Sofi Oksanen "Baby Jane"

Ma ei mõista Eestit vallanud Oksaneni-maaniat. Mitte, et ta halb oleks, oh ei, aga midagi tabavalt uut ma sealt ometi ei leidnud.

On tibi (tema seksuaalne orientatsioon ei ole siinkohal oluline), kes tarvitab ohtralt mõnuaineid (olgu see siis alkohol või lademetes erinevaid psühhotroopseid retseptiravimeid). Ta armastab (mis siis, et naist) ja ootab vastuarmastust. Tal on omad hirmud (siinkohal siis depressioon). Tal ei ole tööd. Ta otsib kergemat äraolemist, äraelamist. Tema päevad mööduvad vaid enesega ja oma muredega tegelemisega (oma mure on ka armastatu mure, sest tema heaolu on ju otsese seoses nn. oma heaoluga). On foobiate kõrval ka paanikahäired, millele kahjuks on pühendatud liiga pealiskaudne leheruum. Viimasest oleks tahtnud tõesti pisut rohkem lugeda. On surma, nii enesetappude kui moodsa immuunsussüsteemipuudulikkuse näol.

Oksaneni stiil on muidugi laulev. Sellest õhkuv kergus, ladus voolavus ja kohati lausa poeetiline sõnademäng liigutas mind tõesti. Seda ei juhtu just tihti ja eks see ole märk iseeneses.

Ehk oleksin pidanud alustuseks lugema midagi muud, kuna selle teose temaatika oli minu jaoks liiga oma, liiga teadaolev, liiga igapäevane. Mitte, et mul isiklikke kogemusi antud valdkonnas oleks, kuid minu tuttava tuttavatel on - nii vist oleks siinkohal korrektne öelda:)

Robert van Gulik "Kummitused kloostris"

Kunagi lapsena olin vaimustuses. Taasavastus tekitas rõõmu kergusest ja teksti voolavusest. Krimkadega on mul üldse kummaline suhe. Jäävad teised kuidagi pealiskaudseks minu jaoks (aastaid-aastaid tagasi lugesin neid ometi andunult). Seda eriti viimastel aastatel. Gulik oma vanas headuses vähemalt ei tüüdanud vaid pakkus pisikese taasavastusrõõmu, et oh selle nüansi peale ma kohe ise ei tulnudki. Kuigi jah ..., et siis mida?
Kohtunik Di abiline Tao Gan tegi muidugi väga omapärase etteaste kogumise ja kokkuhoiu teemal:
"Taevas on meile kinkinud nii palju häid asju, pealegi ilma rahata! Katus pea kohal, toitu kõhu jaoks, riided ihukatteks. Ma kardan alati, et ühel heal päeval taevas vihastab, nähes, et me peame neid asju enesestmõistetavaks ja isegi kulutame neid mõtlematult. Sellepärast ei suuda ma ära vistata midagi, mida saab veel ühel või teisel viisil kasutada." (lk. 137)
Huvitav kas mõni nõukaaegne pahnakollektsionäär on samasugusele tulemile jõudnud? Kahtlen.
Õõvastav on muidugi ka kohtunik Di polügaamia. No ma saan aru, et ühiskond ja kultuur nõudis seda, kuid ikkagi on pahakole lugeda. Väkk. Ümmardame kõik koos ühte meest ja siis jagame mitmekesi sõbralikult voodit ja vorbime "isandale" lapsi. No mulle ei meeldi see lihtsalt. Aga eks tuleb leppida nende sellele ajastule iseloomulike pisiseikadega, et nautida Gulik´u kohtunik Di seiklusi.

Aita Kivi, Dagmar Lamp, Kati Murutar, Inga Raitar "Seiklus neljale"

Väga omanäolise ja suurejoonelise reklaamkampaaniaga valgust näinud üllitis. Kui suvel (oli vist ikka suvel) seda Reporteris nägin, siis ikka imestasin ette ja taha, kuid raamatuostulisti sai ta kiirelt pikitud.

Et siis neli naist võidavad mingi kruiisi valdavalt penskarite luksuslaevale ja otsustavad hakata jutustama üksteisele lugusid endast ja oma lähedastest. Kõik nad on omamoodi ilusad ja edukad. Selline visualiseeritult natuke õnnetu, sest ei ole armastust, täiusliku naise fenomen. Ja nagu arvata, nad kõik leiavad endale selle õnneliku ja etteaimatava ilusa lõpu. Murutari loo puhul ainsana tuli lahendus pisut võõras ja üllatav.

Murutar üllataski. Liiga ülepingutatud tekst. Karjus teine oma kangelasega teiste vahelt täpselt nagu muudimuu. Ei haakunud üldise suminaga ja häiris oma ülepaisutatud sõnademängu ja keelevalikuga. Kahju.
Seevastu aga Lamp ja Raitar mängisid oma karakterid imeliselt välja ja nende laulukesi oli kõrvale ja meelele kaunis kuulata.

