Segane maailm

Wolfgang Hohlbein "Druiidide värav"

2012-01-24T15:20:00.000-08:00

Tuntud fantasy-klassiku nägemus ühest mõeldavast maailmalõputeooriast.
Šveitsi väikelinnas tunneliehitustööde käigus hakkavad juhtuma kummalised lood, inimesed kaovad, aeg kaob ja selle kõigega paistab olevat kuidagi seotud mägi ja sellest paistab ainsana midagi teadvat erak, kes mäel elab. Kuid kaob ka tema, jättes endast maha ohtralt hoiatusi ja segaseid viiteid.
Insener Warstein hakkab asja uurima ja peab selle eest maksma oma karjääri ja auga. Olles roninud peitu maailma eest ja püüdes unustada kõike läbielatut algab aga lugu tema jaoks taas, kui atraktiivne naisterahvas Angelica tal palub asi uuesti käsile võtta. Koos hakkavad nad uuesti uurima mäge ja sellega seonduvat, mis paistab nüüdseks olevat juba globaalne ja hävingule määratud.
Suhteliselt emotsioonitu teos minu jaoks. Ootused olid erakordselt kõrged ja sellest johtuvalt ka pisike pettumus. Samas soovitasin seda soojalt oma vendadele, kellele paistavad igasugused paralleeldimensioonid ja mustaauguteooriad vägagi meeldivat. Eks näis mis nemad asjast arvavad ... .

Loetud raamatute nimekiri 2011

2012-01-01T17:42:00.000-08:00

1)Kami Garcia, Margaret Stohl "Ilusad olendid"
2)Bernard Beckett "Loomine"
3)Caroline Cox "Kuidas olla jumalik"
4)Ryu Murakami "Misosupis"
5)Lauri Vahtre "Eesti rahva lugu"
6)Milana "Milana. Eesti modelli päevik"
7)Chelsea Handler "Minu lustlik elu"
8)Charlaine Harris "Surnud, kuni jõuab öö"
9)Suzanne Collins "Pilapasknäär"
10)Charlotte Bronte "Jane Eyre"
11)Kiiri Saar "Lepatriinupüüdja"
12)Sass Henno "Elu algab täna"
13)Marsha Mehran "Granaatõunasupp"
14)James Rollins "Luude kaart"
15)Ira Levin "Pilvelõhkuja"
16)kogumik "Linnud"
17)M.C. Beaton "Uustulnuka surm"
18)Jason Goodwin "Bellini kaart"
19)Heather Graham "Nägemine"
20)kogumik "Alfred Hitchcock esitleb: Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud"
21)Leo Kunnas "Gort Ashryn. III osa. Rahu"
22)Susan Mallery "Vana arm ei roosteta"
23)Heather Graham "Surnud ruum"
24)Suzanne McLeod "Vere magus lõhn"
25)George R. R. Martin "Mõõkade maru" 1. osa: Teras ja lumi
26)Jayne Ann Krentz "Tormiline väljakutse"
27)Sass Henno "Mina olin siin"
28)Stephenie Meyer "Bree Tanneri lühike teine elu"
29)Eda Kalmre "Tüdruk veiniplekiga kleidis"
30)Krystyna Kuhn "Org 1. 1 raamat. Mäng"
31)L.J. Smith "Stefani päevikud: Juured"
32)Fern Michaels "Pärast homset"
33)Amanda Stevens "Nukumeister"
34)Allison Pearson "Kuidas ta seda suudab?"

Allison Pearson "Kuidas ta seda suudab?"

2011-12-27T13:38:00.000-08:00

"Surmas ei määratleta meid selle järgi, mida me oleme teinud või kes olnud, vaid selle järgi, mida oleme teistele tähendanud. Kui hästi me oleme armastust jaganud ja vastu saanud." (lk. 245)
"Mehed ilma naiseta on nagu mehed ilma emata; nad on rohkem orvud kui leseks jäänud naised. Naiseta mehed kaotavad selgroo, nad ei suuda enam sirge seljaga astuda, ei suuda isegi habemeajamisvahtu kõrvadelt maha pühkida. Meestel on naist rohkem vaja kui naistel meest; kas mitte see polegi maailma väljaütlemata saladus?" (lk. 338)
Väga tempokas, kiire ja sajaga endasse haarav. Filmi ei ole kahjuks veel näinud, kuid raamat oleks nagu "Seks ja linna" teine versioon. Siikohal siis teleekraanile jõudnu, kuna raamat ei olnud suurt midagi väärt. Igati kaasaegne lugu naisest, kes püüab olla täiuslik nii äris, kui kodus emana. Paraku mõlemat ju ei saa ja kusagile tuleb ohver tuua. Eneseirooniaga ja naljaga pooleks, haarab see lugu nii endasse ja paneb mõtlema erinevate väärtuste, rollide, suhete üle. Igati kohustuslik kirjandus töönarkomaanidest naistele. Nii nendele, kel on juba lapsed ja neilegi, kellel neid veel ei ole, kuid plaanis on või isegi siis, kui plaanis ei ole. Mõtlemisainet pakkuv teos igatahes.
10 POINTS!

Amanda Stevens "Nukumeister"

2011-12-12T10:39:00.000-08:00

No nii... . Oi kaua sai seda põnevikku loetud. Oli põnev, kuid millegipärast on totaalne lugemiskriis käsikäes sügisväsimusega ja nii see venima hakkaski.
Müstiline lugu lapseröövist, korrumpeerunud politseinikest, hullumeelsest ja hullumeelsusest, armastusest ja selle puudumisest ning suurest reetmisest. Igati inimlik oma vigades, hingevalus ja eksimustes. Samas pidevat pinevust hoidev ja pingsalt arenev.

Fern Michaels "Pärast homset"

2011-09-23T05:40:00.000-07:00

Paistab, et hetkel olen romantikalainel. Või siis pigem selle puuduse lainel ja otsin aseainet raamaturidadelt. Hinge läks see raamatuke ja väga-väga. Tõsine kosutus halli päeva.
Mida muud ma oskangi öelda. Ilus, südantsoojendav muinasjutt! Tahan veel!

L. J. Smith "Stefani päevikud: Juured"

2011-09-09T05:25:00.000-07:00

Tegemist on siis eellooga tänapäeval toimuvale vampiirisaagale. Kuidas ikka vendadest said vampiirid ja nende vaenu telgitagused.
Sarjast mäletan Katherini tuisupäise ja pisut ehk kergemeelsenagi, raamatus aga oli kõik teisiti. Ei mingit otsustusvõimetust. Samuti tema surm oli lahendatud seriaalis enesetapuna. Teadupoolest võttis ta ju kee kaelast ja lasi päikesel ennast hävitada, kuid raamatus ... .
Ja kumb vendadest ikka see mustem ja halb on?

Krystyna Kuhn "Org 1. 1 raamat. Mäng"

2011-08-25T03:47:00.000-07:00

http://www.krystyna-kuhn.de/
Päris pikalt sai raamatu soetamiseks hoogu võetud, kuid tasus ära. Sisututvustust lugedes eeldasin, et tegemist on raamatuga üleloomulikust valdkonnast. Oma üllatuseks aga leidsin ennast noortekrimkat lugemas. Ega paha ei olnudki, kuigi loodan järgedes kohata ka seda oodatud üleloomulikkuseaspekti, mida paistab antud saaga ka lubavat.
Vend-õde on elanud üle kohutava tragöödia ja otsivad uute identiteetidega pelgupaiga üksildases eliitkolledžis. Paraku paistavad seal paljud kannatavat paljastamisohu all ja kui nende saladused hakkavad lekkima ja kaduma jääb üks õpilastest, algab ajujaht tõenäolisele mõrtsukale.
Kõigele lisab salapära ammune lugu, kui grupp tudengeid teadmata kadunuks jäi ja seejärel kolledž suleti.

Eda Kalmre "Tüdruk veiniplekiga kleidis"

2011-08-20T00:38:00.000-07:00

Kes meist poleks lapspõlves nautinud õudusjuttude vestmist ja kuulamist? Antud raamat ongi kogumik nn. linnalegende. Tore taasmeenutus lapsepõlvest igatahes;)

Stephenie Meyer "Bree Tanneri lühike teine elu"

2011-08-18T23:18:00.000-07:00

Et siis lisa või peatüki laiendus verinoortest. No ma ei tea. Igatahes hale vari "Videviku" saaga enda kõrval. Oleks võinud ka olemata ja lugemata jääda. Milles muidugi veelkord kinnitust leidsin on verinoorte lauslollus. Uudisena tuli muidugi nende absoluutne naiivsus. Samas kas võibki loota ühiskonna madalamast kihist pärit isikute puhul erakordse nupukuse ilminguid. Et mitte teadmata kadumistega tähelepanu äratada, siis seda taktikat Victoria kasutaski uute vampiiride loomisel. Paraku ei olnud vastloodud aga piisavalt arukad ja vaoshoitud ning suutsid Seattle´is paraja mäsu korraldada, mis jõudis ka Voltaire´de kõrvu. Teadupärast on ju uute vampiiride loomise eelduseks võim(e) neid ohjata. Seda aga Victoria ei suutnud, ei tahtnud ja nii ootaski neid ees hävitamine.

Sass Henno "Mina olin siin"

2011-08-13T00:07:00.000-07:00

Oluliselt parem lugemine, kui "Elu algab täna". Temaatika tekitas nostalgiat. Mitte, et mina oleksin selle kõik mingil varieeruval viisil läbi teinud, kuid kummastavalt tuttavaid hetki tuli ette küll. Tegelikult mis ma ikka siin vassin. Varieeruval viisil olen selle ma siiski läbi teinud. Ainult, et mina olin targem ja olukorrad ise olid Suuremad ja kasutegur versus raha ületas alati ohu. Risk oli minimaalne ja nüüd meenutades võiks sellest isegi raamatu valmis kribada. Kes õigel ajal mängust ei väljunud ja muidu nõrgemad lülid lõpetasid muidugi halvasti. Aga oli ka võitjaid ja väljaastujaid. Viimaste hulka kuulun ka mina. Aga see kõik oli väga ammu, eelmisel sajandil lausa.

Raamatust endast ei olegi midagi kirjutada. Ja seda heas mõttes. Arvan, et enamus on selle põhjal vändatud filmi näinud ja teavad isegi. Ehk minategelase ja Regina suhe oli raamatus pisut pealiskaudsem, kui linateoses, kuid see oli ka see vähene erinevus.

Igatahes tore oli mälestuste radadele korraks laskuda.

Jayne Ann Krentz "Tormiline väljakutse"

2011-08-04T08:22:00.000-07:00

Öeldakse, et naine armastab ja tunnetab sõnadega. Nüüd ma siis saan aru sellest naistekate fenomenist ehk siis tõelisest õrnemale soole suunatud kirjandusest. Antud teosest saaks kohe kindlasti mõne pornoka stsenaariumi valmis pusida. Ega miskit süžeed ju eriti panole vaja olegi. Kuid kas ikka peab kõik kinolinale jõudma? Tegelikult kogesin, et lugedes on mõju kordades efektiivsem ja teatud elamust vajades on antud žanr, seega ka see teos jäägitult õigel kohal.

Nüüd nädalaid hiljem ülevaadet kribades pean aga kurbusega tõdema, et ma ei mäleta raamatu sisust mitte kui midagi. Isegi õhkõrna teemavilksatust ei suuda mu mälu raamatule omistada. Ilge jama! :D

Peategelane Leya sõidab puhkusele, et juurelda oma ja venna firma saatuse üle, et kas on ikka tarvilik siduda ennast finantsnõustaja karmi lepinguga. Reisil kohtab ta jalustrabavat meest, kes aga paraku osutubki selleks kardetud finantsnõustajaks. Olles meeleheitel, et mees tahab vaid firmat ja mitte naist ennast, algab erootiline kassi ja hiire mäng.

George R. R. Martin "Mõõkade maru" 1 osa: Teras ja lumi

2011-07-26T05:41:00.000-07:00

Lõpuks sai siis ka "Jää ja tule laulu" kolmas raamat ettevõetud (meie maal siis paraku viies raamat). Vahepeal sai ohtralt ja mõnuga seriaali tarbitud. Tõsiselt võimas üllitis!

Midagi vapustavat ja erilist kolmanda osa esimeses pooles ei toimu. Mingigi action paistab toimuvat vaid mustatel vendadel, kuid ka see on paraku vaid selline veepealne virvendus. Samas igavuse ja venivuse üle ma kurta ei saa. Kõik kulgeb voolavalt ja paeluvalt ja järgmise osa ootus on suur.

Kummaline oli muidugi seriaalist tingitud uute visuaalsete mõtteseoste teke. Kohati erines see minu isiklikust algsest maailmast ikka kardinaalselt, samas nii mõnigi tegelane, koht, sündmus oli ka minu maailmas just selline ja sellest siis õõvastav äratundmine, et kuidas ometi... .

Suzanne McLeod "Vere magus lõhn"

2011-07-20T01:46:00.000-07:00

Inglise ühe hetkel populaarsema fantasy kirjaniku linnafantaasia esimene osa oli minu jaoks paras katsumus vähemalt esimesed sada lehte. Liiga palju tegelasi lihtsalt, et kõiki seoseid lennult hoomata. Erinevad võluvõimed ja erinevad olendid, nende staatused, seotus - kõik see kokku oli ikka omaette virrvarr. Piisavalt segadusttekitav, kuid samas lummavalt põnev.

Verd, sellest rääkimist ja selle kirjeldusi oli õõvastavalt palju. Samuti iha ja selle mitmekihilisust.

Hea minulik komme lugeda raamat alati lõpuni pidas seekord paika ja tasus ennast küllaga. Kui veel poole peal olles olin kindel, et sinna minu poolt see sari jääbki, siis mingil hetkel jää murdus ja pean rõõmuga tõdema, et ootan huviga järge.

Seekord siis polegi peategelaseks ei vampiir ega ka inimene, vaid hoopis haldjas -no peaaegu ja suure agaga;). Tore vaheldus! Nagu ka Harrise sarjades, tuleb ka siin peategelasel lahendada kuritegu, et siis selle kohapealt nagu ühe puuga löödud. Samas absoluutselt erinev.

Igatahes soovitan soojalt kõigile urbanfantasy vampiirikate limpsijatele. Mina igatahes limpsin edasi!

http://www.spellcrackers.com/

Heather Graham "Surnud ruum"

2011-07-12T01:41:00.001-07:00

Järjekordne Grahami raamat kus peategelane näeb vaime ja kaovad noored tütarlapsed. Seekord siis noor ja ilus naisterahavas, väljakaevamised ja kadunud prostituudid... .

Arheoloog Leslie elas aasta tagasi üle õõvastava õnnetuse, milles ta napilt ellu jäi, kuid milles hukkus ta kihlatu. Intsident äratas temas võime näha vaime. Mingi hetk hakkavad kaduma prostituudid ja politsei on võimetu. Siis aga kaob rikas tüdruk ja uurimine võtab sisse uued tuuled. No mida iganes.

Arvan, et mõneks ajaks (kui mitte igaveseks) on mul Grahamist tõsine üledoos ja seda vaid kahe raamatu põhjal. "Nägemine" oli parem, kuid samuti - ei midagi erilist.

Susan Mallery "Vana arm ei roosteta"

2011-07-05T14:53:00.000-07:00

Susan Mallery puhul on tegemist tunnustatud armastusromaanide autoriga. Tema erootiline, kirglik ja ladus stiil on populaarsust leidnud paljudes riikides.

