänud paraku midagi alles. Vähemalt minu jaoks mitte. Kuid kõik muu korvas selle pisikese vajakajäämise ja ma sain tõelise vaimse naudingu osaliseks. Aitäh Sulle kallis autor!

Dagmar Lamp "Ööd kollases autos"

Dagmar Lamp kirjanikuna on mulle siiani alati meeldinud ja ka sel korral ma ei pidanud pettuma. Täpselt see, mida ootasin, selle ma ka leidsin. Ehk on ta küll antud raamatu puhul laskunud pisut sügavamale inimese üksinduse faasi ja selle erinevate põhjuste, väljundite (alkoholism) kirjeldamisesse ja piskusse analüüsi läbi nimitegelase Liise silmade. Liise on naistaksojuht ja seega ka pisut psühholoog, kes on omadega liiga sassis, et kõike päris selgelt ja sageli ka kainelt aduda. Kuid kas pole meis kõigis kübeke paranoiat ja alkoholismi? Minul igatahes on mõlemad. Olles tugevas surutises enese "jamadega", tiksun ja kriban ma varasel õhtupoolikul oma blogi ja limpsin viina, mille jaoks on ilmselgelt liiga varajane kellaaeg. Nagu Liisegi. Samas it is my case ja my time. Muust ma hooli. Homme on uus päev oma uute murede ja jamadega. Täna on mul minu päev ja kui ma tahan unustada, siis nii ma ka teen ja see on ainult minu asi. Alati ei ole õnnelikku lõppu! Või siiski on? Elame, näeme. Liisel vähemalt oli!