"- elu on liiga lühike ja väärtuslik, et raisata seda suhetele, mis sulle midagi ei paku, või inimestele, kes ainult sust energiat imevad, midagi vastu andmata." (lk 183 D. Lamp)
"Iga uus armumine on olnud omal moel murdepunkt. Iga uus töökoht või tegevus, mille enda jaoks esmakordselt avastanud olen. Iga uus kogemus, mis õpetanud elule uutmoodi vaatama. Uus mõtteviis või elustiil. Sõltub ju sellest, kas murdepunkt on miski, mis annab eluteele täisnurga all täiesti uue sihi, või miski, mis tõukab sind kulgema endisest õige pisut erineval suunal. Sest, olgem ausad, enamiku inimeste eluteed meenutavad ju pigem leebete loogetega sinusoide." (lk 189 A. Kivi)
"Tean nüüd, et laste ja liisingute nimel ei tohi kummi kuhugi keskpõrandale kokku venitada, nii et kõik on tegelikult õnnetud. Ei saa olla "natukene õnnelik" - nii, nagu ei olda ka "natukene rase". Sa kas oled või mitte." (lk. 241 K. Murutar)

Kaur Kender "Yuppiejumal"

Kõigepealt oli Bukowski ja siis oli Fante ja tema "Küsi kaduvalt" ja siis tuli Kender. Täpselt selles järjekorras see asi oligi. Teadaolevalt siis Fante iidoliks Bukowski ja Kenderile suureks eeskujuks Fante. Stiil on sarnane. Minu jaoks hämu. No sorry. Ei ole see kivi kellegi kapsaaeda, veel vähem Kenderi enda. Tema suhtumine (teosest lähtuvalt) klienditeenindajatesse kui mööblisse? Tugev väljaütlemine enivei, kuid Kender on nõudlik ja helde klient. Kliendina tõeline kuningas. Kumas suhtumist või vähemalt paistis kumavat suhtumist elusse. Temalikku elusse. Siiski ta ei ole minu jaoks mees, kes vaataks bimbot vaid panoeesmärgil ... ta paistab vajavat enamat! Samas see filoloogitibiteema tuli tuttav. Tekkis assotsatsioon teatud indiviididega, et keda vist on sealkohal silmaspeetud. Loodan, et ennatlik ja kui ka mitte, siis vähemalt imetabaselt kaunis!

"Aga kui inimene ennast sitaks peab, siis on selge, et varem või hiljem hakkab ta haisema. Võta mõistus pähe. Sa oled kaunitar. Sa oled ilus naine." (lk. 99)

Ilusaid ja naljakaid hetki on veelgi. Tabavaid leide jätkub kõigile;)

Mulle ei meeldi Bukowski, ei meeldi ka Fante ja seega vist ei meeldi ka Kender (tema stiil) aga see on vaid minu isiklik probleem!!!

George R. R. Martin "Kuningate heitlus" 2

Njah. Aega võttis aga oli põnev (kohati). Samas võrreldes eelmiste osadega valgus kõik minu jaoks laiali. Raske oli kohaneda ja nautida lahingukirjeldusi. Muutusid teised kohati lausa tüütuks. Eelmiste osadega võrreldes jäi hinge tühi tunne. Ootusärevus puudub, kuigi saagat pooleli ma kindlasti ei jäta. Meeldisid tegelaste isiksuste arengud. Suure poolehoiu võitsid Sansa (varasemalt oli ta minu jaoks üks äärmiselt ebameeldiv positiivne tegelane), Tyrion ja tema nutikas tarkus ning ka Arya oma tõelise vaprusega.
Palju jäi segaseks ja ma ei suutnudki mõningaid lünki täita.

Apollos käidud korda mitu:P

Viimasel ajal on lugemine unarusse jäänud, kuid seeeest on mu teine kirg mind kõvasti premeerinud. See on ju tore, kui suudan nädalas seitsmest turnast kuus rahadesse tulla ja lausa kolm võita:D Tegu siis pokkeriga, kes veel ei tea. Siinkohal olen endale alati lubanud, et peale võitu saan raamatuid!!! Nii tore! Ostsin lõpuks isegi Murakami "Kafka mererannas" ära, kuigi enamus raha (siinkohal nn. lubatud "kulutan ära raha", mitte reaalne võit, mis on ju ometi kordades, lausa kümnetes kordades suurem) läks siiski massile (listi soodukatele ja mõningatele leidudele ka) ja saabaste peale. No see viimane on kyll haige fetiš minu poolt. Mitte kingade, vaid just saabaste!!! Suutsin jälle mingid bling-bling klubikad soetada - 7 paari vist juba??? Samas klubitamas ma ei käi ju:P
Veel leidsin raamatutest tiba odavaid Gulikeid, tiba Murutari, "Minu armsad luud" (film masendas aga raamat oli kinnisidee), mõned toredad poolnaistekad, pisut Oksaneni ja üks pisike shnaps Kenderit. Fantasy jäi seekord välja. Väike ajutine üledoos vist, see Martin venib ja venib, kuigi on nii põnev .... .
Njah. Nagu tänagi. Lugeda oli soov kõva, kuid siis ... liiga krdi palav ja keegi ei suutnud kaminat vaigistada, kole veiniisu, kole väss ja nii ma siis üritasin lugeda ja pidin pidevalt mingi järjekordse häda pärast katkestama. Lõpuks sai ikkagi loobutud ja käsi pokaali järgi sirutatud:D Ikkagi naistepäeva eelõhtu ju ja homme ei ole kuhugi kiiret!