Sofi Oksanen "Baby Jane"

Ma ei mõista Eestit vallanud Oksaneni-maaniat. Mitte, et ta halb oleks, oh ei, aga midagi tabavalt uut ma sealt ometi ei leidnud.

On tibi (tema seksuaalne orientatsioon ei ole siinkohal oluline), kes tarvitab ohtralt mõnuaineid (olgu see siis alkohol või lademetes erinevaid psühhotroopseid retseptiravimeid). Ta armastab (mis siis, et naist) ja ootab vastuarmastust. Tal on omad hirmud (siinkohal siis depressioon). Tal ei ole tööd. Ta otsib kergemat äraolemist, äraelamist. Tema päevad mööduvad vaid enesega ja oma muredega tegelemisega (oma mure on ka armastatu mure, sest tema heaolu on ju otsese seoses nn. oma heaoluga). On foobiate kõrval ka paanikahäired, millele kahjuks on pühendatud liiga pealiskaudne leheruum. Viimasest oleks tahtnud tõesti pisut rohkem lugeda. On surma, nii enesetappude kui moodsa immuunsussüsteemipuudulikkuse näol.

Oksaneni stiil on muidugi laulev. Sellest õhkuv kergus, ladus voolavus ja kohati lausa poeetiline sõnademäng liigutas mind tõesti. Seda ei juhtu just tihti ja eks see ole märk iseeneses.

Ehk oleksin pidanud alustuseks lugema midagi muud, kuna selle teose temaatika oli minu jaoks liiga oma, liiga teadaolev, liiga igapäevane. Mitte, et mul isiklikke kogemusi antud valdkonnas oleks, kuid minu tuttava tuttavatel on - nii vist oleks siinkohal korrektne öelda:)