Gracie Landon ei ole 14 aastat oma kodulinnas käinud. Peale seda, kui ta pubekaeas sõgedalt naabripoissi armus ja seetõttu isegi kohalik ajaleht tema meeleheitlikest ponnistustest kroonikaid avaldas, "pagendati" ta teise linna. Möödunud on palju aastaid ja vinnilisest "psühhopaadist" on sirgunud edukas ja kaunis naine. Olles seljatanud oma mineviku, peab Gracie olude sunnil naasma oma kodulinna, et aidata nooremat õde pulmade planeerimises. Paraku aga on naasnud sinna ka tema lapsepõlvearmastus ja nende teed paistavad alatasa ristuvat... .

http://www.susanmallery.com/

Leo Kunnas "Gort Ashryn. III osa. Rahu"

2011-07-01T02:43:00.000-07:00

Et siis grande finale suursugusele odüsseiale. Müts maha enivei.

Tühi tunne jäi, et mis siis ikkagi edasi? Tahaks nagu veel ja veel, mis ju iseenesest on ainult kõige positiivsem hinnang, mis üldse olla saab!

Naiselikku irinat kah ikka sekka, et tuleb tõdeda taas minu järjepidevuse katkemist ja tähelepanu absoluutset hajumist hololahingute kirjeldus-meenutusi lugedes. No oli igav ja kohati ma ei saanud mitte midagi aru.

Reis minevikku oli aga muljetavaldav. Neelasin igat hetke.

Igatahes suur aitäh Leo Kunnasele selle suurepärase ja grandioosse maailma loomise ja paberile kandmise eest!!!

"-inimene ei oska oma õnne näha. Seda peavad nägema teised. Õnn muutub väärtuslikuks alles siis, kui see kaotatakse või ära võetakse." (lk. 80)

"Kellelt on kord palju nõutud, nõutakse edaspidi veelgi rohkem." (lk. 301)

kogumik "Alfred Hitchcock esitleb: Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud"

2011-06-27T13:24:00.000-07:00

Et siis järjekordne kogumik põnevus-ja õuduslugudest, seekord siis vanameister Hitchcock´i valikul:

Ray Bradbury "Tuul"

Stuart Cloete "Kongo"

Roald Dahl "Hüpe panga peale"

Avram Davidson "Ma ei kuule teid, Sir..."

Jeremiah Digges "Maileesikakee"

Edward D. Hoch "Mees, kes oli kõikjal"

Jack Ritchie "Me veel vaatame"

Idris Seabright "Mees, kes müüs gnoolidele köit"

Henry Slesar "Kaotatud koer"

Joseph Payne Brennan "Lima"

Mack Morriss "Maanteeviisakus"

Robert Hichens "Kuidas armastus tuli professor Guildea juurde"

Gilbert Thomas "Looduslik valik"

Joan Vatsek "Simone"

Midagi erilist ma paraku antud valimikust ei leidnud. Samas enne uinumist toredad unejutud. Et siis järjekordne antikvariaadi leidlaps;)

Heather Graham "Nägemine"

2011-06-14T03:30:00.000-07:00

Imekerge naistekas. Mõnus rannas lebotada ja lugeda. Imekaunis sukelduja Genevive näeb järjekordsel aaretejahi-sukeldumisel naise laipa, mis osutub hoopis vaimuks. Kuid siis uhub meri kaldale päris laiba, kauni mõrvatud naisterahva. Mis on see seos?

Inimesi hakkab kaduma veelgi ja pidevad mereveest märjad unenäod saavad pärisosaks peategelase igapäevaelus.

Jason Goodwin "Bellini kaart"

2011-05-31T23:14:00.000-07:00

Ui kui kurb, kuid minu lemmikute ridadesse ei taha antud teos kohe kuidagi mahtuda, vastupidiselt šarmantsele autorile, kelle paigutaks vist kohe kirjanike TOP 10 esiotsa:P Ma siin nüüd mõtlen ja meenutan ning kogen taas oma antipaatiat itaallaste suhtes. Sorry aga väkk. Ja Itaalia eneses ei saa olema kunagi minu reisisihtkohaks. Paraku. Selle maa ja rahvuse korratus, ülevoolavus ja temperament surub mind mutta ja tekitab äärmist tülgastust. Andke mulle andeks. Türgi, eesotsas Isatnbuliga tekitab minus aga ristivastupidiseid emotsioone. Milline kultuur? Vaimustav!

Raamatust: noor Türgi sultan saadab detektiiv Yasimi otsima oma kadunud esivanema portreed. Viimane delegeerib ülesande edasi oma sõbrale Palewskile, et siis ise inkognito imbuda Veneetsiasse. Põhjuseks intriigide ärahoidmine sultani lähiõukonnas, kuid samas ka valitseja käsu mitteeiramine. Paraku kaasneb nende päralejõudmisega laibaralli, mis paistab neid saatvat igal sammul. Kes keda ja miks ja kus on hinnatud ja salapärane maal? Sellest siis juba lähemalt raamatus... .

M. C. Beaton "Uustulnuka surm"

2011-05-13T16:44:00.000-07:00

Eesoleva kirjandusfestivali ootuses olen eelisjärjekorras ettevõtnud mõningad üritust väisavate kirjanike teosed. Nende hulgas külastab Tallinna ka M.C. Beaton.

Tegu siis raamatusarjaga, mille peategelaseks eneseirooniast pulbitsev konstaabel Hamish ja tegevuspaigaks lummav Šotimaa oma väikluses ja hurmavas vanamoelisuses. Igati väärikas ja humoorikas sari. Kuuldavasti on BBC vändanud ka raamatute põhjal teleseriaali:

http://www.imdb.com/title/tt0111993/

Olles just mitte väga suur kriminullide austaja, tuli Beaton mulle meeldiva üllatusena. Raske on muidugi ühe teose põhjal vettpidavat tunnustust kuulutada, kuid tema humoorikas stiil lihtsalt võlus mind.

Antud krimkas siis suunatakse konstaabel vaiksest ja turvalisest kodukandist tööasjus Cnothanisse pagulusse. Inimesed on seal endassetõmbunud ja vanamoodsad, pidades kõiki uusi ja kõike uut halvaks, millest tuleb eemale hoida. Peagi leitakse värske skelett, mis paistab kuuluvat sealkandi kõige vihatumale mehele ja põhjustajaks paistab olevat kohalik homaaribassein, mille asukad on aga paraku jõudnud omadega juba Londoni tipprestorani köökidesse.

kogumik "Linnud"

2011-05-02T05:18:00.001-07:00

Pisike kogumik valitud "unejutte" ameerika ja inglise autoritelt:
Daphne du Maurier "Linnud"
C. B. Gilford "Kuues Mrs. Pendrake"
William Brittain "Üks gallon bensiini"
Fletcher Flora "Nõbu Kelly"
C. B. Gilford "Ehmunud"
Richard Hardwick "Täiskuu, šerif Peavy ja teised"
Richard Hardwick "Martha mälestuseks"

Ira Levin "Pilvelõhkuja"

2011-04-28T05:00:00.001-07:00

Levini "Rosemary laps" on siiani üks mu vaieldamatuid lemmikuid. Seda oli vist (täpselt ei mäleta) oma 15 aastat tagasi loetuna ka antud teos. Mida ma toona sealt leidsin jääbki selgusetuks. Igatahes antikvariaadis tuulates jäi mulle raamatuke nostalgilises taasmeenutuses näppu ja nii ma seda siis taasavastama hakkasingi.

Noor naine, olles äsja lahku läinud oma elukaaslasest, üürib endale uue korteri luksuslikus kõrghoones. Majal on küll seal toimunud surmajuhtumite tõttu õõvastav maine, kuid naist see ei heiduta.

Peagi tutvub ta võluva noormehega ja neil tekib palav armulugu. Paraku aga on noormehel mõned saladused ja kummalised kalduvused, millest ühe teadasaamine viib paratamatult peagi ka teisteni... .

James Rollins "Luude kaart"

2011-04-24T06:28:00.000-07:00

Ohtralt aaretejahti, tagaajamist ja mõistatusi, mida ilmestavad legendid keskajast ja ajast enne meie aega, ajalugu ning ohtrad piiblilood. Kohati ma ei suutnud kõike aduda, seda just oma puuduliku füüsika teadmiste pagasi tõttu. Ka Piibel ei ole mul muidugi tugev külg. Kurb ja piinlik tõdeda.
Selline DaVinciKoodilik põnevusmäärul. Ühes Kölni katedraalis toimub südaöise missa ajal saladuslik massimõrv, mille käigus varastatakse kiriku reliikvia - hommikumaa tarkade luud. Siiski on üks ellujääja, kes tuvastab mõrvarite riietel olnud märgi, mis viitab otseselt iidsele aaristokraatlikule alkeemikute vennaskonnale - Draakoni Õukonnale. Ja kui seda vennaskonda peatada ei õnnestu võib maailma ees oodata paratamatu hukatus.

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

2011-04-05T07:13:00.000-07:00

Lugu sellest, kuidas kolm Iraanist pärit õde on sunnitud revolutsiooni ja valesti hinnatud inimsuhete tõttu põgenema oma kodumaalt. Nii satuvad nad lõpuks Inglismaale ja üritavad leida südamerahu ja kodusoojust. Kesksel kohal on kõigi kolme õe eneseleidmise otsingud. Noorim, olles alles puberteedieas tegeleb enese teiste sekka sulandumise probleemidega. Eks see erinev olemine ja pidev terrorismihirm pärsib tervete sõprussuhete tekkimist. Keskmisel neist on oma suur minevikusaladus ja painav taak, mis näib teda jälitavat reaalselt ja kummitavat ka meeltes ja mõtlemises. Vanim leiab eneseteostuse kulinaariavallas, milles läbiv tegevus ka toimub. Nimelt avavad kolm õekest Inglismaa väikelinnas pisikese pärsia söögitoa. Raamat ongi pikitud eksootiliste retseptidega, mille valmistamist saab õekeste juhendamisel ka enda köögirepertuaari sobitada.

Eks see selline südamest kirjutatatud lugu ole, mis on tulvil koduigatsust, eneseotsinguid ja eneseteostamist. Pisut saab aimu ka sellest kaugest kultuuriruumist, kuigi seda osa oleks võinud just poliitilisest vaatevinklist ehk isegi rohkem olla. Samas ju mõistetav, et nii valusatel ja kriitilistel teemadel kirjutamine oleks võrdväärne autorile vene ruleti mängimisega. Siinkohal tasub kindlasti märkida, et autor on ise revolutsiooni eest põgenenud Iraanlanna, kes kindlasti teab, mida kirjutab.

Eredaid hetki siiski palju ei jäänud. Kui siis põgenemisöö meenutused ja esmapilgul võõristust, kuid isu tekitavad retseptid.

Sass Henno "Elu algab täna"

2011-03-31T13:26:00.000-07:00

"Kõik, mis on seljataga, on see, mis ei muutu. Kõik, mis on ees, on see, mille kujundan ma ise." (lk. 65)

Täiesti tavalise noormehe elu pöördub ühel kaunil päeval peapeale. Ta kaotab töö, heidetakse koolist välja ja tagatipuks avastab ta, et ta ta tüdruksõber petab teda. Oma tühisust klaasi uputades tutvub ta aga baaris seltskonna soome jõmmidega, kes suudavad talle veelgi suurema jama kaela tõmmata ja rahast lagedaks teha. Meeleheide viib vaid suurema meeleheiteni ja nii jätkub lugu.

See ei olnud minu raamat. Ma olen kas liiga vana või liiga noor selle jaoks. Igatahes läks teos minust suure kaarega mööda. Absoluutselt vale lugemine!

Kiiri Saar "Lepatriinupüüdja"

2011-03-28T22:59:00.001-07:00

Hästi vahva! Ei tahaks uskudagi, et tegemist on algupärandiga, mitte tõlkeromaaniga. Seksuaalset otsekohesust ei kohta just sageli eesti kirjanduses. Siinjuures just seda erootiliselt meeldivat poolt.

Väga ladusalt kirjutatud, kiire lugemine, paras ja kiire annus lahutamaks meelt.

Lugu kahest õest, kellest üks on bukahoolik ja teine kaunitarist möllumutt. Ühel päeval aga lähevad nende kehad vahetusse, kusjuures bukahoolik mäletab kõike, kuid teinepool on asjast täielikus teadmatuses.

Nagu ikka üks armastuse ja enese otsimise ja leidmise lugu. Aga põnev oli!

Siinkohal ei taha sisu edasi lahata, muidu kaob avastamisrõõm.

Charlotte Bronte "Jane Eyre"

2011-03-23T23:25:00.000-07:00

"Iga inimene vajab tegevusrohket elu, ja kui talle seda saatuse poolt pole antud, siis otsib ta seda ise." (lk. 128)

Raske on kogetut sõnadesse seada.

Mulle on varemgi hinge pugenud kriitilise realismi viljelejate teosed, samuti nagu ka naturalismi, kui äärmuse esindaja Zola romaanid, kelle andunud fänn olen alati olnud ja selleks ka jään. Kuid seekord tundsin midagi eriti sügavat. Kummaline, et teos pole mulle varem kättesattunud. Eks seda tingis ka kättesaadavuse probleem, mille hiljuti siiski vanaraamatu kaupluses rahuldasin.

Peategelase hingepiin tabas ka mind. Elasin kui emotsioonide keerises täis südamevalu ja igatsust. Puhas, ennastsalgav armastus ja igatsus. Nii magus on SEE valu. Vist sellepärast ongi nii raske kogetut edasi anda. Jälle miski torkab südamesse ... valu, igatsus, mälestused, sulamata lumi, kevade ootus, hingerahu. Kõik rõhub ja painab oma karmis reaalsuses.Tahaks täielikku rahu ja vaikust, mitte teadmatust homse ees. Või siis vastupidi täielikku ilutulestikku ja uut algust kas või absoluutses teadmatuses. Selle nimi on vist rutiin. Ega seda muidu ei olegi tunda, kuid see teos lahvatab need algeosed ereda leegiga põlema. Õnneks tuli kustus, kuid taasmeenutus ... pole vist vaja.Igatahes rändab ta vaeseke lugemsit ootavate raamatute riiulile tagasi. Ma tahan seda veel!

NB! Hiljuti ilmus eesti keeles ka Bronte teine teos "Shirley" (juba soetatud) ja juhuslikult avastasin, et kinos jookseb järjekordne ekraniseering "Jane Eyere st" (plaani võetud).

Suzanne Collins "Pilapasknäär"

2011-03-19T17:12:00.000-07:00

Nii kui hommikul netis märkasin, et "Näljamängude" kolmas osa on müüki paiskunud, sibasin poodi. Tegelt ka! Arvan, et olin üks esimesi ostjaid;) Lugemine võttis aga pisut aega ja seda üldse mitte ajapuuduse tõttu. Aga kõigest järgnevast edaspidi...

Millegipärast meenub peale lugemist kohe haletotakas kunagine Estini hitt "Esimene lumi". Hmm. Kummaline ja kontekstivaba seos enivei. Kuid kas ainult?

Kõik raamatud olid julmad. See on fakt. Viimane aga lausa paistab pakatavat ülevoolavast ebaõiglusest ja liigsest julmusest, samas ka minnalaskmisest. Eks Katniss ole isegi üks neist minnalaskjaist ja seda lõpuni välja paraku. Nukker, kui noor naine on nii äraaetud, et tal puudub igasugune ambitsioonikus või eneseteostusvajadus. Kui ta lepib oma eluga, kui saatuse poolt määratud paratamatusega. Või oli see siiski tema enese kindel valik? Sel juhul sain mina asjadest ikka päris valesti aru. Epiloog karjus valust ja igatsusest.

