Et siis grande finale suursugusele odüsseiale. Müts maha enivei.Tühi tunne jäi, et mis siis ikkagi edasi? Tahaks nagu veel ja veel, mis ju iseenesest on ainult kõige positiivsem hinnang, mis üldse olla saab!
Naiselikku irinat kah ikka sekka, et tuleb tõdeda taas minu järjepidevuse katkemist ja tähelepanu absoluutset hajumist hololahingute kirjeldus-meenutusi lugedes. No oli igav ja kohati ma ei saanud mitte midagi aru.
Reis minevikku oli aga muljetavaldav. Neelasin igat hetke.
Igatahes suur aitäh Leo Kunnasele selle suurepärase ja grandioosse maailma loomise ja paberile kandmise eest!!!
"-inimene ei oska oma õnne näha. Seda peavad nägema teised. Õnn muutub väärtuslikuks alles siis, kui see kaotatakse või ära võetakse." (lk. 80)
"Kellelt on kord palju nõutud, nõutakse edaspidi veelgi rohkem." (lk. 301)
No comments:
Post a Comment