Raamatu algus kippus venima. See 13. ringkonna bla-bla ei olnud kohe kindlasti minu jaoks. Hiljem läks asi muidugi oluliselt paremaks ja masendavamaks. Nimedes orienteerumisel tekkis kuni lõpuni välja tõsiseid raskusi. Mõnda tegelast ei suutnudki kuhugi liigitada või eelnevat assotsatsiooni leida.

Võrreldes sarja eelnenud osadega, oli "Pilapasknäär" nõrk. Pisut nagu imetud aga samas vajalik järg. Samas jäi "maitse" suhu, mis eneses on ju hea. Olgu siis sellel vere ja alanduse maitse, kuid peaasi, et tekitas emotsiooni.

Lugeda tasub kindlasti, ilma ei saa!

Charlaine Harris "Surnud, kuni jõuab öö"

2011-03-03T00:11:00.000-08:00

Selline kriminulli sugemetega vampiiriromaan. Aga mitte ainult. Peale vampiiride on esindatud ka kujumuutjad ja eriliste võimetega inimesed nagu peategelane Sookie, kes on juhtumisi telepaat.

Tegevus toimub ühes tavalises Ameerika väikelinnas, kus Sookie kohtab imeilusat vampiiri ja nagu ikka kombeks, tekib neil suur armastus.
Siis aga algavad kummalised mõrvad selles muidu rahulikus ja unnesuikunud linnakeses. Peamiseks kahtlusaluseks satub Sookie vend, kellel paistab olevat olnud tapetud naistega eriline suhe. Eks viimane on sellele alust andnud oma kahtlaste seksuaalkalduvustega. No ja olles oma venna süütuses kindel, hakkabki Sookie oma võimeid kasutades antud lugu uurima. Ega see mõrvarile meeldi ja Sookie enda seksuaalseid eelistusi arvestades on ta isegi kindel Nimi ohvrite nimekirjas.

Kas meeldis? Tagantjärgi jah. Köitvaid hetki jagus. Samas lugemise ajal oli raskusi keskendumisega. Hetkel on muidugi üleüldine probleem sellega, nii et raamatu süüks seda ma siiski vist ajada ei saa. Igatahes tekitas see minus sügavat huvi antud teleseriaali suhtes.

Niipea järge ju oodata ei maksa... .

http://www.hbo.com/true-blood/index.html

Chelsea Handler "Minu lustlik elu"

2011-02-27T13:26:00.000-08:00

No tõesti tabavalt öeldud, et nagu "Seks ja linn" (seriaal muidugi, raamat oli möga ju). Ainult kõvasti labasem. Vist. Samas on ju tekst väljapeetud ja eneseiroonia igati tervitatav.

Olen ise vabameelne või vähemalt olin kunagi ja ei tohiks siin olla midagi uut ega tülgastavat. Võib-olla olen vanaks jäämas aga kohati tekitas loetu minus ägeda vastureaktsiooni, negatiivse siinkohal.
Situatsioonikoomikat jagus ohtralt. Igav ei peaks olema. Ja ega ei olegi. Tegelikult soovitan soojalt. Muigama paneb kohati kindlasti!

Kõige selle ohtra joomise ja seksi juures leidsin siiski ka ühe üllatava ja tabava ütlemise:

"Kõige sõbralikumatel paaridel on alati kõige rohkem omavahelisi probleeme. ... - nad on üksteise seltsis nii õnnetud, et loomulikult tunnevad suurt huvi teiste vastu." (lk.47)

Milana "Milana. Eesti modelli päevik"

2011-02-26T04:52:00.001-08:00

Kiire ja kerge. Vahest ongi midagi sellist vaja. Olevat päriselul põhinev, milles kahtlen paraku sügavalt. Mitte, et ma ise modellindusest väga palju teaksin, kuid omades modellist sõbrannat, siis ühtteist olen nagu kuulnud. Kerget muiet nimelt antud teose kohta.

Eks see modellikorterite elu suures plaanis muidugi selline ole jah, kuid kas need neiukesed ka nii rikkumatutena suudavad püsida? Kahtlen sügavalt.

Mingi jutt meenub raamatu ilmumise hetkest veel, et tegemist olevat lausa härra Kenderi enese loominguga, mis varjunime all üllitatud. No ma ei tea. Arvatavasti ikka kuulujutt. Mina seda igatahes väga uskuda ei taha.

Neiu tegemistest peaks saama edasi lugeda blogist:

http://milanapaevik.blogspot.com/

Viimane sissekanne küll väga ammu-ammusest ajast. Vähemalt tänase seisuga.

Lauri Vahtre "Eesti rahva lugu"

2011-02-25T09:44:00.001-08:00

Et siis lisalugemist või taasmeenutusi Eesti ajaloost. Paljugi on aastatega ununenud ja päris värskendav on oma teadmisi pisut turgutada. Seda enam veel, et nii tähtsas valdkonnas.

Tore oli enese pisikesi mälestusi seostada taasiseseisvumisajaga, et mida ma siis tegin ja mida mõtlesin. Olin veel päris pisike ja ega sõjaohtu kui sellist ei adunud. Mäletan, et olin hoopis elevil mänguväljakul, sest äkki näeb tanke. Nii lahe!

Teine seos on pime tuba ja ema koogutamas raadio juures. Mitte ei saanud aru, et mis seal nii põnevat on?

70ndatel: "Edukateks ja heale järjele jõudnud inimesteks loeti restoranide uksehoidjaid, kelnereid, taksojuhte, samuti mitmesuguseid varustajaid. Eriti kõrget klassi näitas kelneri või ukshoidja töökoht mõnes välisturiste teenindavas restoranis või hotellis "Viru". (lk. 242)

Ryu Murakami "Misosupis"

2011-02-22T14:14:00.000-08:00

"Kui inimene on omadega puntras, siis tähendab see, et ta ei oska suhelda."
"Kui ma ei usalda mõne inimese suhtlemisviisi, siis ma ei usalda seda inimest."
(lk. 133)

Ma ei oskagi öelda mis ajendil ma õigupoolest selle raamatu endale üleüldse soetasin. Tundus paeluv miskil erilisel moel.

Algus venib. Lausa koletult ja mingit emotsiooni ei teki - ei head ega halba.

Kuid siis äkitselt avab teos oma vägivaldsuse ja võikusega selle miski ja haarab sajaga endasse. Käest enam ei saa, edasi lugeda on ka vastik. Murrang toimub muidugi siis kui Frank ja Kenji on O-miai-pabu lõbustusasutuses.

Lühidalt: see on lugu Kenji nimelisest Jaapani noormehest, kes teenib leiba turistide giidina Jaapani ööelu virvarris.

Ühel päeval saab ta kliendiks ameeriklase nimega Frank, kes osutub aga psühhopaadist sarmõrvariks. Kartes enda ja oma tüdruksõbra elu pärast, ei suuda Kenji paraku ka tööotsast ära öelda. Ja nii algab "mäng"... .

Caroline Cox "Kuidas olla jumalik"

2011-02-16T05:37:00.000-08:00

Lühidalt: mahukas Cosmopolitan. Palju uusi ja meeldetuletatud vanu ilunõuandeid. Naise käitumiskoodeks, et olla daam. Suurepärane kingiidee sõbrannale või teismelisele tütrele. Põnev lugemine iseendale, et kogeda ja nentida enese juba olemasolevaid teadmisi ja hankida juurde killukesi.

Enda jaoks avastasin, et peaksin pidevalt kandma ülisuuri päikseprille (mida kusjuures olen ka teinud), eelistama valget riietuses ja kapis peaks kindlasti leiduma valged teksad (olemas) ja pastellroosa liibuv angoora sviiter (soetamisel).

Midagi uut:

ära paljasta dekolteed ja jalgu ühel ajal;

ära joo pudelist;

ära liialda alkoholiga;

ära iial räägi armusuhetest;

pea meeles sünnipäevi!

ära naera teiste inimeste vigade üle

Elementaarne, kas pole? Kuid paraku kipuvad paljud pisiasjad argielus ununema.

Raamatust leidsin ka ühe huvitava saidiviite

http://www.stainedpron.com/

Tegemist siis saidiga, kus kelnerid pajatavad kuulsustest ja nende harjumustest, sh. ka tip´i jätmise temaatika;)

Tegelikult leidsin ja taasavastasin enese jaoks palju huvitavat. Kõike ei tohi ja ei tahagi siinkohal avaldada. Vaieldamatult ülivajalik öökapiraamat iga endast lugupidava tütarlapse jaoks (kuid miks mitte ka eakama daami jaoks).

"Lihtsaim viis komplimente kuulda on neid ise öelda." ARLENE DAHL

Bernard Beckett "Loomine"

2011-01-26T23:18:00.000-08:00

Väga eriskummaline teos. Meie, kallid inimesed oleme viinud oma tegevusega maailma laastavate sõdade ja epideemiateni. Samal ajal on rikas Platon ostnud kokku maad (Uus-Meremaa piirkonnas oli vist kui uskuda googeldamist) ja rajab sinna "unistuste impeeriumi", mis on turvatud suure müüriga ja nulltolerantsiga välismaailma suhtes. Eks ikka selleks, et taud edasi ei kanduks.

Inimesed eraldatakse sündides oma vanematest ja jagatakse võimete järgi klassidesse (Platon). Kes ei sobi, elimineeritakse nagu kord ja kohus. Teisiti mõtlemine on keelatud ja ühiskonda juhib nagu ikka filosoofide klass. Kuidagi, juhuste kokkulangemise tõttu pääseb aga üliandekas Aadam sellest virr-varrist. No jääb kahe silma vahele ja sirgub isemõtlejaks. Uudishimu välismaailma vastu saab võitu ja nii algab ennekuulmatu vastuseis, no või siis pigem läheb ikka kõik lörri ja algab hoopis vangistus Art´i seltsis.

See on lugu, mille omapoolset nägemust jutustab eksamikomisjonile Anaximandros. Ka omamoodi "imelaps". Ta tahab akadeemiasse astuda, sest nemad juhivadki ühiskonda. Õigemini arvab ennast tahtvat, kuni saabub püänt. No seda ma küll ei oodanud! Ainuüksi sellepärast peaks kunagi selle teose veelkord läbi lugema!

http://loterii.blogspot.com/search/label/Bernard%20Beckett
http://lihtsaltise.blogspot.com/2009/10/bernard-beckett-loomine.html

Kami Garcia, Margaret Stohl "Ilusad olendid"

2011-01-14T05:02:00.000-08:00

Lummaja - päris kaunis ja tabav sõna kirjeldamaks tegelikult üht pesuehtsat nõida. Seda loomulikult mitte halvas mõttes.

Ethan on tavaline väikelinna teismeline noormees, kes tunneb end olevat mattunud rutiini. Siis aga tabavad teda korduvad unenäod kaunist tütarlapsest ja kõik muutub, kui ta avastab, et see tüdruk on kolinud nende linna.

Tüdruku nimeks siis Lena. Lena aga ei ole tavaline tütarlaps. Ta on lummaja.

On üks needus ja on üks haud ja see kõik muudab nende elu. Senised tõekspidamised tuleb nurka heita ja meeleheitlikult alustavad nad otsingut, kuidas needust murda, et nad saaksid koos teineteist ja armastust nautida.

Nagu ikka sellistes lugudes jagub ka siin saladusi ja mõistatusi küllaga. Kõik ei ole nii nagu algul paistab ja asjalood kipuvad sageli rappa jooksma.

Igatahes ladus lugemine ja ei ole üldse välistatud, et plaanin sarja lugemist ka tulevikus jätkata.

Loetud raamatute nimekiri 2010:

2011-01-13T03:15:00.000-08:00

Patrick Rothfuss "Tuule nimi" I (2. osa)
Suzanne Collins "Näljamängud"
Sophie Kinsella "Kas mäletate mind?"
Robin Hobb "Kuninglik salamõrtsukas" Farseeri triloogia II raamat 2. osa
Roger Zelazny "Teemärgid"
Vicky Myron; Bret Witter "Kuulus raamatukogukass Dewey"
Leo Kunnas "Gort Ashryn" Enne viimast sõda. I osa
George R.R. Martin "Kuningate heitlus" 2
Kaur Kender "Yuppiejumal"
Aita Kivi; Dagmar Lamp; Kati Murutar; Inga Raitar "Seiklus neljale"
Robert van Gulik "Kummitused kloostris"
Sofi Oksanen "Baby Jane"
John Grogan "Marley ja mina"
Robert van Gulik "Templiviirastus"
Alice Sebold "Minu armsad luud"
Jaan Ross "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Maite Carranza "Odi needus"
Guillermo del Toro; Chuck Hogan "Tõbi"
Simon Holt "Neelatud"
Robert A. Heinlein "Tähesõdalased"
Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"
Suzanne Collins "Lahvatab leek"
A.A. Milne "Karupoeg Puhh"
Candace Bushnell "Seks ja linn"
Charles de Lint "Südame metsad"
Armin Kõomägi "Pagejad"
Hiram "Mõru maik"
Louis Lowry "Andja"
Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"
Leo Kunnas "Gort Ashryn" Sõda. II osa
Tiina Laanem "Sidrunid ja siilid"
Richelle Mead "Vampiiride akadeemia" 1. raamat
Helga Nõu "Peaaegu geenius ehk Schrõdingeri kassi otsimas"
Neil Gaiman "Tähetolm"
Marianne Mancusi "Uudismasendus"
Jenny Gardiner "Voodis torisejaga"
Haruki Murakami "Kafka mererannas"
Otfried Preussler "Krabat"
Carlos Ruiz Zafon "Ingli mäng"
Stephenie Meyer "Videvik"
Stephenie Meyer "Noorkuu"
Stephenie Meyer "Päikesevarjutus"
Stephenie Meyer "Koidukuma"
Kate Pepper "Seitse minutit enne keskpäeva"
Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"
Jelena Ussatšova "Iha"
Richelle Mead "Vampiiride akadeemia" Külmavõetud. 2. raamat
L.J. Smith "Vampiiri päevikud" Äratus.
Joshua Mowell "Operatsioon punane Jeeriko"
Chris Wooding "Alaizabel Cray painaja"
Guillermo del Toro; Chuck Hogan "Allakäik"

Guillermo del Toro, Chuck Hogan "Allakäik"

2010-12-09T00:26:00.000-08:00

Zombi-vampiirid asuvad vallutama maailma, võiks siis olla del Toro, Hogani triloogia teise osa alapealkirjaks.

Muistsed on jõudnud lõpuks otsusele, et oma jõududega nad revolutsionäärist isemõtlejale vastu ei saa ja palkavad endale inimeste seast sõdurid. Kaunite saatusekeerdkäikude abil viivad kõik teed Setriakiani pundini ja nii hakatakse otsima iidset raamatut ja asutakse laastavasse võitlustulle vampiirihakatistega.

Puhtaks nad platsi ei saa, kuigi mõni kuri tegelane suudetakse elimineerida. Eks tuleb oodata triloogia viimast osa, et teada saada kuhu see apokalüpsis siis ka välja jõuab omadega.

Chris Wooding "Alaizabel Cray painaja"

2010-11-30T23:25:00.000-08:00

Kuivõrd erinev ja kaasahaarav elamus oma uudsuses. Sortsid, sortsikütid, kerjuskuningad ja Londonit haaranud Vennaskonna ülemvõim. Sekka veel õudu külvav sarimõrvar ja annus korrakaitsjaid ning seiklus võib alata.

Ühel oma tavapärasel ringkäigul leiab sortsikütt Thaniel hirmust väriseva ja pisut hullunud tütarlapse Alaizabeli. Olles noorest kaunitarist lummatud, hakkab ta sõprade kaasabil tüdruku kaotsiläinud mälu lappima. Kuid samal ajal muutuvad rünnakud inimeste vastu sortsisoo poolt ainult verisemaks ja verisemaks... ja tagatipuks hakkab ilmnema Alaizabeli kaudne ja otsene seotus kõige toimuvaga.

Joshua Mowell "Operatsioon Punane Jeeriko"

2010-11-22T14:19:00.000-08:00

Tegemist Gildi triloogia esimese raamatuga (ja olles enam-vähem 100 % kindel, et viimasega, mis eesti keeles ilmavalgust näeb ... kurb). Kui Eesti Päevaleht selle 2007 a. üllitas, siis köitis raamatu tutvustus mind kohe, kuid hind heidutas, maksis ta omal ajal ikka üle 300.-. Eks ma nüüd saan ka hinnaprobleemist aru. Tegemist ikka erakodselt ILUSA noortekaga. Kaardid, pildid, et siis sisse pikitud vidinad ei saa mitte odavad olla.

Kurb muidugi. Omal ajal jäigi see just raha tõttu ostmata.

Nüüd aga ... RR allahindluses leidsin ta 49.- ja kibekärmelt krabasin ära.

Erakodselt ILUS (jälle rõhutan), põnev (selline Seiklusjutte maalt ja merelt tüüpi raamat), südamlik ja mida kõike veel.

Kaks last ja nende kadunud vanemad. Mässumeelsus, et keegi ei hooli ja pisiajade kokkulangemine viib nad lõpuks onu hoole alla, kes on suursuguse laeva kapten. Saladused ja uudishimu viib lapsed erakordse seikluse keskele, millest on elusana väga raske väljuda.

Kohati jääb tunne, et see kõik ongi päris. Et nii oligi. Tahaks googeldada ja kontrollida fakte. Naljakas! Kuid kas see ei ütle juba midagi? Et siis ikkagi erakordne raamat!

Kui kellegi on vaja jõulukinki mõnele pisikesele sugulasele, siis see raamat tõesti väärib kingitkotti pugemist ja ma garanteerin, et last raamatu juurest lahti kangutada ei olegi enam võimalik!

http://en.wikipedia.org/wiki/Operation_Red_Jericho

L.J. Smith "Vampiiripäevikud. Äratus"

2010-11-21T00:20:00.000-08:00

Peategelaseks nagu ikka imekaunis tütarlaps (Elena) ja linna kolinud võõras (vampiir seega).

Seekord ei taha vinguda. Sündmustiku kiire areng, inimlikud nõrkused, võitlus hea ja kurja vahel haaras oma kummastava võluga. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud (tõlkija Mari Pööning).

Mulle on ikka meeldinud stressirohkel perioodil ameerika tibifilmid, selle puhul oleks siis tegemist samalaadse tibiraamatuga. Keskkool, rivaalitsemine, peod, kuulujutud jne. No nagu ikka.

Siinkohal olgu kindlasti märgitud, et tegemist on alles esimese osaga. Samuti tuleb rõhutada juba olemasoleva seriaali uskumatult suurt populaarsust.

http://en.wikipedia.org/wiki/The_Vampire_Diaries_(novel_series)

http://www.imdb.com/title/tt1405406/

Kuna Varrakul läheb tavaliselt hirmus kaua-kaua aega järgneva osa tõlkimisega, siis täitsa tore, et vahelduseks saab seriaali nautida. Iseasi palju mul selleks algava detsembri kuu sees aega jätkub aga see on juba minu probleem.

Richelle Mead "Vampiiride akadeemia" 2. raamat "Külmavõetud"

2010-11-19T03:16:00.001-08:00

Kui esimene raamat tekitaski kerge kõhkluse, siis teine osa kummutas igasuguse paranoia lugemise mittejätkamise suhtes. Kõiges endasse haarav müstiline pisike maailm, milles kõrvuti tegutsevad drigoid, moroid ja dampiirid. Pisike roll on ehk ka inimestel.

Drigoid on asunud korraldama massimõrvu moriode kuninglike hulgas. Kõik paistab olevat organiseeritud, mis teeb asja veel ohtlikumaks. Selgub ka inimeste ebaloogiline seotus. Olles koolist pagendatud suusakuurortisse, otsustab Rose poisssõber Mason korraldada paari sõbraga vasturünnaku. Märgates sõprade kadumist, adub Rose hetkega, mis viimastel plaanis ja üritab neid peatada. Paraku aga langevad nad varitsuse ohvriks. Mis edasi saab ... tuleb lugeda;)

Jelena Ussatšova "Iha"

2010-11-16T22:55:00.001-08:00

Tegevustik nagu vene seebis, totaalne nimede virrvarr (ma ei ole kunagi tugev olnud vene nimedes orienteerumisel, mistõttu olen vene kirjandust ikka omajagu peljanud). Et siis järjekordne urbanistliku vampiirisaaga esikromaan. Nagu ikka imeilus tütarlaps (Maria) ja linna kolib äkitselt uus imeilus noormees, kes oi ups osutub vereimejaks. Ei midagi uut siin päikese all. Erakordne ilu, vapustav tugevus ja imelised superkangelase võimed.

Sisse on toodud värskendusena hunnik hulle goote. Nemad lisavad pisut vürtsi kogu loosse. Muidu ikka uskumatult korduv (no mida ma ootasin, lammas)!

Samas töökaaslasele meeldis väga. Ta rahvuselt venelane, et ehk see andis teosele mingi oma kiiksu juurde. No ma ei tea .....

Et ehk aitab mõneks ajaks vampiiridest? Aga ei .... riiulis juba uus ... imelik olen ikka küll!

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

2010-11-11T23:17:00.000-08:00

Juba raamatu alguses tekkis mul kahtlane seos, et nagu eesti oma kohtunik Di. No ja see seos aina süvenes apteekri sebimist jälgides. Keskaegne Tallinn ... põnev oli asja juures pidevalt jälgida maju ja sündmuskohti ennast. Aknast paistis mulle pidevalt Mustpeade maja ja nii need leheküljed veeresid pidevate assotsatsioonide kütkeis. Pisut raske oli nimedega. Kohanemine võttis aega. Pidev keskaegse inimese väljapeetus oli samuti võõras, kuid eks see nii ju pidigi olema.

Esiti arvasin, et esimese raamatuga ka piirdun. Ei olnud päris minu maitsele, kuid miski sundis ikka otsust muutma ja paistab, et vastilmunud järg on plaanis ikka lähiajal soetada.

http://bukahoolik.blogspot.com/2010/11/indrek-hargla-apteeker-melchior-ja.html

Kate Pepper "Seitse minutit enne keskpäeva"

2010-11-10T03:01:00.000-08:00

Oih ... ega ma eriti midagi mäletagi enam, mida oligi arvata! Pealsikaudne, kerge, tempokas naistekas. Pisut krimi elemente ka sekka. Sain raamatu Ersenilt tellija kingitusena. Nii ta vaeseke minu raamaturiiulisse ka sattus. Ja suurest austusest raamatute vastu, ka minu lugemislisti.

Kate (rase peategelane) peab ühel kuumal suvepäeval trehvama oma ka raseda sõbrantsiga. Viimane aga ei ilmu välja ja ei ilmugi enam välja. Vähemalt elusana mitte. Siis hakkab otsimine, jälitamised, miski NY omane kinnisvara kamm ja raseda aga söaka koduperenaise detektiivi geen vallandubki.

Pisut ootamatuid elemnte sekka ja kiire pärastlõunane raamatunälg on rahuldatud grande finalega.

Vot nii!

Stephenie Meyer "Koidukuma"

2010-11-08T13:23:00.000-08:00

Jeerum. Ma poleks iialgi uskunud, et mõni noortekas võib olla nii verine! Mul ei jätku sõnu kirjeldamaks oma tundeid sünnitusloo taustal. Segu tapvast põnevusest ja iiveldama ajavast õudusest. Uih. Nagu Murakami kassitapp juba.

Tegutsemist on palju. Mängu tulevad kõik ja täies arsenalis. Mitte miski ei ole nii nagu näib. Maetud saavad vanad vaenud ja algust näevad uued intriigid. Kõik pöördub, muutub, areneb.

Lõpetuseks arvan, et minu eelarvamus saaga kohta sai küllaga kummutatud. Oli ikka väärt lugemine küll. Ja juba sügelevad näpud uute saagade järgi.

Stephenie Meyer "Päikesevarjutus"

2010-11-01T16:43:00.000-07:00

Seattle´is on kuritegevuse laine äkitselt tõusnud rekordkõrgusele. Seda just salapäraste kadumiste ja tapmiste tõttu. Järelikult on tegemist suure hulga verinoortega, kes ei suuda oma vereiha taltsutada. Kes on selle armee taga ja milleks seda vaja?

Pidev ootamine on kolmanda osa juhtsõnaks. Paigal tammumine ja venivus. Kuuldavasti pidigi olema tegemist teise osa lõpuga, kuid arvan, et kirjastajate nõudmisel sai teos eraldiseisvaks, mida tõesti poleks vaja olnud. Siinkohal on see aga pelgalt minu pisike arvamus. Sõbranna leidis, et talle meeldis see väga. Maitsed on seega erinevad, mida oligi tarvis tõestada.

Stephenie Meyer "Noorkuu"

2010-10-28T00:03:00.001-07:00

Minu jaoks kiire ja tempokas. Kui algus pakatas Bella melanhooliast ja kaotusevalust, siis sündmuste kiire kulg mattis ängi kõik endasse.

Saaga parim, sest venivuse hetke ei tekkinudki.

Millegipärast sai selles romaanis alguse minu antipaatia hundipoisi vastu ja etteruttavalt võin öelda, et olenemata tema suurest südamest see antipaatia aina süveneb ja kulmineerub viimase raamatu lõpus leppiva, kuid tugeva vastumeelsusega.
Edwardit on vähe. Üldse Cullenid on orbiidist väljas enamus ajast. Kurb.

Valdavalt siis Bella südamevalu lugu ja väikelinna üksluine erakordsus. Kuid mis saab Forksis olla igavat, kui seal elutseb nii koloriitne seltskond;)

Stephenie Meyer "Videvik"

2010-10-24T23:43:00.000-07:00

Suure eelarvamuse tõttu lükkasin lugemist pidevalt edasi. Nüüd kui suurem hullus on juba möödunud, otsustasin saaga lugemist ka ise alustada.
Mis siin ikka ... teada-tuntud teema kõigile.
Pisut üllatav oli, et noortele mõeldud raamatus on nii palju varjatud ja nähtavat erootikat. Kohe piinlikult palju!
Tegelikult mulle meeldis ja esmane eelarvamus sai küllaga kummutatud. Nii, et naudin ahnelt edasist. Aega selleks ju on;)

Carlos Ruiz Zafon "Ingli mäng"

2010-10-24T00:20:00.000-07:00

Seda raamatut ootasin ma pikisilmi. Zafon on lihtsalt mu vaieldamatu lemmik. Ka seekord saab käia unustatud raamatute radadel ja kogeda palju müstilist. Noor kirjanik matab oma annet põnevike kirjutamisega varjunime all, mille ahned kirjastajad on talle välja mõelnud, kuni ta ühel ilusal päeval "vabastatakse" leppest kirjastajatega salapärase tundmatu poolt ja samas saab ta pakkumise kirjutada uus ainulaadne usund. Väga pealiskaudselt kokkuvõetud. Kes on see tundmatu? Jumal? Saatan? Tema ise?

Natuke masendav alatoon on tervel lool. Liiga palju surma, hullumist ja traagikat. "Tuule nimi" oli oluliselt helgem lugemine. Samas mattis ja haaras "Ingli mäng" mind täiesti endasse, isegi oma melanhoolsuses.

"Asjatundmatu esitleb end ikka asjatundjana, õel vagana, patune pühakuna, liigkasuvõtja heategijana, väiklane isamaalasena, ülbe alandlikuna, labane peenena ja juhmard vaimuinimesena." (lk.209)

"Keerulistes olukordades võib inimene teinekord kaastunde ja armastuse segi ajada." (lk. 408)

http://needread.wordpress.com/2010/10/27/langenud-ingli-mang-melodramaatiliste-armastajatega-gootilikus-barcelonas/

Otfried Preussler "Krabat"

2010-10-19T12:27:00.000-07:00

Vaieldamatult minu lapsepõlve suurim lemmik! Kordustrüki soetasin kiirelt endalegi ja lugesin kerge värinaga. Kartsin kaotada seda õiget mälestust, kuid õnneks ei pidanud pettuma!

Lihtsalt kirjutatud ja südamesse minev lugu hulkurpoisist, kellest maagiliste unenägude ajendil saab meister-võluri õpipoiss. Kuna maagia ei ole üdini hea ja paistab, et sõrm on antud ka vanapaganale endale, siis algab tõsisem lahing hea ja kurja vahel. Kunagi tundus meister üdini kuri, nüüd aga pigem arukas ja üldsegi mitte halb. Leping on ju siiski leping!

Film ei suutnudki edasi anda seda haaravust. Oma süngusega suutis see küll tabada meeleolu, kuid pinge mittekandvusega mattis selle ühe ja õige. Kurb!

Haruki Murakami "Kafka mererannas"

2010-10-18T14:25:00.000-07:00

Sürrealism ja realism käsikäes. Onju? Kohati nautisin, siis kaotasin järje, ei suutnud ennastunustavalt haarata.

"Ega silmade kinnipanemisest asjad paremaks ei muutu. Ega silmade kinnipanemisest asjad olematuks ei muutu. Või veel, kui järgmine kord silmad jälle lahti teed, siis on asjad veelgi hullemaks läinud. Selline on maailm, milles me elame ... . Ainult viletsad vennad panevad silmad kinni. Ainult argpüksid pööravad pilgud kõrvale. Aeg tiksub edasi ka siis, kui sinul on silmad suletud ja kõrvad kinni kaetud." (lk. 183)

"Sest armastades kedagi teist, otsime me tegelikult enese puuduvat osa. Sellepärast olemegi alati nukrad, kui me kasvõi natukenegi eemal olles oma kallima peale mõtleme." (lk. 367)

"Mälestused soojendavad su keha seestpoolt. Kuid samal ajal rebestavad seda seest raevukalt." (lk. 482)

Et siis üks kodust põgenenud teismeline poiss, pisut napakas vanapapi, kes oskab kassidega rääkida ja pikamaa-autojuht. Nende elude mittetahtlik ristumine läbi reaalsuse ja sürreaalsuse. Kassidega oleks muidugi tore osata rääkida. Ja kassid on ühed kesksed ja valdavalt arukad loomad selles lugulaulus.

Eks see üks eneseotsimise lugu ole või siis teistpidi mõne loo lõpetamise lugu. Südamesse läks, meeldis ka, kuigi kohati tekkis raskusi.

Jenny Gardiner "Voodis torisejaga"

2010-10-09T02:29:00.000-07:00

Järjekordne naistekas, kuid pisut minu eelistustest erinev. Peategelaseks 40-ndates eluaastates pereema, kes on unustanud armatsemise võlumaailma, enese kauni keha ja leiab, et kõik tema elus on üks kole rutiin. Kui sinna lisada veel annus vanast peigmehest ja seksikast abikaasa naiskolleegist, siis võib seiklus ikka alata küll. Naiivsust ei leidugi, hoopis kibe annus paranoiat ja kibestumust. Kuid sellegipoolest on raamat tore ja loetav.

"... koorem peret ülal pidada on kirjeldamatu ... see võib mehes halvima välja tuua. Mõnikord oleksid nagu tangid su rinda purustamas. Nii suur surve on kõigile midagi anda - rahaliselt, emotsionaalselt, kuidas iganes. See võib tekitada hirmu ja ebaloomulikku pinget, mida seni pole tuntud. See võib muuta toreda mehe tõeliseks sitapeaks." (lk. 125)

Marianne Mancusi "Uudismasendus"

2010-10-04T14:30:00.000-07:00

Olles hetkel ülisuures depressioonis, mille põhjuseid ei hakka siinkohal loetlema, olen paratamatult haaranud oma embusse lääged naistekad. Kergus ravib! Vähemalt mind.
"Uudismasendus" on lugu 27-aastasest alamakstud teleprodutsent Maddyst, kelle elu pöördub peapeale. Tema vanemad lahutavad, ta armub kihlatud operaatorisse, tema pisike õde osutub narkomaaniks ja ta saab vihje suure narkokartelli salatunneli kohta, mille uurimine viib teda kohati lausa eluohtlike seikadeni. Üdini Kinsellalik teos. Ja Kinsella mulle meeldib! Selles suhtes õige ravim minu hingeelu lappimiseks.
Ega ma kuu, paari pärast enam ei mäleta sellest midagi, kuid eks olegi "sellised" raamatud mõeldud pigem mõtete ja tundmuste lahjendamiseks ja eemalepeletamiseks. Jaanalinnuefekt - ainult ilma alkoholita.
Soovitan soojalt, kui meeldib Kinsella, kui oled naine ja kui oled väsinud ja katki.

Neil Gaiman "Tähetolm"

2010-09-30T12:38:00.000-07:00

Seekord ma ei julgegi oma arvamust avaldada. Kaunis sümbolistlik muinaslugu. Tahaks ja kõrvutangi raamatutega "Viimane ükssarvik" ja Coelho "Alkeemik". Teose puhul ei saa ma taas millegipärast üle ega ümber filmist. Olin seda eelnevalt näinud ja paratamatult heiastusid mu silme ees pidevalt katked linateosest. Kusjuures teiste raamatute ja filmide puhul ei ole see tendents olnud nii tugev, lausa häiriv.

Oeh... . Mulle ju ei meeldi sümbolism. Tegelikult ma vist ikka olen nii väike inimene, et ma lihtsalt ei saa sellest aru! Olen ju väikekodanlasest materialistlik põrsas!

Helga Nõu "Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas"

2010-09-29T12:29:00.000-07:00

Mu kass kadus ära. Läks teine kuu aega tagasi jalutama ja tagasi enam ei tulnudki. Kius oli/on ta nimi. Ehk on kasside limbos ja naaseb siiski kunagi?
Täna hommikul külastas mind üks triibik! Volksas töö juures lahtisest uksest sisse ja luusis ning näugus mööda saali ringi. Mul ei olnud talle süüa anda ja pidin ta kiiremas korras siseruumidest muidugi välja toimetama. Kahju oli kiisust! Ta oli nii õnnetu olemisega. Kummaline kokkusattumus siiski.
Sarkasmi, huumorit ja irooniat täis Lutsu "Kevade" 100 aastat hiljem kirjutatuna. Kõik siin elus on ju korduv pisikeste variatsioonidega. Peategelaseks tänapäeva Arno, kes on juhuslikult jurist ja otsib, leiab ja kaotab oma Teelesid. Ka härra Toots on esindatud keskses rollis oma riugastega. Kõik on ikka nii nagu olema peab!
Aga kassidest on mul ikkagi kahju!

Richelle Mead "Vampiiride akadeemia" 1. raamat

2010-09-25T23:29:00.000-07:00

Selline tore teismeliste tütarlaste romaan. Leidub ohtralt egoismi, põikpäisust, keelatud vilju, armuvalu ja kättemaksu.

Kaks pubekat Vassilissa (vampiir) ja Rose (kaitsja) satuvad koolis küllap vist ikka enese nõul ja jõul vampiiriklanni peadpööritavatesse intriigidesse, mida pikivad nende eneste hingeelu draamad. Sisse on toodud üllatavalt palju tavalisi probleeme (näiteks enese vigastamine), kuigi põhjendus on sageli müstikasse kalduv. Karakterid ei ole ühetasandilised (Mia, Dimitri, Viktor jne.), keegi ei ole üdini hea ega halb. Samuti on rõhutud korduvalt kurjuse (siinkohal strigoide) inimlikule poolele, mis on iseenesest meeldivalt üllatav ja ei muuda teost üksluiseks.

Kuna tegemist on saaga 1. raamatuga, siis pisike hirm on hinges, et ega ei teki pidevat kordumise ja venimise elementi. Idee ei tundu olevat nii tugev, et suudaks elada ja köita pikalt. Pigem näib tegu olevat tavalise kooliromaaniga, mille ilmestamiseks on kasutatud poppe fantasyelemente.

http://www.richellemead.com

Tiina Laanem "Sidrunid ja siilid"

2010-09-21T13:20:00.000-07:00

"Sõprade seltsis tuleb juua,"___. "Minu isa õpetas ikka, et napsuse peaga lähevad lõpuks hingeluugid lahti, ja seepärast vali alati seltskonda, kellega koos klaasi kergitad. Seal, kus lõhnab konkurentsi ja töö järele, hoia pea selge." (lk. 191)

Tore ajaviide, ei miskit enamat. Paraku. Seekord olen täiesti veendunud, et juba kuu pärast ei mäleta ma midagi. Ehk vaid ületöötanud näitlejanna unetuse ja kroonilise rahutuse probleeme. Muu jäi kaugeks, võõraks ja väiklaseks.

Leo Kunnas "Gort Ashryn. II osa. Sõda"

2010-09-21T13:18:00.000-07:00

Et siis tegu Kunnase kosmosesaaga teise osaga. Kätte on jõudnud aeg, mil inimesed tõstavad kaasinimeste vastu käe. Kas igavusest? Võimuiharusest? Või enese kõrgemale upitamise eesmärgil?

Irv areneb mehiselt edasi. Sellise täiusliku tulevikuinimese poole, kellel peaks nagu õiguse ja õigluse tunnetusega kõik korras olema. Inimlikest nõrkustest tundsingi siinkohal enim puudust.

Sisse on toodud ka pisike armulugu ja suur saladus ajamasina näol, mille saladustesse saab end uputada küll vist alles kolmandas osas.

Esimene raamat oli parem, haaravam. Teine tundus kohati sündmustevaene. Et siis tegevus kui selline oli valdavalt vaid lahingute näol. Siinkohal järge ma ikkagi ootan!

Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

2010-09-06T12:22:00.001-07:00

Nii tore on teada, et leidub inimesi, kellega mu maitsemeel ühtib. Toores part ja boef a la tartar - nämma. Bach, Monteverdi ja Pärt - urrr! :) Ja ohtralt punast veini - mida veel mu hing võiks tahta?

http://loterii.blogspot.com/2010/06/maarja-kangro-ahvid-ja-solidaarsus-2010.html

http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-bittersweet-laks-ahvidest-ja-solidaarsusest.d?id=31316549

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1060853

http://blog.varrak.ee/?p=3052

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10825&catid=7&Itemid=9&issue=3302

http://www.epl.ee/artikkel/576683

Kui palju on juba kribatud enne mind. Mis ma pisike inimene siis siin ikka enam lisan.

Mõni teema puudutas väga isiklikult ja tahangi enese teada selle valu ja ilu seekord hoida.

Kuulamiseks:

Louis Andriessen "De Stijl"

Bachi kantaadid

muusikal "Hair" (lk. 55)

Monteverdi "Vespro della Beata" (lk. 124)

Arvo Pärt "Fratrese" (lk. 190)

Louis Lowry "Andja"

2010-09-02T13:54:00.000-07:00

Üdini veider maailm veel veidrama elukorraldusega. Kõik tundub ideaalne ja turvaline selles üliturvatud ja reegleid täispikitud kogukonnas. Peategelane Jonas on samuti esmapilgul täiesti tavaline poisslaps, kuid kõik muutub.

Turvatud maailmast saab äkitselt tundetult igav ja üksluine. Kõik on sama ja korduv. Ja lõpuks selgub, et tundetult igav on hoopis tundetult julm ja külm. Milline ükskõiksus ja hoolimatus.

Teost läbiv kulgemine ja pidev pinge kulmineerumine viib järjest tempokamalt finaalini ja haarab lugeja ebamaiselt endasse. Teos on nii sügav ja nii mitmekihiline, et ma ei adunud langemist. Olin täiesti sees, märkamata miskit muud.

Collinsi kõrval kahtlemata üks mu suurimaid avastusi/elamusi sel raamatuaastal.

Hiram "Mõru maik"

2010-09-02T13:52:00.000-07:00

Saanud eelnevalt sõbrannalt vihje teose unikaalsuse kohta, sai see pikemalt mõtlemata pikitud mu lugemissoovide listi.

Ei oskaks aimatagi, et tegmist võiks olla eesti autori üllitisega. Nii udupeen stiil ja keelekasutus. Uskumatuna näivad teadmised modellindusest, sõltuvustest, uimastitest ja erinevat liiki neuroosidest. Lihtsalt hämmastav!

Peategelase vaimne tasakaalutus, segane tundeelu, ületöötamine - kõik haarab endaga kaasa kuni traagilise finaalini. Milliseni, jääb nüüd juba iga uue avastaja enda leida.

Armin Kõomägi "Pagejad"

2010-08-25T09:54:00.001-07:00

Lihtsus ja voolavus pikitult imetabaste ütluste ja lõikudega. Kust see tuleb? Kellelt see küll pärineb? Meeldis idee, teostus, sõnadevalik. Sain ohtralt muiata ja samas pikalt vaagida öeldut.

"Mul oli kunagi jänes...väike jänku. Isa kinkis sünnipäevaks, kui ma sain kuueseks. Oli selline rumal, aga vahva tegelane. Ajasin teda mööda korterit taga ja... mäletan, kuidas ta toast kööki sööstes kurvis alati esikusse välja lendas, nagu kulunud rehvidega vormeliauto. See oli nii lõbus. Õde ega venda mu polnud, ainult jänes oli. Ühel õhtul hullasin temaga, vanemad vaatasid telerit, jänku ajas äkki ema vaasi koos tulpidega ümber. Vaas läks katki, ema oli hirmus pahane. Teate, mis ta tegi? Ta toppis mu jänkukese puuri ja just samal ajal algas telekas "Oota sa". Ema asetas puuri ekraani ette ja mu armas sõbrake pidi värisedes pool tundi vaatama, kuidas kuri hunt tema liigikaaslast taga ajas. Ma arvan, see oli talle šokeeriv." (lk. 106)

Mõtlesin elu kummaliste keerdkäikude ja valikute üle. Leidsin ja tõmbasin paralleele. Ja seda kõike vaid ilukirjandusliku heietuse tõttu. Mulle meeldis. Nii mõnigi hetk ja karakter meenutas midagi elust enesest ja leidus hetki mis jäävadki alatiseks meelde.
Viie peategelase isiklikud, sageli tragikoomilised ja valusalt reaalsed pihtimused. Nende karakterite nii suur mitmekülgsus... kõik see kokku oli ausalt lõpuni nauditav!

Charles de Lint "Südame metsad"

2010-08-23T13:54:00.000-07:00

Täna siis lõpuks leidsin mahti teos lõpuni lugeda. Milline õnnistus. LUGEDA! See kuu ju jooksvalt muleioleaega teema.

Kiidusõnu siristama sel korral paraku ei hakka. Jälle. Olen ikka jätis küll. Kuidagi võõraks ja kaugeks jäi kõik.

Animatism aka manitu

http://et.wikipedia.org/wiki/Animatism

ja Iiri folkloor on minu jaoks väga kauged ja kohati hoomamatud. Raske oli.

Tegevus, kui selline nagu toimus aga ei toiminud. Kummaline aga tõene väide.

Palju räägiti muusikast: Ani Di Franco, Sonny Rollins, Solas, The Walkabouts, John Coltrane. Kohati tundus lausa pealesunnitud kohustusliku elemendina nende loominguga tutvumine. Nojah. Mina seda endale paraku lubada ei saanud. Ei saa praegu ka. Kuigi eeldan ja loodan, et ehk annab see teosele lisaväärtuse.

Et siis ... tegevus toimub tormist laastatud linnas ja mingites erinevates vahemaailmades. Üks poolearuga joodik kutsub ürgse vaimu välja ja muutub üdini kurjaks. No enne seda käib muidugi paras tramburai ka võimu omamise teemal ja asjasse on segatud ikka rohkem inimesi. Igatahes asi väljub kontrolli alt ja mingi teine seltskond, kes siis headust esinab, üritab seda taas piiridesse suruda. Sinna siis lisaks palju müüte ja usku.

Eelnevalt kuulsin ohtraid ülistusi autori kohta. Haarasin suure hooga aga paraku sain jälle vastu näppe.

"... isegi suhetes teisega peab olema rahul iseenda kui isiksusega, sest mida sul muidu teisele pakkuda oleks." lk. 395

"Kui sa ise endale ei meeldi, siis kuidas sa saad oodata, et keegi teine sinust midagi peaks." lk. 407

Candace Bushnell "Seks ja linn"

2010-07-31T02:25:00.000-07:00

Tõsise "Sex and the City" andunud fännina potsatasin tõsise pettumust valmistama rämpsu otsa. Ei mingeid äratundmishetki. Isegi karakterid olid hoopis midagi muud. Milline pealiskaudsus ja teksti laialivalgumine.

Kohati ma ei saanud mitte midagi aru ja veel vähem suutsin ennast lainel hoida, et kes nüüd kes täpselt on.

Täielik raha ja aja raiskamine. Absoluutselt!

A. A. Milne "Karupoeg Puhh"

2010-07-12T14:37:00.000-07:00

Lapsepõlves jäi mul Puhh paraku vahele. Ei viinud mind emme tema tegemiste juurde ega avastanud ma teda ka ise. Seega oli mul juba aastaid kinnisideeks siis täiskasvanuna tema tegemistega end kurssi viia.

Jabur, kas pole?

Paraku äratundmisrõõmu ei tekkinud - ei saanudki tekkida. Aga armas oli küll ja jabur :D.

Oma tulevase lapse unejutulisti pikin kindlasti ka Väga Väikese Aruga Karu lood ja tegemised.

Suzanne Collins "Lahvatab leek"

2010-06-29T14:03:00.001-07:00

Lugesin hilisööni, ärkasin hommikul tunnikese varem ja siis kannatasin terve igavikuna näiva tööpäeva, et millal küll koju pääsen lugema!

Tegemist siis Collinsi "Näljamängude" triloogia teise osaga. Kui esimene osa sai suhteliselt konkreetse lõpu ja jättis õhku kerge pinge, siis teine osa ehmatab lausa oma keerdkäikudega! Ja seda kõike üdini positiivses mõttes.

Kõikjal ringkondades on kaos ja Näljamängud algavad uuel aaastal uue hooga. Rohkemat ei tohi siinkohal ju ometi paljastada.

Kui esimene osa oli super, siis teine tundub olevat veelgi parem. Vinguda võin vaid lõpu kallal. Viimastes peatükkides arenes kõik kuidagi ülikiirelt. Tahes tahtmata jäi mulje, et autorile surus vist deadline peale ja ehk oli isegi etteantud teatud lehekülgede arvu limiit. Kuidagi liiga kokkusurutud oli see teise osa grande finale.

No ja siis muidugi need lahtised otsad .... uue osa ilmudes peab küll raamatupoe ukse taha juba varahommikul kiibitsema minema. No ma lihtsalt ei suuda! Nii põnevaks on asi aetud.

PS! Katnissil tuli vist pubekas ka peale. Lõpus kammib ikka täitsa sassi ja ajab naljakat iba:P

http://www.ohtuleht.ee/raamatublogi/2189/

Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"

2010-06-24T13:06:00.001-07:00

Selline armas sümbolistlik muinasjutt.

Paraku oma arvamus puudub. Jääbki puuduma. Pisut Paulo Coelho tüüpi raamat.

Müts maha aga tõlkija - Krista Kaer ees! Imeline tõlge! Belissimo! Milline kaunis sõnademäng, voolavus ja värvivarieeningud!

"Me ei ole alati need, kellena me näime, ning peaaegu kunagi ei ole me need, kellena me end unistustes näeme." lk.28

"Muidugi loodab inimene alati, isegi nüüd - et teda kollektsioneeritakse, õigeks tunnistatakse, annoteeritakse, erinevaid variante kirja pannakse, et isegi tema autentsuses kaheldakse..." lk.52

"Iga naine võib nutta ilma pisarateta." ;"ja enamiku puudutus ravib. See sõltub haavast. Ta on naine,..." lk.109

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=897

http://www.kriteerium.ee/kataloog.php?uID=52&lang=esthttp://

Robert A. Heinlein "Tähesõdalased"

2010-06-15T13:55:00.001-07:00

Heinlein oli vist üks mu esimesi vaimustusi ulme/fantasy vallas. Seetõttu ei saa ma ühtegi laitvat sõna lausuda. Mäletan senini esmakordset vaimustust, mis valdas mind seda teost lugedes. Korduvtarbimine kustutas kahjuks esmast eufooriat. Kuid vaid pisut. Senini vaimustab mind Heinleini militaristlik maailmakorraldus.

Kunnase kosmosesaagat lugedes valdas mind kummaline tuttavlikkus. Nüüd siis tean, et mida see mulle paljuski meenutas;) Kõik siin ilmas on varieeruvalt korduv oleks vist siinkohal asine väita.

Mitteteadjatele teadmiseks, et film ja raamat ei käi käsikäes. Kui film sisaldas peamiselt madinat, siis raamat on keskendunud pigem tulevikumaailma militaristlikule maailmakorraldusele ja sõjaväeteenistusele. Madinat saab tarbida vaid viimases peatükis. Kuid see just võlubki. Nii ehe ja inimlik ja nii enesestmõistetavalt edasi antud, et tekib paratamatult küsimus, et milleks üldse on vaja mõnda muud poliitilist valitsemiskorda.

Palju on öeldud monarhia, demokraatia ja kommunismi kohta, kuid paraku ei teinud ma märkmeid. Oluline on ehk see, et Heinlein on suutnud ammendavalt põhjendada, miks ei jää püsima ja ei sobi ükski poliitiline kord v.a. militarism.

Igati tore taasmeenutus;) Peaks vist "Nukkude isanda" ka kusagilt sebima ja pisut nostalgitsema.

http://loterii.blogspot.com/2009/06/robert-heinlein-tahesodalased-2003.html

Simon Holt "Neelatud"

2010-06-01T14:36:00.000-07:00

Kõik saab alguse sellest kui tüdruk leiab raamatupoest ühe vana päeviku, mis sisaldab pealtnäha hullumeelse pajatusi neeljatest, kes võtavad üle inimese keha ja pagendavad ta enese nn. mina. Paraku avastab ta aga peagi, et tema väikevennast on saanud neeljas ja see kõik ei olegi väljamõeldis. Algab võitlus ja tagaajamine reaalsuses ja teistes dimensioonides, et päästa poiss.

No ei olnud õudne. Jäle aga oli kohati küll. Sisuvaene ja liiga kokkupressitud lühiromaan. Palju jäi vastuseta küsimusi, millele just oleks vastust soovinud.

Õnneks soetasin selle soodushinnaga hetkeemotsiooni ajel ja tööl olles ei tundunud selle lugemine ka just karjuv ajaraisk (muidu oleksin niisama passinud ja hullunud vaikselt). Seega julgen arvata, et ma ei kaotanud ega võitnud midagi. Lihtsalt jälle järjekordne linnuke kirjas;)

http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/02/11/simon-holt-neelatud/

http://seniidis.blogspot.com/2010/02/neelatud-simon-holt.html

Guillermo del Toro, Chuck Hogan "Tõbi"

2010-05-26T13:47:00.000-07:00

Järjekordse vampiirisaaga esimene raamat. Ootused olid erakordselt kõrged kuigi ma reeglina vampiire ei fänna.

Et siis Manhattanil puhkeb kaos ja paanika kui sinna saabub üks iidsetest. Rikkudes reegleid ja olles kampa löönud inimestega, hakkab ta valimatult nakatama inimesi. Sealt saab alguse sõda. Inimestevaheline ja ka vampiiride endi vaheline, kuna iidseid on rohkem ja see üks on rikkunud püha reeglit ja kokkulepet. Vampiirid ei ole romantilised kangelased, vaid midagi iidset ja koledat. Pigem inimhinge tappev viirus, mis võtab võimust keha üle. Pisut zombilikkust oleks vist täpne termin, kuigi nad tunnevad ja mõistavad, kuigi ei suuda oma ihasid ja kihku kontrollida. Ja siinkohal: zombid mulle ei meeldi!

Natuke pettusingi, kuna ootasin pisut inimlikkust, kuid selle asemel leidin eest hullunud vampiirzombid.

Siiski soovitan soojalt. Põnevat lugemist jätkub küllaga ja kaks rahutut ööd olid kindlustatud (nõrganärviline nagu olen, nägin õudukaid unes).

http://www.ohtuleht.ee/raamatublogi/1946/

http://loterii.blogspot.com/2010/06/guillermo-del-toro-chuck-hogan-tobi.html

Käisin poes (2)

2010-05-22T02:57:00.000-07:00

Viimasel ajal on väga kiire. Raban kahe koha peal. No ja eila oli siis üle pika aja vaba päev. Peale väsitavaid iluprotseduure jäi tee peale RR. No mõtlesin, et piilun korraks sisse. Korraks oli vist mitu tundi ja kott sai raskeks.

RR-is olid nii nunnud fantasy soodukad: "Neelatud", "Kunagine ja tulevane kuningas", "Tähesõdalased" (no 25.- kroonu, ei saa ju soetamata jätta).

Veel lipsas mu kotti "Pagejad" ja pisut vanu raamatuid: "Jane Eyre", "Krokodill Gena ja teisi jutte" ja "Karupoeg Puhh".

No ja siis kaks korda "Romaanid". Sellised minientsüklopeedia laadsed. Tekkis küsimus, et miks ei ole eesti keelse olemas raamatut 1001 raamatut mida lugema peaks. Sellist oleks küll tore näppida!!!

Maite Carranza "Odi needus"

2010-05-18T00:18:00.001-07:00

Triloogia osadest kahtlusteta parim. Kui esimesed kaks osa mind stabiilselt närvi ajasid, siis viimase läbisin raskusteta.

Et siis miks üldse lugeda kui ei meeldi? No olen kiiksuga. Sai kätte võetud, venitan ka lõpuni.

Tegemist siis naiste võimuga. Et on kaks erinevat nõidade liini. Surematud ja nn. head nõiad ja need siis omavahel madistavad. Mehed on lihtsalt ilusad ja head, kuid väga naiivsed ja rumalad.

Tegelikult on kõik tegelased naiivsed ja rumalad. Vist. See mind närvi pidevalt ajaski.

Ehk on tegemist liiga lastekaga ja mulle lihtsalt ei sobinud? Njah. Samas lastekaid ma ikka fännan vahest ju.

No kurjam küll ... ei ole millestki kirjutada. Sisu ei taha ju ümberjutustama hakata! Las ta siis jääb ja vajub unustustehõlma ... .

Jaan Ross "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"

2010-04-30T07:34:00.000-07:00

Pisut intellektuaalsemat ja harivat kirjandust minu siiani tarbitud meelelahutuse vahele. Järgnevalt siis teemade loetelu sisukorrast lähtuvalt ja märksõnu seal leiduvast:

1)Sissejuhatus muusikapsühholoogiasse. Ülevaade psühholoogia arengust ja muusikapsühholoogia tekkest.

2)Helilooja ja kuulaja erinevast suhtest muusikateosesse. Märksõnaks dodekafoonia muusikas.

3)Inimese muusikalised võimed ja nende hindamine. Piage´t arengustaadiumite teooriale tuginev indiviidi muusikaliste võimete arengu teooria. Mozart ja tema erakordsus. Absoluutne kuulmine. Muusikaline võimekus ja selle seos pärilikkusega ja/või keskkonnaga milles sirgutakse. Muusikaliste võimete ja oskuste hindamine ja selle objektiivsus.

4)Muusika ja emotsioonid. Muusika mõju ja seotus filmis. Muusikud, kui erinevad psühholoogilised tüübid oma valikutes (pilli valikus jne.). Lavahirm ja selle positiivsed ja negatiivsed ilmingud.

5)Muusika ja ülemhelide rida. Heli ja selle võnkesagedus. Tõva kõrilaulu olemus.

6)Muusika kui kommunikatsioon. Saatja (helilooja, esitaja), kanal, vastuvõtja.

7)Mälust ja muusikast. Kaja-, lühiajaline ja pikaajaline mälu muusikas. Protseduuriline, semantiline ja episoodiline mälu. Tonaalne ja dodekfooniline muusika.

8)Helikõrguse kognitiivsed dimensioonid. Pythagorase häälestus, võrdtempereeritud häälestus ja puhas häälestus. Laadi astmete hierarhia.

9)Tämbri kognitiivsed dimensioonid.

10)Keele ja muusika vastasmõjust eesti vanema rahvalaulu näitel.

11)Theodor Adorno "Sissejuhatus muusikasotsioloogiasse" kui Lääne muusikakultuuri mõtestamise katse. Kuulaja seitse iseloomulikku tüüpi Adorno järgi. Muusika ja selle seos rahvuslikkusega. Dirigent ja orkester ning nende suhe teineteisesse Adorno järgi.

12)Eetikast ja uurimismeetoditest psühholoogias. Ameerika psühholoogide eetikakoodeksi printsiibid. "Musta kasti" meetod, aju elektrilise aktiivsuse mõõtmine ehk elektroentsefalograafia (EEG), magnetoentsefalograafia (MEG) ja positronemissioontomograafia (PET). Sachsi pillideklassifikatsioon ja pillide tavapärane liigitus sümfooniaorkestris.

"Mille inimene meelde jätab, selle põhjal kujundab ta oma maailmapildi. Milline on inimese maailmapilt, see määrab tema tegutsemisviisi. Mis omakorda aitab kujundada meid ümbritsevat maailma selliseks, nagu me tahame (või ka selliseks, nagu me ei taha)." lk.88

"Ausus inimese käitumises on tihedalt seotud tema tegevuse läbipaistvuse ja ka eesmärgipärasusega, sest ebajärjekindel käitumine tekitab kõrvalvaatajas tihti õigustatud küsimusi sellise käitumise tegelike motiivide kohta." lk.163

Ja piisut õõvastav leid Uus-Guinea saarelt analoogina meile tuntud parmupillile. Mängija püüdab kinni suure kiili ja hoiab teda jalgadest. Kuna kiil soovib ära lennata, siis ta vehib tiibadega ja tekitab seega sumisevat heli. Mängija tõstab siis selle hargutava kiili suu juurde ja puhub seda. Pidavat toimima nagu parmupill ikka. Kole kas pole? Siinjuures siis viitan lk. 75, kus saab täpsemalt sellest lugeda.

Alice Sebold "Minu armsad luud"

2010-04-20T06:34:00.000-07:00

Kõigepealt nägin ma filmi, mis tekitas vägagi vastakaid tundeid. Tibukollaselt õõvastav oleks vist siinkohal täpne kirjeldus.

Raamat ise oli juba ennem plaanis. Film ja raamat - nii sarnased ja nii erinevad. Kui filmi on jäetud teatud lapsemeelsust, siis raamatust endast õhkub kordades rohkem täiskasvanulikkust.

Tüdruk vägistatakse ja tapetakse ning ta ei kasvagi kunagi suureks. Tema silmade kaudu saame jälgida lähedaste ja omaste elu ja tundeid. Eelkõige siis tema vanemate omavahelisi suhtekeeriseid ja tema õe naiseks sirgumise lugu.

Palju on tundeid ja tundmusi.

http://www.lovelybones.com/#home

Robert van Gulik "Templiviirastus"

2010-04-05T09:00:00.001-07:00

Seekord siis tekkis tõsisem probleem nimedes orienteerumisel. Aga midagi ületamatult hullu ka ei olnud. Üllataval kombel ma seekord ei heitunudki kohtunikuhärra polügaamiast. Eks oli ka naiste roll kandvalt väike.

Põnev oli. Oluliselt parem kui "Kummitused kloostris".

Lugedes tekkis paratamatult ka perverssne huvi, et millega täpsemalt seal kloostris siis tegeleti. Vastus saabus samuti - budistlik tantrism. Väga palju eesti keelset infot ma selle nn. vulgaarsevõitu usundi kohta netist ei leidnud. Siiski ühe viite sain:

http://wiki.zzz.ee/index.php/Tantra

John Grogan "Marley ja mina"

2010-04-04T02:41:00.001-07:00

Kõigepealt nägin ma filmi, mis oli hea. Siis lugesin raamatut, mis oli kordades parem. Lausa suurepärane! Viimasel ajal olengi loomaraamatute fänniks muutunud.

Et siis lugu noorpaarist, kes võtab endale tähelepanuhäirete all kannatava labradori. Ja lugu sellest, kuidas nad koos kasvavad ja vananevad ja pere loovad. Groganil on hämmastavalt hea irooniline huumorimeel. Oskus ka enese üle naerda on ju igati teretulnud nähe.

"Ära iial aeglusta tempot, ära iial vaata seljataha, ela oma elu noorusliku energia ja särtsuga, ole uudishimulik ja mänguhimuline. Senikaua, kuni pead end alles kutsikaks, võid seda sünniaastast hoolimata ka olla." (lk. 217)

http://raamatuklubi.blogspot.com/2010/02/john-grogan-marley-ja-mina.html

http://www.johngroganbooks.com/marley/index.html

http://www.marleyandmemovie.com/

Sofi Oksanen "Baby Jane"

2010-03-30T01:11:00.000-07:00

Ma ei mõista Eestit vallanud Oksaneni-maaniat. Mitte, et ta halb oleks, oh ei, aga midagi tabavalt uut ma sealt ometi ei leidnud.

On tibi (tema seksuaalne orientatsioon ei ole siinkohal oluline), kes tarvitab ohtralt mõnuaineid (olgu see siis alkohol või lademetes erinevaid psühhotroopseid retseptiravimeid). Ta armastab (mis siis, et naist) ja ootab vastuarmastust. Tal on omad hirmud (siinkohal siis depressioon). Tal ei ole tööd. Ta otsib kergemat äraolemist, äraelamist. Tema päevad mööduvad vaid enesega ja oma muredega tegelemisega (oma mure on ka armastatu mure, sest tema heaolu on ju otsese seoses nn. oma heaoluga). On foobiate kõrval ka paanikahäired, millele kahjuks on pühendatud liiga pealiskaudne leheruum. Viimasest oleks tahtnud tõesti pisut rohkem lugeda. On surma, nii enesetappude kui moodsa immuunsussüsteemipuudulikkuse näol.

Oksaneni stiil on muidugi laulev. Sellest õhkuv kergus, ladus voolavus ja kohati lausa poeetiline sõnademäng liigutas mind tõesti. Seda ei juhtu just tihti ja eks see ole märk iseeneses.

Ehk oleksin pidanud alustuseks lugema midagi muud, kuna selle teose temaatika oli minu jaoks liiga oma, liiga teadaolev, liiga igapäevane. Mitte, et mul isiklikke kogemusi antud valdkonnas oleks, kuid minu tuttava tuttavatel on - nii vist oleks siinkohal korrektne öelda:)

Robert van Gulik "Kummitused kloostris"

2010-03-27T16:17:00.001-07:00

Kunagi lapsena olin vaimustuses. Taasavastus tekitas rõõmu kergusest ja teksti voolavusest. Krimkadega on mul üldse kummaline suhe. Jäävad teised kuidagi pealiskaudseks minu jaoks (aastaid-aastaid tagasi lugesin neid ometi andunult). Seda eriti viimastel aastatel. Gulik oma vanas headuses vähemalt ei tüüdanud vaid pakkus pisikese taasavastusrõõmu, et oh selle nüansi peale ma kohe ise ei tulnudki. Kuigi jah ..., et siis mida?
Kohtunik Di abiline Tao Gan tegi muidugi väga omapärase etteaste kogumise ja kokkuhoiu teemal:
"Taevas on meile kinkinud nii palju häid asju, pealegi ilma rahata! Katus pea kohal, toitu kõhu jaoks, riided ihukatteks. Ma kardan alati, et ühel heal päeval taevas vihastab, nähes, et me peame neid asju enesestmõistetavaks ja isegi kulutame neid mõtlematult. Sellepärast ei suuda ma ära vistata midagi, mida saab veel ühel või teisel viisil kasutada." (lk. 137)
Huvitav kas mõni nõukaaegne pahnakollektsionäär on samasugusele tulemile jõudnud? Kahtlen.
Õõvastav on muidugi ka kohtunik Di polügaamia. No ma saan aru, et ühiskond ja kultuur nõudis seda, kuid ikkagi on pahakole lugeda. Väkk. Ümmardame kõik koos ühte meest ja siis jagame mitmekesi sõbralikult voodit ja vorbime "isandale" lapsi. No mulle ei meeldi see lihtsalt. Aga eks tuleb leppida nende sellele ajastule iseloomulike pisiseikadega, et nautida Gulik´u kohtunik Di seiklusi.

Aita Kivi, Dagmar Lamp, Kati Murutar, Inga Raitar "Seiklus neljale"

2010-03-27T04:12:00.000-07:00

Väga omanäolise ja suurejoonelise reklaamkampaaniaga valgust näinud üllitis. Kui suvel (oli vist ikka suvel) seda Reporteris nägin, siis ikka imestasin ette ja taha, kuid raamatuostulisti sai ta kiirelt pikitud.

Et siis neli naist võidavad mingi kruiisi valdavalt penskarite luksuslaevale ja otsustavad hakata jutustama üksteisele lugusid endast ja oma lähedastest. Kõik nad on omamoodi ilusad ja edukad. Selline visualiseeritult natuke õnnetu, sest ei ole armastust, täiusliku naise fenomen. Ja nagu arvata, nad kõik leiavad endale selle õnneliku ja etteaimatava ilusa lõpu. Murutari loo puhul ainsana tuli lahendus pisut võõras ja üllatav.

Murutar üllataski. Liiga ülepingutatud tekst. Karjus teine oma kangelasega teiste vahelt täpselt nagu muudimuu. Ei haakunud üldise suminaga ja häiris oma ülepaisutatud sõnademängu ja keelevalikuga. Kahju.
Seevastu aga Lamp ja Raitar mängisid oma karakterid imeliselt välja ja nende laulukesi oli kõrvale ja meelele kaunis kuulata.

"- elu on liiga lühike ja väärtuslik, et raisata seda suhetele, mis sulle midagi ei paku, või inimestele, kes ainult sust energiat imevad, midagi vastu andmata." (lk 183 D. Lamp)
"Iga uus armumine on olnud omal moel murdepunkt. Iga uus töökoht või tegevus, mille enda jaoks esmakordselt avastanud olen. Iga uus kogemus, mis õpetanud elule uutmoodi vaatama. Uus mõtteviis või elustiil. Sõltub ju sellest, kas murdepunkt on miski, mis annab eluteele täisnurga all täiesti uue sihi, või miski, mis tõukab sind kulgema endisest õige pisut erineval suunal. Sest, olgem ausad, enamiku inimeste eluteed meenutavad ju pigem leebete loogetega sinusoide." (lk 189 A. Kivi)
"Tean nüüd, et laste ja liisingute nimel ei tohi kummi kuhugi keskpõrandale kokku venitada, nii et kõik on tegelikult õnnetud. Ei saa olla "natukene õnnelik" - nii, nagu ei olda ka "natukene rase". Sa kas oled või mitte." (lk. 241 K. Murutar)

Kaur Kender "Yuppiejumal"

2010-03-14T13:16:00.001-07:00

Kõigepealt oli Bukowski ja siis oli Fante ja tema "Küsi kaduvalt" ja siis tuli Kender. Täpselt selles järjekorras see asi oligi. Teadaolevalt siis Fante iidoliks Bukowski ja Kenderile suureks eeskujuks Fante. Stiil on sarnane. Minu jaoks hämu. No sorry. Ei ole see kivi kellegi kapsaaeda, veel vähem Kenderi enda. Tema suhtumine (teosest lähtuvalt) klienditeenindajatesse kui mööblisse? Tugev väljaütlemine enivei, kuid Kender on nõudlik ja helde klient. Kliendina tõeline kuningas. Kumas suhtumist või vähemalt paistis kumavat suhtumist elusse. Temalikku elusse. Siiski ta ei ole minu jaoks mees, kes vaataks bimbot vaid panoeesmärgil ... ta paistab vajavat enamat! Samas see filoloogitibiteema tuli tuttav. Tekkis assotsatsioon teatud indiviididega, et keda vist on sealkohal silmaspeetud. Loodan, et ennatlik ja kui ka mitte, siis vähemalt imetabaselt kaunis!

"Aga kui inimene ennast sitaks peab, siis on selge, et varem või hiljem hakkab ta haisema. Võta mõistus pähe. Sa oled kaunitar. Sa oled ilus naine." (lk. 99)

Ilusaid ja naljakaid hetki on veelgi. Tabavaid leide jätkub kõigile;)

Mulle ei meeldi Bukowski, ei meeldi ka Fante ja seega vist ei meeldi ka Kender (tema stiil) aga see on vaid minu isiklik probleem!!!

George R. R. Martin "Kuningate heitlus" 2

2010-03-10T05:54:00.000-08:00

Njah. Aega võttis aga oli põnev (kohati). Samas võrreldes eelmiste osadega valgus kõik minu jaoks laiali. Raske oli kohaneda ja nautida lahingukirjeldusi. Muutusid teised kohati lausa tüütuks. Eelmiste osadega võrreldes jäi hinge tühi tunne. Ootusärevus puudub, kuigi saagat pooleli ma kindlasti ei jäta. Meeldisid tegelaste isiksuste arengud. Suure poolehoiu võitsid Sansa (varasemalt oli ta minu jaoks üks äärmiselt ebameeldiv positiivne tegelane), Tyrion ja tema nutikas tarkus ning ka Arya oma tõelise vaprusega.
Palju jäi segaseks ja ma ei suutnudki mõningaid lünki täita.

Apollos käidud korda mitu:P

2010-03-07T14:35:00.000-08:00

Viimasel ajal on lugemine unarusse jäänud, kuid seeeest on mu teine kirg mind kõvasti premeerinud. See on ju tore, kui suudan nädalas seitsmest turnast kuus rahadesse tulla ja lausa kolm võita:D Tegu siis pokkeriga, kes veel ei tea. Siinkohal olen endale alati lubanud, et peale võitu saan raamatuid!!! Nii tore! Ostsin lõpuks isegi Murakami "Kafka mererannas" ära, kuigi enamus raha (siinkohal nn. lubatud "kulutan ära raha", mitte reaalne võit, mis on ju ometi kordades, lausa kümnetes kordades suurem) läks siiski massile (listi soodukatele ja mõningatele leidudele ka) ja saabaste peale. No see viimane on kyll haige fetiš minu poolt. Mitte kingade, vaid just saabaste!!! Suutsin jälle mingid bling-bling klubikad soetada - 7 paari vist juba??? Samas klubitamas ma ei käi ju:P
Veel leidsin raamatutest tiba odavaid Gulikeid, tiba Murutari, "Minu armsad luud" (film masendas aga raamat oli kinnisidee), mõned toredad poolnaistekad, pisut Oksaneni ja üks pisike shnaps Kenderit. Fantasy jäi seekord välja. Väike ajutine üledoos vist, see Martin venib ja venib, kuigi on nii põnev .... .
Njah. Nagu tänagi. Lugeda oli soov kõva, kuid siis ... liiga krdi palav ja keegi ei suutnud kaminat vaigistada, kole veiniisu, kole väss ja nii ma siis üritasin lugeda ja pidin pidevalt mingi järjekordse häda pärast katkestama. Lõpuks sai ikkagi loobutud ja käsi pokaali järgi sirutatud:D Ikkagi naistepäeva eelõhtu ju ja homme ei ole kuhugi kiiret!

Leo Kunnas "Gort Ashryn. Enne viimast sõda." I

2010-01-31T05:08:00.000-08:00

Ma ei tahaks eriti arvustada eesti autoreid aga tõele au andes Kunnas kuulub oma üllitisega küll maailma kirjameeste seltskonda. Milline voolavus.

Kuu alguses kui raamatut nokitsema hakkasin, kurtsin venivuse üle. Meeletu mass militaarseid kirjeldusi oli minu kui naisterahva jaoks lihtsalt liig mis liig. Seetõttu viskasin raamatu korduvalt nurka ja tegin pidevaid ponnistusi, et sellele jälle käpp vahele ajada. Raske oli. Mingist hetkest hakkas aga teos jooksma ja siis enam käest ma seda ei saanud (see oli siis peale Kommodoori ja Irv´i vestluse lõppu).

Militarism kirjanduses mulle meeldib. Kiiksuga nagu ma olen.

Ja lahinguarvuti ise oli tõeline koomik. Tema vestlused Irv´iga panid mu nii mõnigi kord muigama ja samas suutis ta pilduda tõelisi pärle.

"Meessoost isendi poolt naissoost isendile lillede kinkimine on selles kontekstis sümboolne märk, millega antakse teada soovist astuda seksuaalvahekorda...___" (lk. 258)

"Ära ütle ei, kui elu pakub sulle midagi tõeliselt suurt, ilusat ja head. Seda juhtub tõenäoliselt vaid kord elus." (lk. 262)

Riiulis ootab järge ka teine osa. Paraku otsustasin siiski teha väikese pausi, kuigi öösel kätu ikka sügeles järje haaramise järgi.

http://raamatunarkar.wordpress.com/2009/01/24/leo-kunnas-gort-ashryn-kirja-pani-hans/

http://loterii.blogspot.com/2009/05/leo-kunnas-gort-ashryn-i-2008.html

Vicky Myron; Bret Witter "Kuulus raamatukogukass Dewey"

2010-01-28T13:36:00.000-08:00

Ühel külmal jaanuarihommikul leiavad raamatukogutöötajad tagastatud raamatute postkastist üdini külmunud kassipoja. See on lugu lootmisest, ellujäämisest, võitlusest ja meeletust armastusest ja hoolimisest. See on lugu imearmsast kõutsist ja lugu inimestest, kes teda ümbritsevad. See on väikelinna ellujäämislugu ja lugu erinevatest põlvkondadest. Imearmas ja südamlik ajaviide eriti praegusel majanduslikult ebastabiilses olukorras.

Ka minul on kusagil üks punane kõuts ja alati kui ma vanematekodu külastan, leiab ta hetke, et mind andunult lakkuda ja nurruda. Isepäine ja uhke, samas tulvil armastust ja valmis seda igal moel endast andma.

http://en.wikipedia.org/wiki/Dewey_Readmore_Books

http://www.deweyreadmorebooks.com/

Roger Zelazny "Teemärgid"

2010-01-26T06:51:00.001-08:00

Võrreldes Amberi kroonikate ja näiteks "Needuste alleega" jäi antud teos minu jaoks liiga laialivalguvaks. Tegelikult sain lähedaselt juba ennetavalt hoiatava noodi, et päris ehedat rõõmu sellest oodata ei maksa. Segane, hüplik ja sisuvaene. Iseenesest oli tabav ja uudne lahendus ajas rändamisest, kuid Tees eneses nägin siiski pigem Amberi tee varju. Ehk siis sama erinevate reaalsuste teema, kuid pikitud ka ajas rändamisest. Ja jällegi draakonid? Mis mõte nagu neil oli ja milleks neid vaja oli? Tundus pigem pastakast väljaimetud kahvatu Amberi kloonina. Eks ta seal vahepeal ilmunud ju ongi ja sellest johtuvalt tekib paratamatult tunne, et tegu on sundteosega fännide survel või siis edust tiivustatuna kribatud uus analoog, et ehk läheb ka see peale. No ma ei tea. Minu jaoks siiski kahvatu vari Zelazny loomingus.

Robin Hobb "Kuninglik salamõrtsukas" Farseeri triloogia II raamat 2. osa

2010-01-22T09:40:00.001-08:00

Ma vaid neelasin seda! Rosin!

Pisut keeruline oli alustuseks kohaneda kõigi tegelastega, kuna eelmise raamatu lugemisest on möödas juba päris pikk aeg. Siiski suutsin ennast intriigide ja tegelaste taustaga suht kiiresti kurssi viia. Mõne üksiku puhul jäi minu mälu pikemalt triivima, kuid siiski suutsin tuvastada ka viimased jäänukid ja nad õigesse lünka suruda, et kõike õigesti hoomata. Siinkohal on tegemist muidugi minu isikliku probleemiga, mitte raamatu poolsega. No mis teha, et mõni tegelane (näiteks emand Patience ja Celerity) ei olnud mulle nii sügavalt hinge juurdunud!

Ja nüüd pean ma siinkohal jälle raskelt ohkama. Millal küll tuleb järg? Nii põnevaks läks ju!

Sophie Kinsella "Kas mäletate mind?"

2010-01-16T04:21:00.001-08:00

Vahelduseks siis natuke naistekat. Kinsella on nii toredalt pealiskaudne ja kerge. Kui ikka masendus suur ja väsimus, siis pisut kergust ravib. Ma ei oskagi midagi kommenteerida. Kõik oli üdini ootuspärane, sain sealt just selle noosi, mida ootasin, eeldasin ja soovisin. Üdini naiivne, "blond" ja mida kõike veel... .
Sisust lühidalt. Tütarlaps ärkab haiglas ja oi ups, viiamane mis ta mäletab on see, et ta on puseriti hammastega 25-aastane ilmselgelt tööl alahinnatud ja just maha jäetud. Aga tegelikult on möödunud 3 aastat ja ta on piltilus karjääritibi, pealegi veel abielus miljonäriga. No mälu tal tagasi ei tule loomulikult ja see suhkruvatielu on ka puhas kližee, mida võiski oodata. Ja eks sealt siis igasugused liinid ja tramburai ka pihta hakkab;)

Midagi siiski. Trükivead! Kas tõesti pean ma igalt leheküljelt neid leidma? Kas on palju palutud, et keegi enne trükkiminekut selle terava pilguga ülevaataks ja korrektuurid läbi viiks?

Suzanne Collins "Näljamängud"

2010-01-11T07:58:00.000-08:00

Haaras algusest lõpuni. Pisut eelarvamust tekitas temaatika teadmine, kuid õnneks pidin pettuma. Ehk pisut lääge oli pikitud armulugu, kuid ilma selleta paistis õnnelik lõpp kaduvväike. Kuigi kas siiski? Peeta ei tekitanud minus tundeid, pigem vastumeelsust oma allaheitliku loomu poolest. Väkk. Tema küll unistuste printsi tiitlit ei vääri. Vähemalt minu jaoks mitte.

Üle pika aja sai esimene osa ka konkreetse lõpu. Pisut väsitav oli siiani lugeda ... ja siis kannatamatult oodata järgmise osa tõlget. Edasi tahaks teada küll, kuid õnneks painavaid mõtteid maha ei jäänud. Ja siinkohal seda kõike positiivse poole pealt. Et siis tahaks uut osa aga küüsi närides raamatupoe ukse taha seisma ei jookse. Siinjuures unetu öö ma endale siiski sain. Kella 6-ni hommikul ei ole just minu stiil unega võidelda ja lehti neelata!

Patrick Rothfuss "Tuule nimi" I (2. osa)

2010-01-06T16:29:00.000-08:00

Täiesti masendav. Ma jumaldan Canavani, Hobb´i ja Martinit. Kübeke kõigest, ka pisuke Paolini headusest oli romaanisaaga alguses ka Rothfussil. Vähemalt minu jaoks. Leidsin kübekese sellest millestki, mida nautisin teistes. Leidsin selle liite. Ja mille ma leidsin teisest poolest eest? Naiivsuse, aimduse sellest, et see kõik juba korra oli, erakordsuse puudumise ja uinaku. Ehk olen liiga kuri? Ehk oli vale tuju? Ma ei ole kindel. See miski ikka üldiselt haarab mind aga esimese raamatu teine osa jättis mu täiesti külmaks ja tüütas mind oma kusagilt loetud ja aimatava kordusega. Ja va narkouimas sõltlasest lohehakatis, kes ilmselgelt ikka ei olnud lohe oli ka kuidagi veider. Et nagu? Ja see pidev armastajate juhuslik trehvamine eikellegimaaperifeerias ... nojah ... kuidas kellelegi aga igatahes mitte mulle.

Loetud raamatute nimekiri 2009:

2010-01-03T14:56:00.000-08:00

George R. R. Martin "Kuningate heitlus" 2. osa 1. raamat
Stephen King "Udu"
Arturo Perez-Reverte "Dumas´ klubi"
Terry Pratchett "Autojuhid"
Krister Kivi "Ime!"
Stephen King "Mobla"
Michael Scott "Alkeemik: surematu Nicholas Flameli saladused"
Stephen King "Laskur"
Carlos Ruiz Zafon "Tuule vari"
Dan Brown "Da Vinci kood"
Clifford D. Simak "Libainimesed"
Clifford D. Simak "Härjapõlvlaste kaitseala"
Philip Pullman "Kuldne kompass"
Philip Pullman "Inglite torn"
Philip Pullman "Vaigust kiiker"
Honore de Balzac "Isa Goriot"
Sophie Kinsella "Kellel poleks saladusi?"
Emma McLaughlin, Nicola Kraus "Lapsehoidja päevikud"
Stephen King "Lisey lugu"
Don DeLillo "Valge müra"
Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed."

Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed."

2009-12-16T11:59:00.000-08:00

"Inimesed sebisid, nagu oleksid neil siilid püksis." (lk. 75)

"Töö õilistab! Ilma tööta muutub inimene nurjatuks, labaseks. Ilma tööta inimene on kasutu putukas. Oh, ma tunnen juba, et ainuüksi mõte tööle on muutunud mind puhtamaks, senisest palju paremaks inimeseks!" (lk. 212)

Aga lemmikuks on siiski endiselt "Liblikas"!

Apollo kirjandusklubi

2009-12-15T11:29:00.000-08:00

Kole pakane oli. Aga minema pidi. Lihtsalt pidi. Et siis fantasy.

Mina, kui tagasihoidlik eestlane ja teistpidi jälle, ma ju ei soovinud kaotada sõnakestki Kersti ja Rene jutust, sõna ei võtnud. Mõtteid ja sõnu tekkis aga palju.

Tegelikult on ju tore, et "Videviku" saaga paneb noored kirjutama. Nojah, kas nüüd peab kohe kirjastuste postkaste ummistama on iseasi. Tänapäeval on igaastane noorsooromaani konkurss! Veelgi toredam oleks kui kirjastused paneks pead ja tahtmise kokku ning teeksid saidi, kuhu saaksidki noored oma teosed saata. Ise uhke tehtu üle ja teistel tore lugeda. Hetkel olen taolist käitumist valdavalt rate.ee -s täheldanud. Aga vahva ju. Mina ka sõbrantsiga lapsepõlves viljelesin mina-sulle, sina-mulle järjejutusaagat. Väga põnev oli. Vähemalt tema oma minu jaoks.

Eestis on palju toredaid ulme ja/või fantasy kirjanikke. No vist on jah. Vist on siinkohal eriti aktuaalne. Häirima jäi Siim Veskimees. Ka minu riiulil on nii mõnedki tema teosed. Kaer ütles, et on tore. On jah tore. On jah loetav. Paraku ma aga ei mäleta tema ühestki teosest mitte midagi. Kas siis on ikka tore? Ampsu sain, maitses ka. Muidu oleks ju ühe teosega piirdunud.... . Aga kõht jäi ikka tühjaks ja kui korralikku kõhutäit ei saa, siis ikka masu ajal seda rohkem oma riiulisse ei soeta ka. :(

Kirjastustest. Ma armastan raamatuid. Armastan neid lugeda, omada ja uuesti tarbida. Kirjastusi on ju palju. Kõigest sellest hoolimata on minu raamaturiiulis siiski valdavalt Pegasuse ja Varraku raamatud (Eesti Päevaleht on ka tore vahepala). Armastan erinevaid autoreid, kuid üks vaieldamatu kirg on King. Pegasuse tõlked on siinkohal lausa imelised. "Udu" oli ka imeline hetkeni millal ilmus eesti keeles! Ma jumaldasin kuuldemängu, filmi, inglise keelset versiooni, kuid see millega kirjastus Fantaasia hakkama sai .... masendav. Ja paraku see käib peaaegu kõigi Fantaasia raamatute kohta (ei oska tuua näidet, et mille kohta ei käi, kuid erand peab ju olema).

Tõlkija ja toimetaja on tähtis ja võin väita, et tõlkija (toimetaja ikka ka) on lausa jumal. Õnneks on Pegasust ja Varrakut pisikeste raamatujumalatega õnnistatud. Siinkohal mina kui pisike bukahoolik tunnistan ausalt, et enne tänast külastasin iganädalaselt Pegasuse ja Varraku kodukat ja korra kuus Erseni ja Tänapäeva oma. Eks peab ka see midagi tähendama!!!

Filmidest. Heast raamatust on väga raske head filmi teha. Senini on ju kõik Kingi ekraniseeringud tühja jooksnud. "Roheline miil" ja "Udu" on ainsad õnnestunud pärlid. Sama käib ka paljude teiste teoste põhjal vändatud ekraniseeringute kohta. "Kuldne kompass", "Eragon", "Võitlustanner maa" jne. No muidugi on erandeid aga üdiselt on läbi filmi edu lootmine odav tee. Et teeks siis turundust? No tuleb teha jah aga mõõdukalt. Kui näen suurt kampaaniat, siis see tekitab minus õõvastust. Ma ei taha seda enam lugeda. Mõõdukus on määrav, kuna suust-suhu ja netiportaalide imetabane ilu kommentaariumides on pigem see mis mind raamatu juurde tõmbab. "Näljamängud" siinkohal näitena ei vaja reklaami. Delfi raamatukommentaarium kubiseb niivõrd huvitekitavatest kommidest, et nii kui mahti saan, nii ma seda lugema ka hakkan.

"Videviku" saagat pole ma aga tänu suurele reklaamikampaaniale senini lugenud. Okeika ... olen aus, raamatuostulistis ta mul on.:D

No niipalju oleks veel endast välja öelda. Loodan, et selliseid üritusi tehakse linnarahvale veel ja veel. Justnimelt kirjastuste üritusi. Tahaks teada mis tuleval poolaastal plaanis. Tahaks kuulda nende paljulugenud inimeste mõtteid. Tahaks ja tahaks. Tegelikult ju võiks teha korra kvartalis toreda uudiskijanduse õhtu. Vai jummel ... ma küll sibaks sinna, olgu õues või -34 kraadi.

Ja oma krdi "Aliisi" pean ma ka valmis saama. Vampiire seal ju ei ole!!! On palju armastust, raamatuid, fantaasiat ja pisut pisut Hobb´i.

Don DeLillo "Valge müra"

2009-12-08T05:47:00.000-08:00

Kõik vandenõud tavatsevad surmaga lõppeda. See on juba neil olemuses. Poliitilised vandenõud, terroristide vandnõud, armastajate salaplaanid ja igasugused jutustused, isegi vandenõud laste mängudes. Iga kord kui me salanõud peame, liigume sellega surmale lähemale. See on justkui leping, millele igaüks peab alla kirjutama, nii ohvrid kui ka vandenõulased ise. (lk. 31)

Ma ei ole kunagi kuulnud ühtegi last ega teismelist rääkimas nii spetsiifilistel teemadel ja keerulite sõnadega nagu loen seda DeLillo romaanist. Hämmastav ja absoluutselt ebareaalne. Pisikesed tegelased on oma olemuselt ja käitumismaneeridelt pigem vanainimesed ja vanakesed seevastu lapsemeelsed, hirmunud ja lihtsad. Ehk tõesti on asi selles, et lapsed ei tunneta oma nooruse tõttu ürgseimat hirmu - surmahirmu?

Liiga palju kirjeldusi ja skeptilisust minu jaoks. Kaasahaaravaks sain ehk pidada vaid seiku elust enesest.

Surmahirm kui selline ei ole ju kellelegi võõras. Kardan isegi. Mitte küll surma, kuid eks ole minu foobiadki sellega tihedalt seotud.

Hirm kaotada kaaslane ja jääda üksi painab ka mind sageli. Just hilja õhtul teki all on see eriti tugev. Ma ei taha teda kaotada! Ma ei oska enam ilma temata! Ja kui surmaga peaks võidujooks algama, siis loodan kogu südamest, et mina jõuan enne finišisse, sest ma ei suuda taluda kaotusevalu, elu ilma temata, seda üksinduse agooniat. Egoistlik, kuid paraku valus tõde, mis kaigub ka selle romaani ridadelt ja nõuab oma jäägitut tähelepanu.

Sündmustevaene, kohati väga sügav, igav, kummalise stiiliga (ei tea kas see on tõlke viga või siis tõesti ongi tegemist DeLillo´le omase stiiliga) teos. Uuesti lugeda vist ei taha. Teistele ka ei soovitaks. Aga lõpu mu agoonia sai ja üllatavalt kiiresti. Ju siis ma midagi sealt ikka leidsin.

Stephen King "Lisey lugu"

2009-12-03T13:14:00.000-08:00

Algul ei saanud vedama aga peale paari esimest peatükki ei saanudki enam pidama. Et siis kuni lõpuni välja.

Väga isiklik ja kurb romaan. Tahtmatult kandusid ka minu mõtted lähedastele ja võimalikule kaotusvalule. Õnneks ma ei ole midagi nii isiklikku veel kogenud, kuid mingil hetkel me kogeme seda paratamatult kõik. Siis oleks vist õige hetk teos uuesti läbi lugeda ja ehk suudaksin seda tunnetada mõnest täiesti uuest aspektist. Lohutust peaks see igatahes pakkuma.

"Lisey lugu" on hoopis midagi muud, kui olen suure King´i fännina harjunud lugema. Isiklik, intiimne, samas ei tule puudust tunda ka õõvastavast teispoolsusest, müstikast ja acctionist. Bummi jahid;) TÕRIP (tõmba rihm pingule) jne.

Midagi jäi veel hinge ... inimesed, kes meist varakult lahkuvad .... neid armastab jumal lihtsalt rohkem, sest kutsub nad kiirelt enda juurde. Täpset sõnastust enam ei mäleta, kuid mõte jäi kummitama. Järgmine kord üritan märkmeid teha ja viidata:P

Loetud raamatute nimekiri 2008:

2009-11-24T04:20:00.000-08:00

No nii. Alustaks siis ka blogimisega.
Praegusel segasel ja lihtsal ajal minu elus on selleks piisavalt vaba aega.
Seega tulevad kirjutised valdavalt loetud raamatute näol.
Siinkohal siis ka pisut loetuid raamatuid:

Loetud raamatute nimekiri 2008:

Robin Hobb "Kuninglik salamõrtsukas"
George R. R. Martin "Troonide mäng" 1. osa 2. raamat
Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"
Alexandre Dumas "Kameeliadaam"
Andrus Kivirähk "Liblikas"
Siim Veskimees "Keskpäevapimedus"
Trudi Canavan "Võlurite gild"
Trudi Canavan "Õpilane"
Maite Carranza "Emahundi klann"
Victor Malarek "Natašad. Inimkaubandus tänapäeval"
J. K. Rowling "Harry Potter ja surmavägised"
Maite Carranza "Jäine kõrb"
John Fowles "Maag"
Anonüümne "Raamat, millel pole nime"
Lauren Weisberger "Saatan kannab Pradat"
Siim Veskimees "Operatsioon ogaline päike"
Erich Maria Remarque "Lissaboni öö"
Epp Petrone, Dagmar Lamp "Meestest lihtsalt"
Paulo Coelho "Alkeemik"
Epp Petrone, Dagmar Reintam "Õun ära süüa?"
Trudi Canavan "Ülemlord"
John Fante "Küsi kaduvalt"
Krister Kivi "Eesti maja"
Sheri S. Tepper "Rohtmaa"
D.A.F. de Sade "Justine ehk vooruse õnnetused"
Maria Küchen "Õnnelik hoor"
Andrus Kivirähk "Rehepapp"
Lennart Meri "Poliitiline testament"
Burke Hedges "Mõistujutt torujuhtmest"
Fay Weldon "Spaa Dekameron"
Charles Bukowski "Naised"
Hindrek-Peeter Meri "Tagasivaateid veerevast vagunist"
Patrick Rothfuss "Tuule nimi"